Täna on meie majas küll kuri karjas!

Kell ammu juba pool üheksa hommikul, kuid muti pole end tagatoast veel välja vinnanud.
Tegelikult valetan - käis korra paar tundi tagasi oma kasti peal pissil, sügas siis natsa oma pead ja mind Mitskiniga, vaatas kella ja teatas, et veel on öö ja kobis tagasi peremehe juurde.
No, mis öö??  Vaatasin selle poisitüütuse, kes meid kiusamas käib, toa aknast välja - taevas täitsa juba valgusetriip olemas. Oleks paras aeg hommikueinet saada ja välja hiirejahile minna.
Aga kus kurat - aknad uksed kinni, külmkapp ka.
Ja üleüldse, hakkasin mõtlema, et naljakas see meie muti. Meil käsib küll oma junnudele saepurumugulad peale kuhjata, kuid ei ole ma veel kuulnud, et ta oma kastis miskit peale kraabiks. Solistab seal niisama ja krabistab paberirulliga. Ja mind pealt vaatama ka ei luba. Ütleb, et pole siin miskit jõllida. Me küll Mitskiniga omavahel peame silmsidet, kui potil kükitame. Ja pärast ikka kontrollime ka, kas teine oli korralik ja mattis mugulad kenasti ära. Sest muidu võib juhtuda, et tobe Poston tuleb tuppa ja tassib need laiali. Tal on selline tobe komme, et esimese asjana, kui tuppa saab, teeb reidi meie pissipotti ja siis tuuri meie restorani.

Aga olgu, see selleks.
Muti niisiis ronis ennist magama tagasi.
Ega ta kaua seal voodis peremehe kõrval vastu ei pea - mõtlesin. Peremees ju tõmbab vastu hommikut mootoril tuurid üles, nagu muti ütleb. See tähendab, et hakkab eriti  tempokalt ja meloodiliselt ninaga nurru lööma. Ja siis muti kargab sealt kõrvalt juuksed püsti peas, üles, tuleb kööki pliidi alla tossu puhuma, ning ühtlasi puistab oma valge karvutu käpaga ka meile krõbud kaussi.
Aga ei - täna on kõik teisiti kuidagi.
Väljas ammu valge, Postonil on akna all kõht selgroo vastu kuivanud, Tobias mediteerib nukra näoga Postoni kausi kõrval ja Jänks on suurest näljast isegi veepudeli tühjaks limpsinud.
Püha kassijumal!! Äkki on mutil pankrott.
Minni vähemalt arvas nii.
Ma küsisin, et mis rott see veel on ja sain vastuseks, et see on selline rott, kes sööb ära kõik muti konserviraha. Vääga imelik  rott igatahes.
Ja pealegi - mutil pole ju seda konserviraha päriselt. Tal on mingi kõvast materjalist lipik, millega ta vehib ja mis on tal tavaliselt kadunud,  kui vaja läheb. Siis ta tuuseldab paaniliselt köögis ringi, kuni selle kuskilt imekohast taas leiab. Nagu tõllavõtmedki. Neid pole mutil ka kunagi seal kuhu ta nad oma arvates pani.

Aga lõpuks ikka kostus muti magamistoast kolinat ja muti ilmus meie sekka.
Vahtis tükk aega oma tiksuvat taldrikut seinal, ning siis teatas, et mis te tobud kräunute, kell alles vähe. Viskas ikkagi Jänksile saiakannika hammaste vahele, meile kummalegi tibake krõbusid ja isegi koerakonnad said oma hommikuampsud lõpuks kätte enne, kui näljasurm neid oleks tabanud.
Siis võttis tabureti - ähkis ja ägises mitu minutit, kuni oli sellele kukile roninud, ning riskides laiali lammutada kogu köögi puhvet (vaat, mis peen sõna, mille Mitškin mulle õpetas kapikolaka asemel ütlema), sikutas oma tiksuva taldriku seinalt alla.
See taldrik on mutil ilus asi, sellel on servades igatsugu maiustuste kuhjad, kanakintsud, singiviilakad ja siis see mõttetu kraam ka, mida nad ise koos Jänksi ja peremehega söövad. Kapsad-porgandid ja muu silo.
Ning siis keeras muti oma taldrikul need niinimetatid osutid naksti tema jaoks sobivasse asendisse. No ikka selleks, et tal oleks õigus, mitte meil.
Protestis muti valskuse ja laiskuse vastu muukisime koos Mitskiniga lahti praokil köögiakna, ning läksime vihma trotsides harakaid jahtima.

