Minul ikka juhtub.....

Ikka igatsugu äpardusi peab just minuga juhtuma.
Püüan iga päev olla igati ontlik kassiplika, aga no ei - ikka sattun mingisse jamasse käppapidi.
Hommik oli ometi niiiiiiiiiiiii paljutõotav!
Muti käis oma kastil asjatamas, ning unise peaga jättis magamistoa ukse vallale.
Ma kasutasin juhust, käisin kah kähku oma kastis ära, ning lipsasin kiirelt mutile järgi voodisse.
Jess! Saab muti kaisus mõnuleda ja talle nurru lüüa!
Juba voodis olles ja mutit mööda turnides meenus mulle muidugi, et käpad olin ma kastist tulles kiiruga jätnud pühkimata.
Tarkur, nagu ma olen, lootsin muti tähelepanu ruttu kõrvale sellelt pisiasjalt juhtida, ning asusin hoogsalt talle "tainatampimise" protseduuri tegema.
Mitteteadlikele teadmiseks, et see käib nii, et esikäppadega tuleb eriti hoogsalt kordamööda suruda vastu mutit  nurrumise saatel. Nurr peab olema samas rütmis käppade tööga.  Ja tempot, ning detsibelle tuleb ka kogu aeg lisada.
Ning kuna peremees põõnab kah seal käpaulatuses, siis tuleb ka talle korra , või paar, mõned samasugused võtted teha, et ta end kõrvaletõugatuna ei tunneks. Nii ma siis möllasin seal palehigis, kuni muti end ringutas ja loomulikult niimoodi, et mina põrandalt end keset tööhoogu leidsin. Või, mis leidsin - olin nii süvenenud oma töösse, et tampisin oma mitu minutit hooga põrandavaipa edasi, kuni taipasin, et see polegi muti.
Ja mis veel hullem, mulle tuli ka meelde, et meil juba ammust-ilma kastis need puujublakad, mis käppade külge ei haakugi.
Ja ma rumal vehkisin pugeda nii, nagu need koerakonnad, kui on muti lilli harvendanud.
Suurest pettumusest ronisin kähku voodisse tagasi, ning hakkasin mööda pererahvast edasi-tagasi kõndima.
Kobigu siis üles ometi, et süüa saaks, päike ju suures kõrges. ( olgu-olgu, päikest pole juba mitu päeva küll kohanud, aga ikkagi....)
Ning ennäe imet, muti ajaski end üles. Toimetas oma igahommikused rituaalid, ning kamandas ka peremehe voodist välja.
Ning siis hakkasid nad meie talvises jahimajakeses (sahvris) tegema samasugust hullust, nagu muti mõni aeg tagasi köögis korda saatis. Nad tassisid kõik meie asjad (karbid, kastid, potid ja veel igatsugu träni) õue rehe alla.
Püha kassijummal! Ega siis hiired lollid pole, et talvel külma rehe alla lähevad. Nad tulevad ikka majja sooja. Aga kui sahver tühi on, siis pole neil seal ju midagi teha. Ning kuidas meie Mitškiniga siis aega veedame ja omi meeli erksad hoiame?  Lõpmatuseni ei viitsi köögilaual linnuloendust ka teha.
Muti takistamisest hulluse kordasaatmisel ei tulnud ka seekord midagi välja, peremees oli mutiga kampa löönud, ning me pidime Minniga kurvalt õue põgenema.
Õues ootas aga veel suurem ehmatus!
Alles mõned kuud tagasi tõi see meie muti koju ju hunniku võõraid mehi koos suurte masinatega, ning nad toppisid kambakesi terve päeva ühte sinist toru maa sisse.
Nüüd siis oli hoopis peremees suutnud omale külla kutsuda võõrad mehed suure auto ja mingi kulbiga masinaga. Peitsin end välkkiirelt maja taga kasvava kastani varju, kuid oh õudust. See kulpmasin tuli sinna järgi ja hakkas sahvrisse viivat hiiremaanteed laiendama.
 Ma täpselt ei näinudki puu tagant, mis seal toimus, aga. kuna Mitškin oli rabanud parema positsiooni - ainsa allesjäänud aiateiba, siis ta edastas mulle jooksvalt  uudiseid laivis. Et teed ei laiendatagi selleks, et hiired saaksid hõlpsamalt sahvrisse.
Kaevati kraavi, et veetoru majja saaks sinisest torust. Aga mingi jama tuli ette ja kulpmasin ei saanud selle tööga hakkama. Nii pakiti ta uuesti auto peale ja viidi minema. Aga võõrad mehed lubasid veel üks päev suurema kulbiga tagasi tulla.
No seda ma veel vaatan! Ärgu ähvardagu midagi!
Aga tänaseks oli vähemalt rahu majas, ja meie saime rahus tuppa minna.
Mutil ahjud juba huugasid mühinal, ning Mitskin sättis end poisinaga voodisse mõnulema.

