Kas õnnelik olemiseks on vaja vähe, või palju?

Selline küsimus tekkis mul lihtsalt sellepärast, et muti, tulles hommikul koju konserviraha tegemise kohast, hakkas taas rääkima minu empsist.
Sellest minu pärisempsist, kelle nimi on Kurru-Leenu ja kes elab laudas. Mitte meie ennastäis ülbest Mitškinist, kes mind mu praegustes tegemistes suunab ja kamandab.
Emme Kurru on seal laudas elanud terve oma elu.
Nii, nagu ka mu poolõde Füürer ja pärisõde Tondu.
Muide, nimedki on meile kõigile leiutanud muti, teiste jaoks olid laudakassid olnud enne muti tulekud  lihtsalt nimetud loomad.Ehk siis, see kirju kass, või see must kass jne, jne.
Emps on alati olnud tegija-kass, ehk nagu muti ütleb, siis alfa-emane. Aga mitte selline kakleja ja kuri, vaid tark ja tegus.
Tegelikult oli ta kunagi ka üks igavene argpüks olnud, kui muti sinna tööle läks. Ainult sisises, ning peidust välja tuli  ka siis, kui arvas, et mutit pole läheduses. Muti muidugi oli kaval, ning peitis kah ennast, et empsu näha ja kuna empsul oli parasjagu sel ajal ka Füürer-titt kasvatada, hakkas meie mutil minu empsust hale, sest emps oli kõhn nagu mingi ausvitsa suveniir (see aus vits, pidi olema mingi vana-aja kole koht), ning toitus ainult piimast-tuvidest ja hiirtest. Muti võttis kätte ja hakkas koos ühe teise tädiga, kellele ka loomad meeldivad, empsule süüa andma. Ikka seda kassidele mõeldud pärissööki.
Ja minu emps võttis kätte, ning hakkas tasapisi meie mutit enda inimeseks pidama, Seda teist tädi ka muidugi.
Nii julgeks läks koguni, et meie Tonduga ei pidanudki sündima peiduurkas ja emps tõi meid kohe mutile näha ja katsuda, kui meil silmad pähe tulid.
Ennast ta muidugi katsuda ei lubanud - ta ju ikkagi lauda vanim proua, kes pole kõigile käperdada.
Ma isegi mäletan seda aega, kui muti meile titekrõbunaid tõi, ja empsu sai ka oma krõbunaid.
Emps oli siis ikka ilus ja koheva karvaga proua.
Mingil hetkel tekkis oht, et mind, kui viletsakest, ning räämasilmset pannakse kuhugi magama, ning muti, koos peremehega võtsid mind siia enda juurde.
Turgutasid mind üles, ning nüüd olen sama kena, kui minu emps nooruses.
Aeg on aga teinud oma töö, ning juba ammu rääkis muti, et rohkem mul õdesid-vendi olema ei saa, sest emps on vanaks jäänud. Ja kasukas ka on hõredaks jäänud, ning muud vanakasside tervisehädad kallale tulnud.
Aga mida vanemaks emps jäi, seda rohkem hakkas ta minu mutist hoolima.
Kolis isegi nende emaks saavate suurte sarvedega lehmade kodust sinna, kus minu muti omi lehmi nunnutab ja nendega riidleb.
Ega mutil ju siis muud üle jäänud, kui hakkas minu pensionärist empsi ka nunnutama ja riidlema temaga. Sest see teine tädi oli omale isikliku tita saanud ja tal polnud enam mahti tööl olla.
Nii see minu emmeKurru-Leenu  siis nüüd veetiski kuni eilseni oma päevi kontori ukse ees matil, mutit oodates, ning magades.
Muti rääkis juba suvel, et emme Kurr julgeb talle sülle juba tulla, kui muti seal ukse ees kükakil oma tossu puhub (huvitav, kas seal siis seda pliiti polegi, mille alla ta kodus puhub?).
Need päevad, kui muti on kodus meie päralt, ei pidada empsu ka kuskil laudas näha olema. Aga teised olla öelnud, et nagu muti kile kisa koridoris kostma hakkab, on minu emps kõksti valvepostil.
Eile öösel oli aga kole kõva tuul ja kui muti läks omale kohvi (mõttetu mõru mögin, mida nad peremehega endale sisse kallavad) tegema, oli minu empsu oma matil olnud nagu tavaliselt. Ning muti oli naljaviluks kutsunud, et mis sa vanaeit siin lõdised, tule kontoorasse sooja - ning kujutage ette - minu emps oli teinud kõva häälega krrrrrr, ning läinudki.
Vähe sellest, kuna mutil  olid lehmad olnud eile tublid, ning ise oma piimatirimise masinasse läinud, oli mutil natuke rohkem vaba aega ja ta oli end sättinud puhkeruumi tunnikeseks lõõska tõmbama.
Uurisin kohe Mitskinilt, et mida see muti seal tõmbas, kuid Mitskin teatas taas, et olen ikka tobu - see olla tunnike pikutamist, üks silm lahti.
Ning minu emps oli kibekiirelt muti kaisus sedasama tegema asunud.