Minni muidugi osutus reeturiks, nagu alati.
Peale paari tiiru ümber maja, lipsas ta tagasi tuppa, et oma lemmiktugitoolis edasi lebotada.
Mina kasvatan aga iseloomu - kuni muti oma taldrikut tagasi ei kruti, mina toa poole ei vaata. Või kui, siis ainult salamahti, et näha, kas õigus on võidule pääsenud.

On see meie muti ikka üks tark inimeseloom küll!

Pani mulle taaskord diagnoosi haiguse kohta ära nagu niuhti!
Ma kohe siin istun nüüd ja arutlen, et äkki ta sunnikunahk on miskit selgeltnägija, või midagi sellist.

Ma korra nägin sellest suurest mustast tahvlist, mille ees nad peremehega oma õhtuid maha molutavad, sellist pilti, kus mingid inimesed arvasid igatsugu asju õigesti. Muudkui tagusid  trumme, või tegid mingit muud tanderanti, aga kõik läks täppi.
Meie muti muidugi trummi ei tao (no see veel puuduks), aga tanderanti teeb küll.
Korjab metsast rohtu ja joodab-söödab  peremehele, ning endale sisse. Kivikesi laob ka taldrikule ritta, kui on täiskuu öö. Ise ütleb, et kivid vajavad laadimist.
Ma tihtipeale paigutan neid seal taldrikul ümber, kui võimalus avaneb. Mõne veeretan lausa laua alla.
Vahva vaadata ju, kui muti siis seal laua all ukerdab tagumik püsti. Ma saan siis talle kukile ronida, et tal ikka lõbusam oleks. Pealegi kulub talle iga lisaraskus ära, et seljalihased ikka trimmis oleks.
Ja juba see, kuidas ta ägiseb, ning toriseb ennast püsti ajades, on tore. Ta mõnikord oskab end isegi sinna laua alla niiviisi kinni kiiluda, et peremees peab teda sikutama tulema.
See on eriti tore!
Lõpuks, kui higine ja  näost tomativärvi muti on laua alt välja päästetud, tuletatakse mulle meelde, et ma olen üks paganama "Kõldu Kaak"
Mjauhhh, ma olen sellega juba nii harjunud, et isegi ei solvu enam.
Aga olgu, jutt ju algas hoopis, sellest, et mul oli taas miski tervisehäda.
Nimelt on mul tihtipeale silmadega jama - mäletate?
Suvi läbi olen selle pärast ussirohtu rohkem söönud, kui konservi.
Isegi arstiga konsulteeriti minu silmade pärast, aga ei miskit targemat.
Kord kuus lööb mul silmalau, selle kolmanda, miskipärast üle kahe esimese, ja ma olen nagu jõllsilm.

Muti on lausa õnnetu olnud mu pärast. Et muidu kena kassiraibe, nagu ta ütleb, aga miski kassiviga küljes ja keegi pihta ei saa, mis rike see on.
Nagu selle ussirohu olen ära söönud, nii laksti silmad jälle sirged peas.
Muti juba arvas, et lõpuks ma ussistun puhta ära.
Seda enam, et Mitskinil, kes ju samamoodi jahil käib ja igatsugu hõrgutisi (hiired, rotid,mutid) endale vahepalaks lubab, temal pole häda mitte midagi.
Aga, mis nüüd siis lõpuks sügiseks selgus, on see, et mul on puugiallergia.
Ja asi täitsa lihtne.
Muti ju tegi igal õhtul meile terve suve läbiotsimist.
Nagu tuppa tulime, nii meid kordamööda Mitskiniga maha väänati, ning läbi otsiti.
Me ei saanud isegi mitte kõige väiksematki puugipoega tuppa smuugeldada.
Ja loomulikult olid tänu sellele, et muti puugid süstemaatiliselt ellimineeris, ning meile miskit tilka kuklasse sopsutas, ka minu silmad taas korras.
Aga nüüd sügisel on mutil muud tegemist olnud, ja eks ta on ka laisaks ja lohakaks muutunud, ning enam nii  hoolega pole otsinud.
Ütleme ausalt, et paras kooner, nagu ta on, ei raatsinud ta ilmselt enam seda puugipritsi osta kah. Ja ega mul polegi neid putukaid pikalt kallal olnud, ainult takjad olid, ning nende vastu on puugirohi jõuetu.
Aga nüüd eile trehvasin ikka ühe puugikese pika metsaskolamise peale leidma. Ja kasutasin  juhust, et mutil puugimaania on üle läinud, ning tõin teise kenasti tuppa sooja. Nupsikul oli ikka päris mõnus mu karvade sees soojas. Paisus teine päris kiiruga.
Paraku olid mul õhtuks taas silmad jõllis, ja muti võttis mind sülle, et tibake lohutada. Lohutamise käigus leidis ta ka mu kõrva tagant selle sissesmuugeldatud pagulase üles.
Oh seda kisa ja kriiskamist. Puuk lendas pliidi alla eriliselt elegantse kaarega.
Ning kujutage ette, umbes tunnikese pärast olid minu silmad taas sirged.
Ja siis muti selle selgeltarvamise ära tegigi!
Vaatas mulle esiti pikalt otsa, siis noogutas paar korda, ja teatas peremehele tähtsa häälega, endal käed puusas nagu vene inimeste tee keetmise masinal - Simbal on puukide vastu allergia.