Mul oli tibake igav, nii, et läksin talle sinna seltsi.





Kuna mutil oli köögi ja sahvri
ümberdisainimise käigus jäänud igatsugu kraami üle, siis  oli ta need asjad, mis tema meelest veel vajalikud olid, poisinaga voodile kuhjanud. Ja kus pidin mina, vaene hing teadma, et see maalirajakas, mille peale ma end istuma seadsin, on nii pehmest papist, et minu pepu raskusele vastu ei pea.
Keset parimat jutuvestmist Minniga - ja sellist mõnusat rahulikku jutuõhtut tuleb meil ju harva ette, sest mõlemil on kogu aeg tegemist ja kiire, leidsin end Mitškini kukilt koos mingi pildikolakaga.
Sa jeerum, milline kisa oli toas!
Koos karjusid Mitškin ja muti!
Isegi parim juutuubi kassiräpp pole nii kõlav, kui see duo meil toas oli.
Minni kisas, kuidas talle tehti tapmiskatse ja muti, et kuidas Kõldu kaak taas kalli eseme katki tegi.
Peremees joodeldas kah veel taustalauljana kauguses.
Ma ei osanud isegi kuhugi põgeneda. Ega polegi tegelikult kohtigi enam, muti on kõik kohad ju looja karja saatnud, nagu ta ütleb.
Ja nüüd olen siis trahviroodus kööginurgas kapi taga ja mõtlen elu üle järgi.

Mis pärast küll alati minul, või minuga sellised asjad juhtuvad?
Olen ju ometigi kõigiti rahumeelne ja tegus tüdruk.

Milline meeldiv hommik!!

Muti ajas oma lihakeha eelnevate päevadega võrreldes eriliselt vara teki alt välja.
Kohe nii vara, et isegi meil Mitškiniga oli raskusi, et silmi lahti saada.
Aga, ega see mingi ime ka muti poolt pole. Ta kossas eile juba poolest õhtust magada.
 Lausa nii vara, et isegi ilmateadet ei kuulnud.
Ja kui ma tahtsin teda selleks ajaks ikka ärkvele saada, et ta teaks, kui palju ta peab puid ahju alla ajama järgnevatel päevadel, siis ta ainult kohmas mulle, et kao kus kurat, Kõldu kassikaak.
Ega ma eriti solvunud ei olnud selle Kõldu kaagi üle.
Muti on meil viimasel ajal nagunii rohkem konserviraha tegemas, kui kodus. Ja kuna tal eilse vaba päeva raames tuli ka miski hullusehoog jälle peale, siis on täitsa loomulik, et tal aku tühjaks sai.
Aga tänane hommik oli tore!
Mitte nagu eile, kui muti kohe, kui oli oma kohvitilga endale sisse valanud, hakkas haamri ja veel ühe asjaga köögi seinast telliskive välja tirima. Minni passis muidugi terve päeva mutil kõrval, endal karvad tolmu ja kivipuru täis. Tal oli ju vaja täpselt näha, kas kogu maja kukub kokku, või jääb mõni nurk püsti ka peale muti möllamist haamriga.Mina põrutasin eriti kiirelt õue.
Ei lase mina enda kasukat niimoodi lörtsida.
Aga muti võttis kätte ja lõhkuski terve köögiseina ära.
Tegelikult on see laushäbematus, mida ta tegi.
Meil on, õigemini OLI, köögi taga pisike ja mõnusalt soe tuba, kuhu me saime alati varjuda, kui koerakonnad, või mõni eriti vastuvõetamatu külaline maandus. Näiteks meie poisinaaskel. Enam ta eriti poisikonn ei ole, sest ta on suuremaks saanud ja mõistust on ka kusagilt hankinud juurde. Aga külla meile kipub ikka tulema siis, kui me selleks moraalselt ettevalmistunud Minniga pole

