Mul on täitsa tõsine mure!

Meie mutil on vist marutaud!
Ja-jaa! Ma ei tee mitte sugugi nalja, sest miks ta muidu mind kintsust hammustas!
Ise veel itsitas,  et kas said nüüd!

Tegelikult, ega see, et mutil mingi kuri tõbi on, pole mingi ime.
Alatasa, kui tal konserviraha tegemisest vaba aeg on ja ilm ilus, siis ta kondab naabri Miisu mutiga kuskil metsades ringi, ning veab ämbriga  koju miskit mõtetut kraami, mida ta siis purkidesse-pudelitesse topib. Mõnikord sööb toorelt kah veel. Isegi peremehel käsib süüa. Oh, annaks püha kassijumal, et sellel ka nüüd marutaudi poleks, muidu söövad meid Mitskiniga mõlemaid ära.
Meil Mitskiniga metsa minna jahile on rangelt keelatud, sest seal on ka kurjad loomad, kellel võib mõni haigus olla. Meid on küll selle vastu nõelaga torgitud, ma mäletan  väga hästi, kui jube see oli, ning kuidas muti kobises, et paganama kallis lõbu see vaktsineerimine, või mis iganes. Kuid pidada aitama haigusi eemale peletada.
No vot, aga ise va koonerdaja endale neid vaktsiine ei lase teha ja nüüd on siis tulemus käpas - hammustas mind!
Ja mis põhjusel veel!
Mutil nimelt on uus hobi tekkinud.
Suvi otsa otsis ta mind ja Mitskinit igal õhtul läbi, et meil puuke poleks. Ta isegi pritsis meid ju puugipeletajaga.
Nüüd sügisel korjab ta meilt pisikesi takjanuppe.
Mis meie saame teha, et see pisinuppudega takjas igal pool kasvab, ja meie pikakarvalised oleme. Ja takjate vastu vist mutil mingit kuklarohtu pole ka.
 See on muidugi väga imelik,  sest tavaliselt on tal kodus kõiksugu hädade vastu mingit rohtu. Aga, no mis sellest siis nii väga on, et mul saba ja trussikud-karupüksid neid takjaid üleni täis ennast haagivad.
 Mutile see ei meeldi, sest need takjad pidid mulle mingeid pusakaid kasvatama, mida muti peab lausa kääridega ära korjama ja ta keerab mind igal võimalusel tagurpidi oma sülle, et seda jama ennetada.
Olgu, selle, et pean mõnikord rippuma pea alaspidi, või kõht taeva poole, kannatan ära. Kuid ikka kuramuse valus ja tüütav on küll, kui ta mul neid nupse karvadest tirib. Mõnikord  mul viskab ikka väga üle. Siis ma hakkan rappima mutit tagumiste käppadega, ning natuke näksan ka.
Sel korral olin eriti takjaliseks saanud ja mutil oli palju aega ka, et põhjalikumalt mind töödelda.
Aga poole töötluse pealt tuli mul  tüdimus, ning ma tahtsin natuke mängida vahelduseks. Hakkasin siis muti käpaga oma traditsioonilist "kurja käpa" mängu arendama, kuid muti lopsas mulle vastu nina, ning kamandas paigale.
 No ega ma siis mingi käpaalune pole!
Naksasin mutit natsa pöidlast. Aga õrnalt omaarust!
JA KUJUTATE ETTE!!!! Ta naksas mind kintsust vastu ja siis itsitaski, endal suu karvu täis.
No ei ole ju normaalne, eks?
 See on raudselt marutaud!
Ma nüüd hoian mutist natuke aega kaugemale - mine tea,kui kaugele tal haigus juba arenenud on.
Minnil muidugi on sellest kõigest ükskõik, tal õnneseenel on selline libe ja pikk karv, kuhu prügi ja takjad millegipärast kinni jääda ei taha ja tema pääseb alati karvakiskumisest kiiremini.

Kuid Jänksi pärast ma pablan küll.
Muti nimelt taris ükspäev Jänksi talvepesa kuurist välja juba ja asus seda demineerima, või siis desinfitseerima. Ah, vahet pole, miskit puhastust ta igatahes selle kallal läbi viima asus.
See tähendab aga, et ka Jänks hakkab peagi tuppa kolima. Ja olen kindel, et ka tema uduvilla sisse on need takjad pugenud.
Ja, mis siis saab, kui Jänks hakkab põtkima mutile vastu?
Kas muti teeb temast kohe pasteeti, või ootab jõuludeni?
Igal juhul muti on asunud teda kenasti nuumama küll. Muudkui tassib talle kuivatatud saiaviile, ning porgandeid-kapsaid. Sekka isegi õunu!
Jänks tobu pistab kõik kenasti kinni ka.
Ja mis kõige hullem, ma ei saa sõbrakest isegi hoiatama minna, mis teda ees võib mutile vastuhaku puhul oodata, sest see paganama uus koerakonn on võtnud pähe mõtte, et Jänks kuulub talle ainult, ning kihutab mind iga kord puuri juurest kaugemale.
Mõtlesin sõpra ööpimeduses hoiatama minna, kuid meie muti on kavalaks arenenud.
Nagu hakkab õues juba pimedaks kiskuma, kissitab ta meid tuppa söögiga meelitades.
No ja nagu isegi teate - olen ikka veel nõrga iseloomuga, ning päev otsa õues mütates on kõht teadupärast tühjaks ka läinud. Nii ongi, et lihapaki krõbinat kuuldes on mul Jänks alati peast pühitud, ning leian end kõksti köögist konservikausi tagant.
Pean vist peale passima, millal muti läheb öösel konserviraha hankima, unustan end õue ja siis saan Jänksi läheneva õnnetuse eest hoiatada.
Ega ma ausalt öeldes ei tea, kas see õue unustamine õnnestub muidugi, sest tegelikult on soojas toas ikka hea olla öösel. Pealegi on Jänks juba nii vana jänes, et peaks endal aru peas olema, et mitte lasta end ära hammustada.
Ah jaaa, meil on ikka veel sündmusi olnud. Kuigi esimene neist on kah kehvapoolne.
Muti nimelt tõi jälle tuppa need teised aknad ja pani esimestele ette. See tähendab, et  aknast vabalt sisse-välja kõndimisega on selleks korraks jälle kõik. Aknaid avatakse nüüdsest ainult kassihaisu välja ajamiseks.
Aga tore on see, et kuna hommikuti on õues viluvõitu (see on muti miski eriline sõna õue kohta, mida ma enne kuulnud polnudki), siis muti paneb taas igal hommikul pliidi prõksuma, ning puhub sinna alla tossu, ise ninapidi pliidisuus. Ja siis on tal selg sedasi kenasti kumer, ning ma saan seal turnida ja natsa mutit kribida, et ta kiiremini puhuks. Sest kui ta puhumise lõpetab, siis ta tuierdab kohe külmkapini ja seal on ju meie hommikusöök.
Nii, et kallid kaaslased-kassid, tegelikult on meil ka toredaid hetki. Kurrnjäuhhh!! Või mis kurrnjäuh, ikka piiiiiks,sest no ei tule mul siiani seda õiget kassihäält, harjutagu ma palju tahes.