Mul on täitsa tõsine mure!

Meie mutil on vist marutaud!
Ja-jaa! Ma ei tee mitte sugugi nalja, sest miks ta muidu mind kintsust hammustas!
Ise veel itsitas,  et kas said nüüd!

Tegelikult, ega see, et mutil mingi kuri tõbi on, pole mingi ime.
Alatasa, kui tal konserviraha tegemisest vaba aeg on ja ilm ilus, siis ta kondab naabri Miisu mutiga kuskil metsades ringi, ning veab ämbriga  koju miskit mõtetut kraami, mida ta siis purkidesse-pudelitesse topib. Mõnikord sööb toorelt kah veel. Isegi peremehel käsib süüa. Oh, annaks püha kassijumal, et sellel ka nüüd marutaudi poleks, muidu söövad meid Mitskiniga mõlemaid ära.
Meil Mitskiniga metsa minna jahile on rangelt keelatud, sest seal on ka kurjad loomad, kellel võib mõni haigus olla. Meid on küll selle vastu nõelaga torgitud, ma mäletan  väga hästi, kui jube see oli, ning kuidas muti kobises, et paganama kallis lõbu see vaktsineerimine, või mis iganes. Kuid pidada aitama haigusi eemale peletada.
No vot, aga ise va koonerdaja endale neid vaktsiine ei lase teha ja nüüd on siis tulemus käpas - hammustas mind!
Ja mis põhjusel veel!
Mutil nimelt on uus hobi tekkinud.
Suvi otsa otsis ta mind ja Mitskinit igal õhtul läbi, et meil puuke poleks. Ta isegi pritsis meid ju puugipeletajaga.
Nüüd sügisel korjab ta meilt pisikesi takjanuppe.
Mis meie saame teha, et see pisinuppudega takjas igal pool kasvab, ja meie pikakarvalised oleme. Ja takjate vastu vist mutil mingit kuklarohtu pole ka.
 See on muidugi väga imelik,  sest tavaliselt on tal kodus kõiksugu hädade vastu mingit rohtu. Aga, no mis sellest siis nii väga on, et mul saba ja trussikud-karupüksid neid takjaid üleni täis ennast haagivad.
 Mutile see ei meeldi, sest need takjad pidid mulle mingeid pusakaid kasvatama, mida muti peab lausa kääridega ära korjama ja ta keerab mind igal võimalusel tagurpidi oma sülle, et seda jama ennetada.
Olgu, selle, et pean mõnikord rippuma pea alaspidi, või kõht taeva poole, kannatan ära. Kuid ikka kuramuse valus ja tüütav on küll, kui ta mul neid nupse karvadest tirib. Mõnikord  mul viskab ikka väga üle. Siis ma hakkan rappima mutit tagumiste käppadega, ning natuke näksan ka.
Sel korral olin eriti takjaliseks saanud ja mutil oli palju aega ka, et põhjalikumalt mind töödelda.
Aga poole töötluse pealt tuli mul  tüdimus, ning ma tahtsin natuke mängida vahelduseks. Hakkasin siis muti käpaga oma traditsioonilist "kurja käpa" mängu arendama, kuid muti lopsas mulle vastu nina, ning kamandas paigale.
 No ega ma siis mingi käpaalune pole!
Naksasin mutit natsa pöidlast. Aga õrnalt omaarust!
JA KUJUTATE ETTE!!!! Ta naksas mind kintsust vastu ja siis itsitaski, endal suu karvu täis.
No ei ole ju normaalne, eks?
 See on raudselt marutaud!
Ma nüüd hoian mutist natuke aega kaugemale - mine tea,kui kaugele tal haigus juba arenenud on.
Minnil muidugi on sellest kõigest ükskõik, tal õnneseenel on selline libe ja pikk karv, kuhu prügi ja takjad millegipärast kinni jääda ei taha ja tema pääseb alati karvakiskumisest kiiremini.