Kuid muti!
 Esiteks viskas välja meile kuulunud toreda diivani, mille sees me aega viitsime.
Teiseks tiris eest toaukse, ning tassis rehe alla. (püha kassijummal! ma mäletan suurepäraselt kuidas ta ähkis ja puhkis, et seda eest ära saada ja majast välja vedada. NO MILLEKS????)
Kolmandaks kangutas ta üsna hiljuti ära ukse kõrval seinaks olnud lauad. Ainult kaks posti jättis püsti, aga ütles, et ühe peab peremees maha saagima. Ok! Postid on toredad, seal saab küüsi teritada, ei pea muti kollast vaipa selle pärat retsima ja vana tumba saab ka puhata.
Ja nüüd siis jätsime hüvasti telliskiviseinaga. Natuke on veel soojamüüri peale jäänud, kuid mutit tundes, ajab ta sealsetele kividele kah varsti küüned taha.
Meie ilus privaattuba on nüüd suur köök.
No ei saa minu, ega ka Mitškin kassiaju aru, mille jaoks tal seda suurt kööki vaja on!

Meile ei keeda ta seal kunagi midagi, enamasti ikka endale ja peremehele. No ja koerakonnadele keedab kah! Need saavad ju kord päevas pudrulörri, sest Tobiasekonn tahab pehmet toitu oma kolmele hambale.
Tegelikult on tal neid rohkem, ma nägin, kui ta haigutas, kuid need hambad on tal nürivõitu.
Muti võiks ju võtta selle aparaadi, millega ta suvel oma murukääre ja kirvest teritas,ning Tobiase hambad ka üle käiata. Aga Minni ütles, et ei tohtivat, muti nimelt pole hambaarst. Seda tööd teevad vaid hambaarstid.
Vaat, kus uudis, iga asja jaoks oma arst. Kuigi meie muti ju saab igasugu asjadega hakkama, asi tal siis mõni päev see hambaarst olla. Minni vaidles mulle vastu ikka, et seadus on selline ja kui muti Tobase hambad kihvadeks keerab, siis on koerakonnal jube valus. Olgu siis parem nii, nagu on ja saagu oma pudrulörri süüa. Aga seda oleks saanud ju ka pisikeses köögis keeta. Nüüd peab muti liduma ühest köögiotsast teise pidevalt.
Olgu, eks ta ise teab, mis tegi. Küll varsti aru saab, et vaja sein tagasi panna. LOODAME!
Aga see kõk oli eile!
Täna jõudis muti juba oma tossu ära puhuda ja meile konservigi kauskestesse panna, enne kui me ärganud olime. Ja siis pärast, kui muti veel ühe tossupuhumise tegi, sain ma tal kukil olla. Vähe sellest, ma lausa trampisin tal kukil, sest muti polnud viitsnud oma sadat hilpu veel selga laduda, vaid kössitas selle suure sinise asjanduse sees, mida ta hommikuseks mantliks nimetab. See on selline paks ja haakub kenasti mu küüntega.  Sain kohe mitu tiiru mööda mutit kimada üles-alla.

Ning siis, kui muti lõpuks suvatses end oma igapäevamundrisse pakkima hakata,  olin ma igati abimees taas.
Tegelikult, tundus, et mutil oli eilsega ikka aku päris tühjaks saanud, sest ta ei viitsinud eriliselt täna hommikulgi huilgama hakata, kui ma oma põhivaenlase - muti kopsuvesti avastasin ja sellele tõsise kassirapsimise tegin. Korraks ikka tegelikult priuksatas kah, kui miski ilupitsike mu tagaküüne all kärises. Aga, no mis sest, see vest tal ju kõige alumine hilp, kes seda ikka näeb, et pitsidega poosetada.
Igatahes. selle pitsikäristamisega mul  see vestirappimine lõppes, ning tohtisin natuke tuult alla teha muti teksadele. Muti mersupluusi tahtsin küll ka tuuseldada, kuid selle võttis ta mul hammaste vahelt ära. Ju hakkas tal kahju. Endal tal ju mersut pole, millest tal küll siis võis kahju hakata?  Ah, see meie muti on ettearvamatu sama palju kui mõtlematu.
Nüüd istub jälle köögis, silmad vilavad mööda seinu ringi ja mõtlik nägu on ka ette tulnud!
Ma igaks juhuks ennetan ohtu ja lähen õuele ringi peale tegema, nii, et taaskord kurrrnjäuhhhhhhhhhhhh!!