No on ikka tark muti küll!
Praegu ta näiteks arvas kohe ära, et meid Minniga isutab hirmsasti konservi järgi. Piisas ainult Mitškinil korra tähtsa näoga külmkapi eest läbi kõndida, kui muti oli krapsti juba ninapidi kapi selles sahtlis, kus meie konservid peidus on.
Niiviisi hakka või pelgama, et muti arvab kõik meie mõtted ja plaanid ära.
Siis ei saagi ju enam koerakonnadele sigadusi teha, ning neid kiusata, nii, et nemad alati süüdi jääksid.
Igatahes tuleb meil nüüd hakata seda mutit jälgima.
Hakkab äkki veel tõesti trumme kah taguma, no ma ei tea.
Siis peame küll koos peremehega miskit välja mõtlema, et teda ohjeldada.
Praegugi hakkas taas mingit tantsu pliidi ees tegema.
Pani mõnusalt lõhnavad peekoniviilud pannile, ning nüüd hüppab ja kilkab, et kuramuse kuldiliha.
Ma laua pealt vaatasin - lihal pole mingit kulti küljes, ainult mõnus kamar,(kuigi ma ei tea täpselt ka, mis see kult seal olema peaks, ja Mitškin ei viitsi ahju eest ka vaatama-seletama tulla), ilus liha, ainult natuke liiga palju põrkab pannil. Ja muti kilkab liialtseal panni kõrval.
Igal juhul on lootust, et saame kamara omale, olgu kult, või kes iganes kaasas, sest muti meid juba ei unusta, kui liha valmis on - seda tean omast kogemusest. Kurrrrrrrrrrrrrr!

Mul on täitsa koerakas peal!
Õues on koerailm, toas on lihtsalt koerad pidevalt,sest õues on ju koerailm.
 Ja mul on koeramasendus! Või oli see nüüd hoopis kassiahastus. Ah ega vahet pole. Nagunii saab õues hängida vaid vihma vahepeal, ning kella kuue paiku õhtul ajab muti meid "pika puuga" tuppa. Viimasel ajal pole ta isegi pidanud selleks eriti pingutama,

sest Mitškin on nagunii enamus ajast toas ja ega mina kah mingi vihmafänn pole.
Ainuke viga ongi aga see, et tuppa jõudes ootavad seal ees koerakonnad.
Tobias-tolast poleks nagu midagi, aga vaat see Poston - ta on kuidagi kõikide  mu pereliikmete südame  suutnud võita. Isegi Jänks, kes samuti juba talvitub toas, mängib selle koerakonnaga rohkem  kui jänesele sobilik oleks.
Mitskin ka ei tee enam teist nägugi Postoni peale. Ainult siis, kui koerakonn oma nina üritab Mitškinile eriti sügavale saba alla toppida, disainib natuke Postoni nina küüntega.
Mina hoian aga endiselt pikivahet.
Mind juba nii kergelt oma sabaliputamise ja tagumikuvänderdamisega ära ei osta! Tagumikku aga see peni vänderdada oskab juba. Muti ütleb kogu aeg, et Postoni tagumik teeb kõndides kaheksaid nagu tema noorusajal Viru lindudel.
Ma küsisin Mitšinilt kohe üle, et mis linnud need sellised on, aga Mitškin ei teadnud. Ju siis mingi väljasurnud liik, ma arvan.
 No vot, aga seoses selle väljasuremisega peab märkima, et peale Ralfi äraminekut on ka meie Tobias raugastuma hakanud.
See, et ta päevad läbi kuudis külitab - see on laiskusest. Kuid see, et ta enam mitte mõhkagi ei kuule ega märka enam - see on juba kehvem variant. Igatsugu metsloomi hulgub meil õuel, aga Tobias ei vaevu end isegi liigutama. Poston-tola aga ei tee sõbralike, ja mittesõbralike metsloomade vahel veel vahet. Alles eile üritas põldvutte õunapuu alt minema ajada, aga samal ajal pidas minkide pere lauda taga prügihunnikus piknikut  Ma oleks nad ise minema löönud,kuid neil on nii vastikult teravad ja pisikesed hambad, et ma ei hakanud riskima. Üritasin küll Tobiast jahile saata, kuid sel on kuudis
külitamisest tagasild ka nõrgavõitu juba, ja selleks ajaks, kui ta ennast üles vinnas,olid õuelt läinud nii vutid, kui mingid.
Muti muidugi teadis ütelda, et ega Tobiasel ka enam pikka pidu pole - 13 aastat tiksub kohe turjale.
Jälle miski kõnepruuk, millest minu kassiajuke aru ei saanud. Minni siis seletas, et ühel hetkel võib ka Tobiase aeg siin ilmas otsa saada. Ja siis on meil kaks pihlakat õuel kõrvuti.
Ma ei mäleta, kas ma kirjutasin teile, et muti pani sinna, kuhu nad Ralfi puhkama panid nüüd ühe pisikese pihlaka ka kasvama. Ja me vahete vahel käime Tobiasega seda puud nuusutamas, ning natuke istume ka selle all kivi peal. Tobias muidugi ei istu mitte - tema tagumik on nii lai nagu tankiaku, ja ei mahu kivi peale, vaid valgub üle  ääre laiali.
Kuid jutt Tobiase kohta tegi mind üsna nukraks - see tähendab ju, et siis võib juhtuda, et taas leiab meie rahulikku majapidamisse tee mõni uus koerakonn.
No ma ei tea, mis paganama pärast peavad kõik mu teadaolevad sõbrad sellised vanurid olema?
Mitškinil oli ka ükspäev sünna. Ta sai kaheksa aastaseks juba.
Muti lõi kohe selle puhul ühel ekstraheal konservil kaane maha.