Kuid Jänksi pärast ma pablan küll.
Muti nimelt taris ükspäev Jänksi talvepesa kuurist välja juba ja asus seda demineerima, või siis desinfitseerima. Ah, vahet pole, miskit puhastust ta igatahes selle kallal läbi viima asus.
See tähendab aga, et ka Jänks hakkab peagi tuppa kolima. Ja olen kindel, et ka tema uduvilla sisse on need takjad pugenud.
Ja, mis siis saab, kui Jänks hakkab põtkima mutile vastu?
Kas muti teeb temast kohe pasteeti, või ootab jõuludeni?
Igal juhul muti on asunud teda kenasti nuumama küll. Muudkui tassib talle kuivatatud saiaviile, ning porgandeid-kapsaid. Sekka isegi õunu!
Jänks tobu pistab kõik kenasti kinni ka.
Ja mis kõige hullem, ma ei saa sõbrakest isegi hoiatama minna, mis teda ees võib mutile vastuhaku puhul oodata, sest see paganama uus koerakonn on võtnud pähe mõtte, et Jänks kuulub talle ainult, ning kihutab mind iga kord puuri juurest kaugemale.
Mõtlesin sõpra ööpimeduses hoiatama minna, kuid meie muti on kavalaks arenenud.
Nagu hakkab õues juba pimedaks kiskuma, kissitab ta meid tuppa söögiga meelitades.
No ja nagu isegi teate - olen ikka veel nõrga iseloomuga, ning päev otsa õues mütates on kõht teadupärast tühjaks ka läinud. Nii ongi, et lihapaki krõbinat kuuldes on mul Jänks alati peast pühitud, ning leian end kõksti köögist konservikausi tagant.
Pean vist peale passima, millal muti läheb öösel konserviraha hankima, unustan end õue ja siis saan Jänksi läheneva õnnetuse eest hoiatada.
Ega ma ausalt öeldes ei tea, kas see õue unustamine õnnestub muidugi, sest tegelikult on soojas toas ikka hea olla öösel. Pealegi on Jänks juba nii vana jänes, et peaks endal aru peas olema, et mitte lasta end ära hammustada.
Ah jaaa, meil on ikka veel sündmusi olnud. Kuigi esimene neist on kah kehvapoolne.
Muti nimelt tõi jälle tuppa need teised aknad ja pani esimestele ette. See tähendab, et  aknast vabalt sisse-välja kõndimisega on selleks korraks jälle kõik. Aknaid avatakse nüüdsest ainult kassihaisu välja ajamiseks.
Aga tore on see, et kuna hommikuti on õues viluvõitu (see on muti miski eriline sõna õue kohta, mida ma enne kuulnud polnudki), siis muti paneb taas igal hommikul pliidi prõksuma, ning puhub sinna alla tossu, ise ninapidi pliidisuus. Ja siis on tal selg sedasi kenasti kumer, ning ma saan seal turnida ja natsa mutit kribida, et ta kiiremini puhuks. Sest kui ta puhumise lõpetab, siis ta tuierdab kohe külmkapini ja seal on ju meie hommikusöök.
Nii, et kallid kaaslased-kassid, tegelikult on meil ka toredaid hetki. Kurrnjäuhhh!! Või mis kurrnjäuh, ikka piiiiiks,sest no ei tule mul siiani seda õiget kassihäält, harjutagu ma palju tahes.

Selle sügise alguse on meie muti suutnud täiega meil kihva keerata!
Vähe sellest, et ta koos peremehega tassis meile selle uue koerahakatise, kes ei seisa mitte minutitki paigal, tassis ta koju eile terve õuetäie masinaid ja mehi.
