Selle sügise alguse on meie muti suutnud täiega meil kihva keerata!
Vähe sellest, et ta koos peremehega tassis meile selle uue koerahakatise, kes ei seisa mitte minutitki paigal, tassis ta koju eile terve õuetäie masinaid ja mehi.
Tegelikult tuli muti ise hommikul konserviraha tegemast ja oli tige nagu vaablane, sest tal olla olnud öösel lehmadega (meie muti on nagu mäletate, ka lehmade muti) miskit jamasti. Õigemini nende susisevate aparaatidega, mis neile lehmadele kõhu alla kinni ennast haagivad, kui need lehmad oma putkadesse  jahu noolima lähevad. Ma neid aparaate, mida robotiteks kutsutakse mäletan oma lapsepõlvest  väägagi hästi. Sest, kui nad olid nende lehmade all natuke susisenud, siis muti, või mõni teine, muti moodi inimene, valas meile õe ja empsiga kah piima kausikesse.
No vot, aga mutil oli nüüd üks selline robot katki läinud ja muti oli öö läbi jamanud sellega. Pealegi olla tal ka külaline lehmade sekka eksinud olnud. Mutil nimelt juhtus kährikkoer lauta. Aga see polevat selline sõberkoer, nagu mina harjunud olen, vaid tigedik. Ja kuna minu emps Kurru-Leenu (muti kutsub teda niimoodi) on natuke vanaks ja viletsaks jäänud, ning pidada elama ainult kontori ukse ees mutit oodates, kuna muti toidab teda pehme konserviga, siis muti läks üsna pablasse seda kährikut nähes. Ta nimelt olla kartnud, et kährik teeb minu empsule liiga. Muti tassis siis empsu ja tädi Kissimirri kah kontorisse peitu. Õnneks olla lehmad hakanud nii kõvasti pröökama, et see koerlane lõi kartma ja põgenes.
Ning kõige selle jama pärast oli muti koju jõudes üsna loppis. Me Mitškiniga üritasime teda ergutada, kuid kuna muti jäi õue seda kõrt imema, mis teadupärast suitsu välja ajab (mäletate eelmisest talvest, kui muti seda suitsu kogu aeg pliidi sisse puhus, ning pärast ma avastasin, et kogu korsten on seda täis) ja õues on meie ergutuskatsed üsna  komplitseeritud tänu sellele koerakonnale, nimega Boston, siis me läksime niisama uitama.
Ega me eriti kaugele jõudnudki, kui meie ilusale põlluvaheteele veeres eriliselt suur auto. Ja tema taga veel teine ka. Ja sellel teisel oli traktori moodi masin veel kukil. Minni põgenes kibekiirelt heinaküüni.
Mina, kes ma olen julgem ja tugevam, asusin kasvuhoone taga olevale veetünnile toimuvat jälgima. Autod veeresid meie õuele, mutil tuli neid nähes kohe elu sisse ja ma kuulsin kuidas ta Tobiasele ja Bostonkonnale teatas, et varsti ei pea enam talvel ämbritega kaevuvahet lippama. Need autod on selleks, et uus kaev teha ja sealt hakkab vesi torusse minema.
No mida, mida????
Kuidas ma siis juua saan?
Jäin ootele, et selline jama tegu kiirelt kuidagi ära vusserdada.
Kahjuks oli minu plaan juba ette määratud nurjumisele.
Autod aeti paika ja see traktori moodi asi ronis ka auto kukilt alla meie vana hea kaevumaja kõrvale.
Ja siis läks põrgu lahti.
Traktor ajas hiiglama pika noka taeva poole, ning mingid mehed asusid ümber noka askeldama. Ning kus siis algas ühtäkki põrgulärm. Terve õu oli hoobilt tossu täis, masin puhises, ning mina lendasin metsa poole üle kasvuhoone nagu pudrukuul.