Kas õnnelik olemiseks on vaja vähe, või palju?

Selline küsimus tekkis mul lihtsalt sellepärast, et muti, tulles hommikul koju konserviraha tegemise kohast, hakkas taas rääkima minu empsist.
Sellest minu pärisempsist, kelle nimi on Kurru-Leenu ja kes elab laudas. Mitte meie ennastäis ülbest Mitškinist, kes mind mu praegustes tegemistes suunab ja kamandab.
Emme Kurru on seal laudas elanud terve oma elu.
Nii, nagu ka mu poolõde Füürer ja pärisõde Tondu.
Muide, nimedki on meile kõigile leiutanud muti, teiste jaoks olid laudakassid olnud enne muti tulekud  lihtsalt nimetud loomad.Ehk siis, see kirju kass, või see must kass jne, jne.
Emps on alati olnud tegija-kass, ehk nagu muti ütleb, siis alfa-emane. Aga mitte selline kakleja ja kuri, vaid tark ja tegus.
Tegelikult oli ta kunagi ka üks igavene argpüks olnud, kui muti sinna tööle läks. Ainult sisises, ning peidust välja tuli  ka siis, kui arvas, et mutit pole läheduses. Muti muidugi oli kaval, ning peitis kah ennast, et empsu näha ja kuna empsul oli parasjagu sel ajal ka Füürer-titt kasvatada, hakkas meie mutil minu empsust hale, sest emps oli kõhn nagu mingi ausvitsa suveniir (see aus vits, pidi olema mingi vana-aja kole koht), ning toitus ainult piimast-tuvidest ja hiirtest. Muti võttis kätte ja hakkas koos ühe teise tädiga, kellele ka loomad meeldivad, empsule süüa andma. Ikka seda kassidele mõeldud pärissööki.
Ja minu emps võttis kätte, ning hakkas tasapisi meie mutit enda inimeseks pidama, Seda teist tädi ka muidugi.
Nii julgeks läks koguni, et meie Tonduga ei pidanudki sündima peiduurkas ja emps tõi meid kohe mutile näha ja katsuda, kui meil silmad pähe tulid.
Ennast ta muidugi katsuda ei lubanud - ta ju ikkagi lauda vanim proua, kes pole kõigile käperdada.
Ma isegi mäletan seda aega, kui muti meile titekrõbunaid tõi, ja empsu sai ka oma krõbunaid.
Emps oli siis ikka ilus ja koheva karvaga proua.
Mingil hetkel tekkis oht, et mind, kui viletsakest, ning räämasilmset pannakse kuhugi magama, ning muti, koos peremehega võtsid mind siia enda juurde.
Turgutasid mind üles, ning nüüd olen sama kena, kui minu emps nooruses.
Aeg on aga teinud oma töö, ning juba ammu rääkis muti, et rohkem mul õdesid-vendi olema ei saa, sest emps on vanaks jäänud. Ja kasukas ka on hõredaks jäänud, ning muud vanakasside tervisehädad kallale tulnud.
Aga mida vanemaks emps jäi, seda rohkem hakkas ta minu mutist hoolima.
Kolis isegi nende emaks saavate suurte sarvedega lehmade kodust sinna, kus minu muti omi lehmi nunnutab ja nendega riidleb.
Ega mutil ju siis muud üle jäänud, kui hakkas minu pensionärist empsi ka nunnutama ja riidlema temaga. Sest see teine tädi oli omale isikliku tita saanud ja tal polnud enam mahti tööl olla.
Nii see minu emmeKurru-Leenu  siis nüüd veetiski kuni eilseni oma päevi kontori ukse ees matil, mutit oodates, ning magades.
Muti rääkis juba suvel, et emme Kurr julgeb talle sülle juba tulla, kui muti seal ukse ees kükakil oma tossu puhub (huvitav, kas seal siis seda pliiti polegi, mille alla ta kodus puhub?).
Need päevad, kui muti on kodus meie päralt, ei pidada empsu ka kuskil laudas näha olema. Aga teised olla öelnud, et nagu muti kile kisa koridoris kostma hakkab, on minu emps kõksti valvepostil.
Eile öösel oli aga kole kõva tuul ja kui muti läks omale kohvi (mõttetu mõru mögin, mida nad peremehega endale sisse kallavad) tegema, oli minu empsu oma matil olnud nagu tavaliselt. Ning muti oli naljaviluks kutsunud, et mis sa vanaeit siin lõdised, tule kontoorasse sooja - ning kujutage ette - minu emps oli teinud kõva häälega krrrrrr, ning läinudki.
Vähe sellest, kuna mutil  olid lehmad olnud eile tublid, ning ise oma piimatirimise masinasse läinud, oli mutil natuke rohkem vaba aega ja ta oli end sättinud puhkeruumi tunnikeseks lõõska tõmbama.
Uurisin kohe Mitskinilt, et mida see muti seal tõmbas, kuid Mitskin teatas taas, et olen ikka tobu - see olla tunnike pikutamist, üks silm lahti.
Ning minu emps oli kibekiirelt muti kaisus sedasama tegema asunud.