Tegelikult tuli muti ise hommikul konserviraha tegemast ja oli tige nagu vaablane, sest tal olla olnud öösel lehmadega (meie muti on nagu mäletate, ka lehmade muti) miskit jamasti. Õigemini nende susisevate aparaatidega, mis neile lehmadele kõhu alla kinni ennast haagivad, kui need lehmad oma putkadesse  jahu noolima lähevad. Ma neid aparaate, mida robotiteks kutsutakse mäletan oma lapsepõlvest  väägagi hästi. Sest, kui nad olid nende lehmade all natuke susisenud, siis muti, või mõni teine, muti moodi inimene, valas meile õe ja empsiga kah piima kausikesse.
No vot, aga mutil oli nüüd üks selline robot katki läinud ja muti oli öö läbi jamanud sellega. Pealegi olla tal ka külaline lehmade sekka eksinud olnud. Mutil nimelt juhtus kährikkoer lauta. Aga see polevat selline sõberkoer, nagu mina harjunud olen, vaid tigedik. Ja kuna minu emps Kurru-Leenu (muti kutsub teda niimoodi) on natuke vanaks ja viletsaks jäänud, ning pidada elama ainult kontori ukse ees mutit oodates, kuna muti toidab teda pehme konserviga, siis muti läks üsna pablasse seda kährikut nähes. Ta nimelt olla kartnud, et kährik teeb minu empsule liiga. Muti tassis siis empsu ja tädi Kissimirri kah kontorisse peitu. Õnneks olla lehmad hakanud nii kõvasti pröökama, et see koerlane lõi kartma ja põgenes.
Ning kõige selle jama pärast oli muti koju jõudes üsna loppis. Me Mitškiniga üritasime teda ergutada, kuid kuna muti jäi õue seda kõrt imema, mis teadupärast suitsu välja ajab (mäletate eelmisest talvest, kui muti seda suitsu kogu aeg pliidi sisse puhus, ning pärast ma avastasin, et kogu korsten on seda täis) ja õues on meie ergutuskatsed üsna  komplitseeritud tänu sellele koerakonnale, nimega Boston, siis me läksime niisama uitama.
Ega me eriti kaugele jõudnudki, kui meie ilusale põlluvaheteele veeres eriliselt suur auto. Ja tema taga veel teine ka. Ja sellel teisel oli traktori moodi masin veel kukil. Minni põgenes kibekiirelt heinaküüni.
Mina, kes ma olen julgem ja tugevam, asusin kasvuhoone taga olevale veetünnile toimuvat jälgima. Autod veeresid meie õuele, mutil tuli neid nähes kohe elu sisse ja ma kuulsin kuidas ta Tobiasele ja Bostonkonnale teatas, et varsti ei pea enam talvel ämbritega kaevuvahet lippama. Need autod on selleks, et uus kaev teha ja sealt hakkab vesi torusse minema.
No mida, mida????
Kuidas ma siis juua saan?
Jäin ootele, et selline jama tegu kiirelt kuidagi ära vusserdada.
Kahjuks oli minu plaan juba ette määratud nurjumisele.
Autod aeti paika ja see traktori moodi asi ronis ka auto kukilt alla meie vana hea kaevumaja kõrvale.
Ja siis läks põrgu lahti.
Traktor ajas hiiglama pika noka taeva poole, ning mingid mehed asusid ümber noka askeldama. Ning kus siis algas ühtäkki põrgulärm. Terve õu oli hoobilt tossu täis, masin puhises, ning mina lendasin metsa poole üle kasvuhoone nagu pudrukuul.
Kujutage ette, selline puhin ja mürin kestis õhtuni välja. Me pidime Mitškiniga nälga pea-aegu surema, sest selle lärmi peale kadusid ka hiired. Ainult meie muti seisis koos koerakonnadega selle nokkmasina juures terve päeva, endal suu õnnest kõrvuni.
Õnneks lõppes sel nokkmasinal jõud siiski õhtuks otsa, ronis teine , siis kui oli noka maa seest kätte saanud, uuesti ühele autole kukile ja sõitis minema.
