Ilusat vanade naiste suve!
Kuigi - mis ta nüüd nii eriti ilus on?
Meie muti keeras selle vanade naiste suve alguse meie jaoks täiega kihva.
Ja, et selles on süü ka meie koerakonnade olemasolul, siis pean täna riputama üles hunniku nende  pilte.
Koerakonnad olid meil, siis need mõttetud hiiglasekasvu nuustikud Ralf ja Tobias.
Ja nüüdseks siis Boston kah platsis.
Alguse sai kõik paar-kolm nädalat tagasi ühel õhtupoolikul, kui muti oma  internetti lappas ja sealt miski kutsikate pakkumise tabas. Kilkas teine nagu see poisijõmpsikas, kes meil  närve komposteerimas käib, ning kutsus peremehe ruttu ka internetti lappama.
Ma olin parasjagu muti kõrval voodil väikest õhtuuinakut tegemas, kui kogu see  möll algas.
Vaatasin ruttu ekraanile, et mis värk on ja kujutage ette, sealt jõllis mulle mingi koerakonna nägu vastu. Muti silitas mesimagusa hääle saatel mu pead, ning teatas, et ta valis meile uue sõbra just praegu välja.
Midaaa - mõtlesin! Ooot-oot muti, las peremees jõuab teleka eest siia, küll ta sulle vee peale tõmbab.
EKSISIN!
Peremees jõudis kohale - vaatas, ning hakkas ka karutantsu tegema laulu saatel. Laulusõnadeks oli, et sellle me võtame, selle me võtame ja pane telefoninumber kähku kirja.
Hommikul vaatasime Mitškinga aknal, kuidas meie pererahvas kuhugi end sättis. Poisijõnglane, kes muide  oli taas meil, võeti ka kaasa.
Ütlesin siis Minnile, mis eile õhtul juhtunud oli, ja et ilmselgelt minnakse seda koerakonna vaatama, kelle pilti ma nägin. Minni ei uskunud mind raasugi. Arvas taas, et reageerin üle, kuid......
Peale lõunat veeres meie pererahvas tagasi, ning autost võeti välja toosama Boston.
Ja siis pööras me elu pea peale!!
See elukas keerles-pöörles nagu vurrkann ringiratast. Meid nähes kasvas talle kolm paari jalgu juurde jooksukiiruse arendamiseks. Tobias hakkas koheselt tegema torupilli häält ja Ralf kukkus pikali ilma rohututi taha takerdumatagi.
Olime hetkega meie lemmikõunapuu kõige kõrgemas tipus.
Pererahvas huilgas maja ees, ning meid ei pandud tähelegi enam. Koerakonnale tassiti süüa-juua, tehti pesa, ning patsutati kogu aeg. See, et meil krõbukausid tühjusest kõmisesid, ei huvitanud peale meie endi, mitte kedagi.
Sel õhtul me koju enam ei tulnud. Protestiks ebaõigluse ja diskrimineerimise vastu kolisime me Minniga heinaküüni.
Mutil tulime me tegelikult õhtul korra meelde küll ja ta kissitas meid natuke, kuid siis lõi käega ja ütles peremehele, et küll konserv meid koju toob. Ma passisin terve öö üleval ja ootasin, et millal see meie konservikarp meile küüni järgi tuleb, meid koju viima, aga  asjatult. Hommikul hiilisime ise Mitškiniga köögiaknast tuppa, lootuses miskit endale hamba alla saada. Vedas meil. Muti oli ikka meie kausikestesse ka lihaollust puistanud.
Nii me veetsime vist oma kolm päeva, aga siis sai Minnil mõõt täis ja ta kolis tuppa tagasi. Ning kuna üksi oli minul ka heinaküünis igav elada, siis tehes möödaminnes sellest uuest koerakonnast korra üle, kolisin samuti koju tagasi. Aga ennast veeretada ja sakutada ei luba me tal siiani.
Tobiasele ta ka eriti ei sümpatiseeri, ainult jaurab ta peale. Muti muidugi ütles, et Tobias on loll (mis on täiesti õige) ja Tobiase ajud said kahjuks mulda pandud. Ütlus - mida minu mõistus eriti ei taipa.