Kujutage ette, selline puhin ja mürin kestis õhtuni välja. Me pidime Mitškiniga nälga pea-aegu surema, sest selle lärmi peale kadusid ka hiired. Ainult meie muti seisis koos koerakonnadega selle nokkmasina juures terve päeva, endal suu õnnest kõrvuni.
Õnneks lõppes sel nokkmasinal jõud siiski õhtuks otsa, ronis teine , siis kui oli noka maa seest kätte saanud, uuesti ühele autole kukile ja sõitis minema.
Ah jaa, ma unustasingi kirjutada, et kogu selle pöörase puhkimise, mürisemise ja huilgamise saatel toppis ta oma nokka meie muru sisse. Me Minniga laudaaknast jälgisime teda. Ma esiti arvasin, et ju muti laseb vihmausse niimoodi sel masinal otsida, et need uude kaevu ei sattuks, aga ega siis vihmaussid nii sügaval pole ometi. ja kaevu ei paistnud ka kuskilt kerkivat.
Ja teate, meie tarkur Minni kah ei saanud sellest õue peal toimuvast aru. See muidugi tibake rõõmustas mu südant.
Noh, igatahes lõppes see jama lõpuks ära. Meie õuel on siis nüüdseks mingi sinine torujupats, mis ollagi kaev, kohutaval kombel saviplöga ja liiva, ning mutil on seejuures sellest segapudrust täiesti ükskõik. Täna ta isegi ei kiirustanud reha ja labidaga seda korralagedust likvideerima. Näitas hoopis uhkelt  Naabri Miisu mutile, et see torujupp on nüüd uus kaev ja meie saame ka eurovärgi äkki nüüd.  See eurovärk ongi see, et vesi on torus peidus ja enam ei saa peadpidi ämbris limpsimas käia. Minni teab seda, sest Minnil on selles eelmises kodus, kus ta mutiga elas, selline asi juba olnud.
nojah, eks ma pean siis olukorraga leppima, kui see veevärk ära tehakse.
 Aga täna - ilmselt selle eilse suure  mürina ja puhina peale, läks pilvedes midagi katki, sest just siis, kui ma olin lõunapausi lõpetanud ja õue sättisin, tabas mind eriliselt varajane sügistorm.
korrapealt saabus meile öö, koos lihapalli suuruste raheteradega. ossa raks, kus mul oli sada paari jalgu all, et toani kimada. Ning minu üllatuseks-ehmatuseks olid ka koerakonnad tuppa jõudnud põgeneda. Koos  minuga olid äkitsi köögis koos ka Tobias ja Boston.
Oh sa püha kassijumal! Ma tahtsin esiti koos kardinapuuga õue tagasi põgeneda, aga  muti, va osavkäpp, sai mul turjast kinni enne. Pika-pika paitamise peale suutsin kuidagi siis leppida, et need mõtetud elukad ka tormivarjus on.
Kuna Minni oli mind juba eelnevalt reetnud, ning olukorraga leppinud, ei jäänud ka mul midagi muud üle.
Muti rõõmuks, sest mutit pole eriti kasulik kurvastada kah, ta ju ikkagi meie oma muti, soostusin isegi koerakonnade jõlliva pilgu all oma krõbusid sööma.
Natsa sain muidugi seda Bostonit kiusata ka.
Ta ju meil teadupärast superõgard, kes isegi neid muti kasvatatud juurikaid ja punaseid kasvuhoonepalle sööb. No ja meie kausside järele on tal lausa eriline tõmme. Ta ilmselgelt neelaks need koos krõbudega alla närimata. kui saaks. Ma siis meelega lätsutasin nagu part pilliroos, et ta ikka näeks, et ma söön midagi head.
Boston muidugi tahtis kohe ka degusteerima tulla, aga muti kriuksatus  ja Tobiase torupillijorin sundisid teda paigale. Oh tegelikult on tore, et meil selline pere ikka on, mis sestet kõik peale minu on kiiksuga.  Ja eks ma pean nendega kuidagi koos elama, sest muidu oleks neil ju igav.