Ah jaa, ma unustasingi kirjutada, et kogu selle pöörase puhkimise, mürisemise ja huilgamise saatel toppis ta oma nokka meie muru sisse. Me Minniga laudaaknast jälgisime teda. Ma esiti arvasin, et ju muti laseb vihmausse niimoodi sel masinal otsida, et need uude kaevu ei sattuks, aga ega siis vihmaussid nii sügaval pole ometi. ja kaevu ei paistnud ka kuskilt kerkivat.
Ja teate, meie tarkur Minni kah ei saanud sellest õue peal toimuvast aru. See muidugi tibake rõõmustas mu südant.
Noh, igatahes lõppes see jama lõpuks ära. Meie õuel on siis nüüdseks mingi sinine torujupats, mis ollagi kaev, kohutaval kombel saviplöga ja liiva, ning mutil on seejuures sellest segapudrust täiesti ükskõik. Täna ta isegi ei kiirustanud reha ja labidaga seda korralagedust likvideerima. Näitas hoopis uhkelt  Naabri Miisu mutile, et see torujupp on nüüd uus kaev ja meie saame ka eurovärgi äkki nüüd.  See eurovärk ongi see, et vesi on torus peidus ja enam ei saa peadpidi ämbris limpsimas käia. Minni teab seda, sest Minnil on selles eelmises kodus, kus ta mutiga elas, selline asi juba olnud.
nojah, eks ma pean siis olukorraga leppima, kui see veevärk ära tehakse.
 Aga täna - ilmselt selle eilse suure  mürina ja puhina peale, läks pilvedes midagi katki, sest just siis, kui ma olin lõunapausi lõpetanud ja õue sättisin, tabas mind eriliselt varajane sügistorm.
korrapealt saabus meile öö, koos lihapalli suuruste raheteradega. ossa raks, kus mul oli sada paari jalgu all, et toani kimada. Ning minu üllatuseks-ehmatuseks olid ka koerakonnad tuppa jõudnud põgeneda. Koos  minuga olid äkitsi köögis koos ka Tobias ja Boston.
Oh sa püha kassijumal! Ma tahtsin esiti koos kardinapuuga õue tagasi põgeneda, aga  muti, va osavkäpp, sai mul turjast kinni enne. Pika-pika paitamise peale suutsin kuidagi siis leppida, et need mõtetud elukad ka tormivarjus on.
Kuna Minni oli mind juba eelnevalt reetnud, ning olukorraga leppinud, ei jäänud ka mul midagi muud üle.
Muti rõõmuks, sest mutit pole eriti kasulik kurvastada kah, ta ju ikkagi meie oma muti, soostusin isegi koerakonnade jõlliva pilgu all oma krõbusid sööma.
Natsa sain muidugi seda Bostonit kiusata ka.
Ta ju meil teadupärast superõgard, kes isegi neid muti kasvatatud juurikaid ja punaseid kasvuhoonepalle sööb. No ja meie kausside järele on tal lausa eriline tõmme. Ta ilmselgelt neelaks need koos krõbudega alla närimata. kui saaks. Ma siis meelega lätsutasin nagu part pilliroos, et ta ikka näeks, et ma söön midagi head.
Boston muidugi tahtis kohe ka degusteerima tulla, aga muti kriuksatus  ja Tobiase torupillijorin sundisid teda paigale. Oh tegelikult on tore, et meil selline pere ikka on, mis sestet kõik peale minu on kiiksuga.  Ja eks ma pean nendega kuidagi koos elama, sest muidu oleks neil ju igav.

Ilusat vanade naiste suve!
Kuigi - mis ta nüüd nii eriti ilus on?
Meie muti keeras selle vanade naiste suve alguse meie jaoks täiega kihva.
Ja, et selles on süü ka meie koerakonnade olemasolul, siis pean täna riputama üles hunniku nende  pilte.