Mulla alla pandi hoopis ju meie koerakonn Ralf.

Ralf oli meil  väga vana ja kehvas seisus, nagu muti seletas.
Tegelikkuses ta ei kuulnud enam, ei saanud aru, kus elab, ning kukkus igal võimalusel pikali. Püsti pidi teda alati aitama, sest  ise ta ei osanud enam.
Nii vuras ühel varahommikul meile õuele üks tundmatu tädi. Muti oli just konserviraha tegemast tulnud, ning kamandas Tobiast ja Bostonit miskipärast tuppa koos meiega. Tädi nähes lendasid koerakonnad tuppa lausa välgukiirusel.  Peremees läks ka õuele, ning meie ninade alt pandi uks hoolega kinni.
Tunnike hiljem, kui jälle koduarestist pääsesime, olid muti ja peremees väga vaiksed, ning me millegi pärast ei leidnud enam kuidagi Ralfi.
Ega need inimloomad ei otsinud ka teda eriti, ainult Tobias käis korraks seal, kus sõber tal tavaliselt pikutas. Vaatas rehe all ringi, ohkas pikalt, ning kolis meie lemmikõunapuu alla.
Seal veetis ta mitu-mitu päeva pikutades ja urisedes Bostoni peale. Boston käis teda sealt ära kutsumas kogu aeg, kuid Tobias oli kangekaelne.

Söögist keeldus Tobias ka miskipärast.
Ma arvasin, et tal on dieet, kuna ta on paks, kuid Minni ütles, et olen ikka täisloll - Tobias leinab oma sõpra hoopis. Ja, et sõber Ralf on nüüd pilvede taga, ning meil õuel on uus väiksemat sorti lillepuhmas kahe kivi vahel. Seal me võime käia ja Ralfiga juttu ajada, ta pidada meid nüüd kuulma.
Ma ei oska sellest midagi arvata, aga Minni on sellise asja korra läbi teinud, kui tema sõber Raibert
täiesti magama jäi, no nii, et enam isegi suure nurrumise peale ei ärganud.
Minni ütles, et tema oli ka siis mitu päeva kurb olnud ja söögiisu üldse polnud.
Vot sellest, kuidas üks söögiisu saab ära kaduda, ma aru ei saa vist iialgi.
Mina sööks küll iga kell, nii, nagu see uus tolakoer, kes meil nüüd aina kasvab. See sööb ka kogu aeg ja kõike. Muti ja peremehe kingi ka. Ise saab selle eest riielda, kuid ikka sööb edasi.
Tobias on ka vaikselt sööma hakanud, ning taas veedab aega maja ees. Paaril korral on isegi selle Bostoni kaasa võtnud heinamaale kolama, nii, et pole kogu aeg ta kallal jorisenud.
Vanast harjumusest vaatame me muidugi iga kord veel õue minnes ringi, et ega Ralf pole kuskile kinni jäänud, ega ära eksides kukkunud. Kuid, kuna nüüd on rehe uks selle  Bostoni, kes pidi olema täisvereline aafrika kelgukoer, pärast kinni, siis tuleb kohe ka meelde, et see Ralfi aitamise ülesanne on nüüdseks otsa saanud ja ees ootavad uued ülesanded.
Nendest uutest peamine on selle kelgukoera kassialluvaks kasvatamine. ja uskuge mind, vot see on alles paras suur väljakutse meile.
Aga kuidas sellega meil läheb, teatan millalgi tulevikus, praegu vaja taas minna ja kord taas koerakonnadest üle teha. Pealegi hakkab muti korraldatud vananaistesuvi ka rahulikumaks muutuma. Nii, et uute kohtumisteni!! Kurrnäuhh ja muide, kas olete märganud, kui priskeks on praegu hiired muutunud, no lausa kutsuvad end püüdma! Ma ei saa enam aega raisata, lippan nüüd vahti kivi otsa pidama.  Näeme jälle, kui on aega!