Mul on täitsa koerakas peal!
Õues on koerailm, toas on lihtsalt koerad pidevalt,sest õues on ju koerailm.
 Ja mul on koeramasendus! Või oli see nüüd hoopis kassiahastus. Ah ega vahet pole. Nagunii saab õues hängida vaid vihma vahepeal, ning kella kuue paiku õhtul ajab muti meid "pika puuga" tuppa. Viimasel ajal pole ta isegi pidanud selleks eriti pingutama,

sest Mitškin on nagunii enamus ajast toas ja ega mina kah mingi vihmafänn pole.
Ainuke viga ongi aga see, et tuppa jõudes ootavad seal ees koerakonnad.
Tobias-tolast poleks nagu midagi, aga vaat see Poston - ta on kuidagi kõikide  mu pereliikmete südame  suutnud võita. Isegi Jänks, kes samuti juba talvitub toas, mängib selle koerakonnaga rohkem  kui jänesele sobilik oleks.
Mitskin ka ei tee enam teist nägugi Postoni peale. Ainult siis, kui koerakonn oma nina üritab Mitškinile eriti sügavale saba alla toppida, disainib natuke Postoni nina küüntega.
Mina hoian aga endiselt pikivahet.
Mind juba nii kergelt oma sabaliputamise ja tagumikuvänderdamisega ära ei osta! Tagumikku aga see peni vänderdada oskab juba. Muti ütleb kogu aeg, et Postoni tagumik teeb kõndides kaheksaid nagu tema noorusajal Viru lindudel.
Ma küsisin Mitšinilt kohe üle, et mis linnud need sellised on, aga Mitškin ei teadnud. Ju siis mingi väljasurnud liik, ma arvan.
 No vot, aga seoses selle väljasuremisega peab märkima, et peale Ralfi äraminekut on ka meie Tobias raugastuma hakanud.
See, et ta päevad läbi kuudis külitab - see on laiskusest. Kuid see, et ta enam mitte mõhkagi ei kuule ega märka enam - see on juba kehvem variant. Igatsugu metsloomi hulgub meil õuel, aga Tobias ei vaevu end isegi liigutama. Poston-tola aga ei tee sõbralike, ja mittesõbralike metsloomade vahel veel vahet. Alles eile üritas põldvutte õunapuu alt minema ajada, aga samal ajal pidas minkide pere lauda taga prügihunnikus piknikut  Ma oleks nad ise minema löönud,kuid neil on nii vastikult teravad ja pisikesed hambad, et ma ei hakanud riskima. Üritasin küll Tobiast jahile saata, kuid sel on kuudis
külitamisest tagasild ka nõrgavõitu juba, ja selleks ajaks, kui ta ennast üles vinnas,olid õuelt läinud nii vutid, kui mingid.
Muti muidugi teadis ütelda, et ega Tobiasel ka enam pikka pidu pole - 13 aastat tiksub kohe turjale.
Jälle miski kõnepruuk, millest minu kassiajuke aru ei saanud. Minni siis seletas, et ühel hetkel võib ka Tobiase aeg siin ilmas otsa saada. Ja siis on meil kaks pihlakat õuel kõrvuti.
Ma ei mäleta, kas ma kirjutasin teile, et muti pani sinna, kuhu nad Ralfi puhkama panid nüüd ühe pisikese pihlaka ka kasvama. Ja me vahete vahel käime Tobiasega seda puud nuusutamas, ning natuke istume ka selle all kivi peal. Tobias muidugi ei istu mitte - tema tagumik on nii lai nagu tankiaku, ja ei mahu kivi peale, vaid valgub üle  ääre laiali.
Kuid jutt Tobiase kohta tegi mind üsna nukraks - see tähendab ju, et siis võib juhtuda, et taas leiab meie rahulikku majapidamisse tee mõni uus koerakonn.
No ma ei tea, mis paganama pärast peavad kõik mu teadaolevad sõbrad sellised vanurid olema?
Mitškinil oli ka ükspäev sünna. Ta sai kaheksa aastaseks juba.
Muti lõi kohe selle puhul ühel ekstraheal konservil kaane maha.

Ja otsis kuskilt välja kahekuuse Minni pildi.


Mitškin muidugi väitis, et tema pole iialgi selline tobe titt olnud, tema on kogu aeg suur ja tark. Aga pärast seda, kui oli oma sünnipäevakonservist kõhu täis söönud ja leiba luusse lasi, siis meenutas küll, et tema  sünnikoht olla olnud mingi külm ja kõle keldriauk. Ning, et tal on vennaraas ka ilmselt kuskil, sest sealt keldriaugust toodi neid kunagi koos venna ja emaga sooja majja. Ja siis oli muti kuskilt välja ilmunud, ning teatanud, et tal on Mitškinit kohe kindlasti omale vaja. Vedas Mitskinil, et muti juurde sattus, nii, nagu minulgi. Mul ju ka õde Tondu ja poolõde Füürer olemas, kuid nad ei mahu kuidagi meile. No nad  on juba suured  tüdrukud ka, ning muti ütles, et ta üks väheseid kiskasid, kes neil konserviraha tegemise kohas nii head välja näevad. Tädi Kissimirr koos oma lastega pidi ka kobe olema, kuigi lastel on silmad vähe räämas. Panin nende pildid ka teile vaatamiseks kohe üles, sest mutil oli eile oma telefon kaasas olnud ja tegi mulle vaatamiseks mõne pildi. Kahju, et tal see telefon selline juust on, nagu ta ütleb, sest pimedas laudas ei tulnud eriti ilusad pildid.
Aga, mis siis, ma nägin vähemalt taaskord oma kaugemad sugulased ära ja isegi oma empsu. Emps on see hallikirju.

Emps on mul küll natuke nigelaks jäänud ka.
Kaks aastat tagasi, kui ma sealt muti juurde kolisin, oli ta ikka natuke kohevama kasukaga minu mäletamist mööda.
Muti lohutas mind, et ka empsu kallal on aastad oma töö teinud, ja meie Tonduga jäime tema viimaseks pesakonnaks.
Nüüd ta on lastekasvatamise asemel orienteerunud rohkem pensionipõlve pidamisele.
Magab kontori ees uksematil, ning loeb tunde, ning päevi, millas muti taas pudrukausiga uksele ilmub.
Ja siis ronib meie mutile õlale, kui muti seal ukse taga kükitab. Nurru pidi ka lööma nii, et laut põriseb.
Tore kuulda ikka, et muti mu empsul ka silma peal ja pudrukaussi nina all hoiab.Siis vist ikka pole mul nii koeramasendus ka kallal kui muti suudab neid vanureid ikka adekvaatsetena hoida.
Ja äkki pole see sügisvihm ka nii külm ja kole midagi. Mutil ju kuur puid triiki täis ja uhab neid iga päev ahju alla praksuma, et meil mõnus oleks toas.

Lõpetangi nüüd tänaseks selle mõtete heietamise siin ära, ning lähen kontrollin, ega ahju ees liiga külm veel pole.
Kurrnjäuhhh taaskord!