Koerakonnad olid meil, siis need mõttetud hiiglasekasvu nuustikud Ralf ja Tobias.
Ja nüüdseks siis Boston kah platsis.
Alguse sai kõik paar-kolm nädalat tagasi ühel õhtupoolikul, kui muti oma  internetti lappas ja sealt miski kutsikate pakkumise tabas. Kilkas teine nagu see poisijõmpsikas, kes meil  närve komposteerimas käib, ning kutsus peremehe ruttu ka internetti lappama.
Ma olin parasjagu muti kõrval voodil väikest õhtuuinakut tegemas, kui kogu see  möll algas.
Vaatasin ruttu ekraanile, et mis värk on ja kujutage ette, sealt jõllis mulle mingi koerakonna nägu vastu. Muti silitas mesimagusa hääle saatel mu pead, ning teatas, et ta valis meile uue sõbra just praegu välja.
Midaaa - mõtlesin! Ooot-oot muti, las peremees jõuab teleka eest siia, küll ta sulle vee peale tõmbab.
EKSISIN!
Peremees jõudis kohale - vaatas, ning hakkas ka karutantsu tegema laulu saatel. Laulusõnadeks oli, et sellle me võtame, selle me võtame ja pane telefoninumber kähku kirja.
Hommikul vaatasime Mitškinga aknal, kuidas meie pererahvas kuhugi end sättis. Poisijõnglane, kes muide  oli taas meil, võeti ka kaasa.
Ütlesin siis Minnile, mis eile õhtul juhtunud oli, ja et ilmselgelt minnakse seda koerakonna vaatama, kelle pilti ma nägin. Minni ei uskunud mind raasugi. Arvas taas, et reageerin üle, kuid......
Peale lõunat veeres meie pererahvas tagasi, ning autost võeti välja toosama Boston.
Ja siis pööras me elu pea peale!!
See elukas keerles-pöörles nagu vurrkann ringiratast. Meid nähes kasvas talle kolm paari jalgu juurde jooksukiiruse arendamiseks. Tobias hakkas koheselt tegema torupilli häält ja Ralf kukkus pikali ilma rohututi taha takerdumatagi.
Olime hetkega meie lemmikõunapuu kõige kõrgemas tipus.
Pererahvas huilgas maja ees, ning meid ei pandud tähelegi enam. Koerakonnale tassiti süüa-juua, tehti pesa, ning patsutati kogu aeg. See, et meil krõbukausid tühjusest kõmisesid, ei huvitanud peale meie endi, mitte kedagi.
Sel õhtul me koju enam ei tulnud. Protestiks ebaõigluse ja diskrimineerimise vastu kolisime me Minniga heinaküüni.
Mutil tulime me tegelikult õhtul korra meelde küll ja ta kissitas meid natuke, kuid siis lõi käega ja ütles peremehele, et küll konserv meid koju toob. Ma passisin terve öö üleval ja ootasin, et millal see meie konservikarp meile küüni järgi tuleb, meid koju viima, aga  asjatult. Hommikul hiilisime ise Mitškiniga köögiaknast tuppa, lootuses miskit endale hamba alla saada. Vedas meil. Muti oli ikka meie kausikestesse ka lihaollust puistanud.
Nii me veetsime vist oma kolm päeva, aga siis sai Minnil mõõt täis ja ta kolis tuppa tagasi. Ning kuna üksi oli minul ka heinaküünis igav elada, siis tehes möödaminnes sellest uuest koerakonnast korra üle, kolisin samuti koju tagasi. Aga ennast veeretada ja sakutada ei luba me tal siiani.
Tobiasele ta ka eriti ei sümpatiseeri, ainult jaurab ta peale. Muti muidugi ütles, et Tobias on loll (mis on täiesti õige) ja Tobiase ajud said kahjuks mulda pandud. Ütlus - mida minu mõistus eriti ei taipa.
Mulla alla pandi hoopis ju meie koerakonn Ralf.