Ning ise oli ta niiiiii-niiii kõvasti nurru löönud, et muti lõõskamisest ei tulnudki suuremat midagi välja.
Huvitav, kas mina olen oma piuksuva pisihääle siis hoopis isalt pärinud, et minul ei tule häält ei eest, ega takka?

Aga muti ütles, et nii õnnelikku kassi pole ta elu seeski näinud, kui minu emps eile öösel.
Muti teatas oma sellele inimesele ka, kes talle seda meie konservide raha annab, et nüüd hakkabki minu emps muti vahetuse ajal puhkeruumis diivanil olema, kuni koristajamoori tulekuni, sest see ei salli kasse. Ja see tema tähtis pealik oli sellega täitsa nõus olnud, et vana kassike ei tohi väljas külmetada.
Et kui muud ei saa ega jaksa looma heaks teha, siis on emme Kurrul vähemalt soe tuba ja kõht ka täis. Ning, et see koristajamoor kerigu kassi saba alla, kui õiendama hakkab.
Muidugi te tahaks teada, et miks muti ei too omale koju, minu juurde, mu empsi.
Ma küsisin ka, aga muti ütles, et emps on terve oma teadliku elu elanud seal laudas, kordagi väljas käimata. Ta on harjunud, ning see võõras koht, kus meie mutiga elame, tekitaks temas dressid, või stressid. No ma ei tea - midagi sellist ta tekitaks. Ning, et minu emps pole kunagi elus kohanud koerakonnasid, ning ehmuks ilmselt väga ära siia tuues. Pealegi, kuna empsul on rida terviseprobleeme, on mutil seal lihtsam pigistada arstionul käpad sahtli vahele, ning empsule ussi-,püssi-  ja muud rohtu saada.
Mina aga olen ikka päris õnnelik, et minu empsu niimoodi natukenegi saab aidata ja et emps ei pea kuskil külmas kogu aeg olema. Emps ise on ka kindlasti õnnelik. Kahju, et ta neid teisi inimesi seal ei usalda, ning teistega koos sinna tuppa ei lähe.
Ma nüüd loodan, et minu muti on terve talve need kõige külmemad ööd ja päevad konserviraha tegemas, et emme Kurru saaks toas olla.Ja, et minu emps saab olla ka õnnelik isegi selle vähese üle, mis mutil õnnestub teha tema jaoks.
Oh, kui pikk jutt sai seekord, ja ei sõnagi minu enda tegemistest.
Aga ega mul siin suuri muutusi polegi, kui välja arvata see, et pekinäkid on taas akna taha ilmunud, ning me saame teha Minniga jälle tundidepikkusi linnuvaatlusi.
Muti muidugi puistab neile terasid kah juba.
Ise on mitu kevadet tõotanud, et kuna tihased terve suve passivad kuskil metsas, ning ei korja muti silokasvatuse maalt putukaid, selle tasuks, et muti neid talv läbi nuumab,  siis vaadaku ise kuidas talvel hakkama saavad.
Ähhhh, nõrk on see meie muti iseloom loomade koha pealt!