Ning ise oli ta niiiiii-niiii kõvasti nurru löönud, et muti lõõskamisest ei tulnudki suuremat midagi välja.
Huvitav, kas mina olen oma piuksuva pisihääle siis hoopis isalt pärinud, et minul ei tule häält ei eest, ega takka?

Aga muti ütles, et nii õnnelikku kassi pole ta elu seeski näinud, kui minu emps eile öösel.
Muti teatas oma sellele inimesele ka, kes talle seda meie konservide raha annab, et nüüd hakkabki minu emps muti vahetuse ajal puhkeruumis diivanil olema, kuni koristajamoori tulekuni, sest see ei salli kasse. Ja see tema tähtis pealik oli sellega täitsa nõus olnud, et vana kassike ei tohi väljas külmetada.
Et kui muud ei saa ega jaksa looma heaks teha, siis on emme Kurrul vähemalt soe tuba ja kõht ka täis. Ning, et see koristajamoor kerigu kassi saba alla, kui õiendama hakkab.
Muidugi te tahaks teada, et miks muti ei too omale koju, minu juurde, mu empsi.
Ma küsisin ka, aga muti ütles, et emps on terve oma teadliku elu elanud seal laudas, kordagi väljas käimata. Ta on harjunud, ning see võõras koht, kus meie mutiga elame, tekitaks temas dressid, või stressid. No ma ei tea - midagi sellist ta tekitaks. Ning, et minu emps pole kunagi elus kohanud koerakonnasid, ning ehmuks ilmselt väga ära siia tuues. Pealegi, kuna empsul on rida terviseprobleeme, on mutil seal lihtsam pigistada arstionul käpad sahtli vahele, ning empsule ussi-,püssi-  ja muud rohtu saada.
Mina aga olen ikka päris õnnelik, et minu empsu niimoodi natukenegi saab aidata ja et emps ei pea kuskil külmas kogu aeg olema. Emps ise on ka kindlasti õnnelik. Kahju, et ta neid teisi inimesi seal ei usalda, ning teistega koos sinna tuppa ei lähe.
Ma nüüd loodan, et minu muti on terve talve need kõige külmemad ööd ja päevad konserviraha tegemas, et emme Kurru saaks toas olla.Ja, et minu emps saab olla ka õnnelik isegi selle vähese üle, mis mutil õnnestub teha tema jaoks.
Oh, kui pikk jutt sai seekord, ja ei sõnagi minu enda tegemistest.
Aga ega mul siin suuri muutusi polegi, kui välja arvata see, et pekinäkid on taas akna taha ilmunud, ning me saame teha Minniga jälle tundidepikkusi linnuvaatlusi.
Muti muidugi puistab neile terasid kah juba.
Ise on mitu kevadet tõotanud, et kuna tihased terve suve passivad kuskil metsas, ning ei korja muti silokasvatuse maalt putukaid, selle tasuks, et muti neid talv läbi nuumab,  siis vaadaku ise kuidas talvel hakkama saavad.
Ähhhh, nõrk on see meie muti iseloom loomade koha pealt!