Täna on meie majas küll kuri karjas!

Kell ammu juba pool üheksa hommikul, kuid muti pole end tagatoast veel välja vinnanud.
Tegelikult valetan - käis korra paar tundi tagasi oma kasti peal pissil, sügas siis natsa oma pead ja mind Mitskiniga, vaatas kella ja teatas, et veel on öö ja kobis tagasi peremehe juurde.
No, mis öö??  Vaatasin selle poisitüütuse, kes meid kiusamas käib, toa aknast välja - taevas täitsa juba valgusetriip olemas. Oleks paras aeg hommikueinet saada ja välja hiirejahile minna.
Aga kus kurat - aknad uksed kinni, külmkapp ka.
Ja üleüldse, hakkasin mõtlema, et naljakas see meie muti. Meil käsib küll oma junnudele saepurumugulad peale kuhjata, kuid ei ole ma veel kuulnud, et ta oma kastis miskit peale kraabiks. Solistab seal niisama ja krabistab paberirulliga. Ja mind pealt vaatama ka ei luba. Ütleb, et pole siin miskit jõllida. Me küll Mitskiniga omavahel peame silmsidet, kui potil kükitame. Ja pärast ikka kontrollime ka, kas teine oli korralik ja mattis mugulad kenasti ära. Sest muidu võib juhtuda, et tobe Poston tuleb tuppa ja tassib need laiali. Tal on selline tobe komme, et esimese asjana, kui tuppa saab, teeb reidi meie pissipotti ja siis tuuri meie restorani.

Aga olgu, see selleks.
Muti niisiis ronis ennist magama tagasi.
Ega ta kaua seal voodis peremehe kõrval vastu ei pea - mõtlesin. Peremees ju tõmbab vastu hommikut mootoril tuurid üles, nagu muti ütleb. See tähendab, et hakkab eriti  tempokalt ja meloodiliselt ninaga nurru lööma. Ja siis muti kargab sealt kõrvalt juuksed püsti peas, üles, tuleb kööki pliidi alla tossu puhuma, ning ühtlasi puistab oma valge karvutu käpaga ka meile krõbud kaussi.
Aga ei - täna on kõik teisiti kuidagi.
Väljas ammu valge, Postonil on akna all kõht selgroo vastu kuivanud, Tobias mediteerib nukra näoga Postoni kausi kõrval ja Jänks on suurest näljast isegi veepudeli tühjaks limpsinud.
Püha kassijumal!! Äkki on mutil pankrott.
Minni vähemalt arvas nii.
Ma küsisin, et mis rott see veel on ja sain vastuseks, et see on selline rott, kes sööb ära kõik muti konserviraha. Vääga imelik  rott igatahes.
Ja pealegi - mutil pole ju seda konserviraha päriselt. Tal on mingi kõvast materjalist lipik, millega ta vehib ja mis on tal tavaliselt kadunud,  kui vaja läheb. Siis ta tuuseldab paaniliselt köögis ringi, kuni selle kuskilt imekohast taas leiab. Nagu tõllavõtmedki. Neid pole mutil ka kunagi seal kuhu ta nad oma arvates pani.

Aga lõpuks ikka kostus muti magamistoast kolinat ja muti ilmus meie sekka.
Vahtis tükk aega oma tiksuvat taldrikut seinal, ning siis teatas, et mis te tobud kräunute, kell alles vähe. Viskas ikkagi Jänksile saiakannika hammaste vahele, meile kummalegi tibake krõbusid ja isegi koerakonnad said oma hommikuampsud lõpuks kätte enne, kui näljasurm neid oleks tabanud.
Siis võttis tabureti - ähkis ja ägises mitu minutit, kuni oli sellele kukile roninud, ning riskides laiali lammutada kogu köögi puhvet (vaat, mis peen sõna, mille Mitškin mulle õpetas kapikolaka asemel ütlema), sikutas oma tiksuva taldriku seinalt alla.
See taldrik on mutil ilus asi, sellel on servades igatsugu maiustuste kuhjad, kanakintsud, singiviilakad ja siis see mõttetu kraam ka, mida nad ise koos Jänksi ja peremehega söövad. Kapsad-porgandid ja muu silo.
Ning siis keeras muti oma taldrikul need niinimetatid osutid naksti tema jaoks sobivasse asendisse. No ikka selleks, et tal oleks õigus, mitte meil.
Protestis muti valskuse ja laiskuse vastu muukisime koos Mitskiniga lahti praokil köögiakna, ning läksime vihma trotsides harakaid jahtima.

Minni muidugi osutus reeturiks, nagu alati.
Peale paari tiiru ümber maja, lipsas ta tagasi tuppa, et oma lemmiktugitoolis edasi lebotada.
Mina kasvatan aga iseloomu - kuni muti oma taldrikut tagasi ei kruti, mina toa poole ei vaata. Või kui, siis ainult salamahti, et näha, kas õigus on võidule pääsenud.