Ja otsis kuskilt välja kahekuuse Minni pildi.


Mitškin muidugi väitis, et tema pole iialgi selline tobe titt olnud, tema on kogu aeg suur ja tark. Aga pärast seda, kui oli oma sünnipäevakonservist kõhu täis söönud ja leiba luusse lasi, siis meenutas küll, et tema  sünnikoht olla olnud mingi külm ja kõle keldriauk. Ning, et tal on vennaraas ka ilmselt kuskil, sest sealt keldriaugust toodi neid kunagi koos venna ja emaga sooja majja. Ja siis oli muti kuskilt välja ilmunud, ning teatanud, et tal on Mitškinit kohe kindlasti omale vaja. Vedas Mitskinil, et muti juurde sattus, nii, nagu minulgi. Mul ju ka õde Tondu ja poolõde Füürer olemas, kuid nad ei mahu kuidagi meile. No nad  on juba suured  tüdrukud ka, ning muti ütles, et ta üks väheseid kiskasid, kes neil konserviraha tegemise kohas nii head välja näevad. Tädi Kissimirr koos oma lastega pidi ka kobe olema, kuigi lastel on silmad vähe räämas. Panin nende pildid ka teile vaatamiseks kohe üles, sest mutil oli eile oma telefon kaasas olnud ja tegi mulle vaatamiseks mõne pildi. Kahju, et tal see telefon selline juust on, nagu ta ütleb, sest pimedas laudas ei tulnud eriti ilusad pildid.
Aga, mis siis, ma nägin vähemalt taaskord oma kaugemad sugulased ära ja isegi oma empsu. Emps on see hallikirju.

Emps on mul küll natuke nigelaks jäänud ka.
Kaks aastat tagasi, kui ma sealt muti juurde kolisin, oli ta ikka natuke kohevama kasukaga minu mäletamist mööda.
Muti lohutas mind, et ka empsu kallal on aastad oma töö teinud, ja meie Tonduga jäime tema viimaseks pesakonnaks.
Nüüd ta on lastekasvatamise asemel orienteerunud rohkem pensionipõlve pidamisele.
Magab kontori ees uksematil, ning loeb tunde, ning päevi, millas muti taas pudrukausiga uksele ilmub.
Ja siis ronib meie mutile õlale, kui muti seal ukse taga kükitab. Nurru pidi ka lööma nii, et laut põriseb.
Tore kuulda ikka, et muti mu empsul ka silma peal ja pudrukaussi nina all hoiab.Siis vist ikka pole mul nii koeramasendus ka kallal kui muti suudab neid vanureid ikka adekvaatsetena hoida.
Ja äkki pole see sügisvihm ka nii külm ja kole midagi. Mutil ju kuur puid triiki täis ja uhab neid iga päev ahju alla praksuma, et meil mõnus oleks toas.

Lõpetangi nüüd tänaseks selle mõtete heietamise siin ära, ning lähen kontrollin, ega ahju ees liiga külm veel pole.
Kurrnjäuhhh taaskord!