On see meie muti ikka üks tark inimeseloom küll!

Pani mulle taaskord diagnoosi haiguse kohta ära nagu niuhti!
Ma kohe siin istun nüüd ja arutlen, et äkki ta sunnikunahk on miskit selgeltnägija, või midagi sellist.

Ma korra nägin sellest suurest mustast tahvlist, mille ees nad peremehega oma õhtuid maha molutavad, sellist pilti, kus mingid inimesed arvasid igatsugu asju õigesti. Muudkui tagusid  trumme, või tegid mingit muud tanderanti, aga kõik läks täppi.
Meie muti muidugi trummi ei tao (no see veel puuduks), aga tanderanti teeb küll.
Korjab metsast rohtu ja joodab-söödab  peremehele, ning endale sisse. Kivikesi laob ka taldrikule ritta, kui on täiskuu öö. Ise ütleb, et kivid vajavad laadimist.
Ma tihtipeale paigutan neid seal taldrikul ümber, kui võimalus avaneb. Mõne veeretan lausa laua alla.
Vahva vaadata ju, kui muti siis seal laua all ukerdab tagumik püsti. Ma saan siis talle kukile ronida, et tal ikka lõbusam oleks. Pealegi kulub talle iga lisaraskus ära, et seljalihased ikka trimmis oleks.
Ja juba see, kuidas ta ägiseb, ning toriseb ennast püsti ajades, on tore. Ta mõnikord oskab end isegi sinna laua alla niiviisi kinni kiiluda, et peremees peab teda sikutama tulema.
See on eriti tore!
Lõpuks, kui higine ja  näost tomativärvi muti on laua alt välja päästetud, tuletatakse mulle meelde, et ma olen üks paganama "Kõldu Kaak"
Mjauhhh, ma olen sellega juba nii harjunud, et isegi ei solvu enam.
Aga olgu, jutt ju algas hoopis, sellest, et mul oli taas miski tervisehäda.
Nimelt on mul tihtipeale silmadega jama - mäletate?
Suvi läbi olen selle pärast ussirohtu rohkem söönud, kui konservi.
Isegi arstiga konsulteeriti minu silmade pärast, aga ei miskit targemat.
Kord kuus lööb mul silmalau, selle kolmanda, miskipärast üle kahe esimese, ja ma olen nagu jõllsilm.

Muti on lausa õnnetu olnud mu pärast. Et muidu kena kassiraibe, nagu ta ütleb, aga miski kassiviga küljes ja keegi pihta ei saa, mis rike see on.
Nagu selle ussirohu olen ära söönud, nii laksti silmad jälle sirged peas.
Muti juba arvas, et lõpuks ma ussistun puhta ära.
Seda enam, et Mitskinil, kes ju samamoodi jahil käib ja igatsugu hõrgutisi (hiired, rotid,mutid) endale vahepalaks lubab, temal pole häda mitte midagi.
Aga, mis nüüd siis lõpuks sügiseks selgus, on see, et mul on puugiallergia.
Ja asi täitsa lihtne.
Muti ju tegi igal õhtul meile terve suve läbiotsimist.
Nagu tuppa tulime, nii meid kordamööda Mitskiniga maha väänati, ning läbi otsiti.
Me ei saanud isegi mitte kõige väiksematki puugipoega tuppa smuugeldada.
Ja loomulikult olid tänu sellele, et muti puugid süstemaatiliselt ellimineeris, ning meile miskit tilka kuklasse sopsutas, ka minu silmad taas korras.
Aga nüüd sügisel on mutil muud tegemist olnud, ja eks ta on ka laisaks ja lohakaks muutunud, ning enam nii  hoolega pole otsinud.
Ütleme ausalt, et paras kooner, nagu ta on, ei raatsinud ta ilmselt enam seda puugipritsi osta kah. Ja ega mul polegi neid putukaid pikalt kallal olnud, ainult takjad olid, ning nende vastu on puugirohi jõuetu.
Aga nüüd eile trehvasin ikka ühe puugikese pika metsaskolamise peale leidma. Ja kasutasin  juhust, et mutil puugimaania on üle läinud, ning tõin teise kenasti tuppa sooja. Nupsikul oli ikka päris mõnus mu karvade sees soojas. Paisus teine päris kiiruga.
Paraku olid mul õhtuks taas silmad jõllis, ja muti võttis mind sülle, et tibake lohutada. Lohutamise käigus leidis ta ka mu kõrva tagant selle sissesmuugeldatud pagulase üles.
Oh seda kisa ja kriiskamist. Puuk lendas pliidi alla eriliselt elegantse kaarega.
Ning kujutage ette, umbes tunnikese pärast olid minu silmad taas sirged.
Ja siis muti selle selgeltarvamise ära tegigi!
Vaatas mulle esiti pikalt otsa, siis noogutas paar korda, ja teatas peremehele tähtsa häälega, endal käed puusas nagu vene inimeste tee keetmise masinal - Simbal on puukide vastu allergia.

No on ikka tark muti küll!
Praegu ta näiteks arvas kohe ära, et meid Minniga isutab hirmsasti konservi järgi. Piisas ainult Mitškinil korra tähtsa näoga külmkapi eest läbi kõndida, kui muti oli krapsti juba ninapidi kapi selles sahtlis, kus meie konservid peidus on.
Niiviisi hakka või pelgama, et muti arvab kõik meie mõtted ja plaanid ära.
Siis ei saagi ju enam koerakonnadele sigadusi teha, ning neid kiusata, nii, et nemad alati süüdi jääksid.
Igatahes tuleb meil nüüd hakata seda mutit jälgima.
Hakkab äkki veel tõesti trumme kah taguma, no ma ei tea.
Siis peame küll koos peremehega miskit välja mõtlema, et teda ohjeldada.
Praegugi hakkas taas mingit tantsu pliidi ees tegema.
Pani mõnusalt lõhnavad peekoniviilud pannile, ning nüüd hüppab ja kilkab, et kuramuse kuldiliha.
Ma laua pealt vaatasin - lihal pole mingit kulti küljes, ainult mõnus kamar,(kuigi ma ei tea täpselt ka, mis see kult seal olema peaks, ja Mitškin ei viitsi ahju eest ka vaatama-seletama tulla), ilus liha, ainult natuke liiga palju põrkab pannil. Ja muti kilkab liialtseal panni kõrval.
Igal juhul on lootust, et saame kamara omale, olgu kult, või kes iganes kaasas, sest muti meid juba ei unusta, kui liha valmis on - seda tean omast kogemusest. Kurrrrrrrrrrrrrr!