Ralf oli meil  väga vana ja kehvas seisus, nagu muti seletas.
Tegelikkuses ta ei kuulnud enam, ei saanud aru, kus elab, ning kukkus igal võimalusel pikali. Püsti pidi teda alati aitama, sest  ise ta ei osanud enam.
Nii vuras ühel varahommikul meile õuele üks tundmatu tädi. Muti oli just konserviraha tegemast tulnud, ning kamandas Tobiast ja Bostonit miskipärast tuppa koos meiega. Tädi nähes lendasid koerakonnad tuppa lausa välgukiirusel.  Peremees läks ka õuele, ning meie ninade alt pandi uks hoolega kinni.
Tunnike hiljem, kui jälle koduarestist pääsesime, olid muti ja peremees väga vaiksed, ning me millegi pärast ei leidnud enam kuidagi Ralfi.
Ega need inimloomad ei otsinud ka teda eriti, ainult Tobias käis korraks seal, kus sõber tal tavaliselt pikutas. Vaatas rehe all ringi, ohkas pikalt, ning kolis meie lemmikõunapuu alla.
Seal veetis ta mitu-mitu päeva pikutades ja urisedes Bostoni peale. Boston käis teda sealt ära kutsumas kogu aeg, kuid Tobias oli kangekaelne.

Söögist keeldus Tobias ka miskipärast.
Ma arvasin, et tal on dieet, kuna ta on paks, kuid Minni ütles, et olen ikka täisloll - Tobias leinab oma sõpra hoopis. Ja, et sõber Ralf on nüüd pilvede taga, ning meil õuel on uus väiksemat sorti lillepuhmas kahe kivi vahel. Seal me võime käia ja Ralfiga juttu ajada, ta pidada meid nüüd kuulma.
Ma ei oska sellest midagi arvata, aga Minni on sellise asja korra läbi teinud, kui tema sõber Raibert
täiesti magama jäi, no nii, et enam isegi suure nurrumise peale ei ärganud.
Minni ütles, et tema oli ka siis mitu päeva kurb olnud ja söögiisu üldse polnud.
Vot sellest, kuidas üks söögiisu saab ära kaduda, ma aru ei saa vist iialgi.
Mina sööks küll iga kell, nii, nagu see uus tolakoer, kes meil nüüd aina kasvab. See sööb ka kogu aeg ja kõike. Muti ja peremehe kingi ka. Ise saab selle eest riielda, kuid ikka sööb edasi.
Tobias on ka vaikselt sööma hakanud, ning taas veedab aega maja ees. Paaril korral on isegi selle Bostoni kaasa võtnud heinamaale kolama, nii, et pole kogu aeg ta kallal jorisenud.
Vanast harjumusest vaatame me muidugi iga kord veel õue minnes ringi, et ega Ralf pole kuskile kinni jäänud, ega ära eksides kukkunud. Kuid, kuna nüüd on rehe uks selle  Bostoni, kes pidi olema täisvereline aafrika kelgukoer, pärast kinni, siis tuleb kohe ka meelde, et see Ralfi aitamise ülesanne on nüüdseks otsa saanud ja ees ootavad uued ülesanded.
Nendest uutest peamine on selle kelgukoera kassialluvaks kasvatamine. ja uskuge mind, vot see on alles paras suur väljakutse meile.
Aga kuidas sellega meil läheb, teatan millalgi tulevikus, praegu vaja taas minna ja kord taas koerakonnadest üle teha. Pealegi hakkab muti korraldatud vananaistesuvi ka rahulikumaks muutuma. Nii, et uute kohtumisteni!! Kurrnäuhh ja muide, kas olete märganud, kui priskeks on praegu hiired muutunud, no lausa kutsuvad end püüdma! Ma ei saa enam aega raisata, lippan nüüd vahti kivi otsa pidama.  Näeme jälle, kui on aega!