Minul ikka juhtub.....

Ikka igatsugu äpardusi peab just minuga juhtuma.
Püüan iga päev olla igati ontlik kassiplika, aga no ei - ikka sattun mingisse jamasse käppapidi.
Hommik oli ometi niiiiiiiiiiiii paljutõotav!
Muti käis oma kastil asjatamas, ning unise peaga jättis magamistoa ukse vallale.
Ma kasutasin juhust, käisin kah kähku oma kastis ära, ning lipsasin kiirelt mutile järgi voodisse.
Jess! Saab muti kaisus mõnuleda ja talle nurru lüüa!
Juba voodis olles ja mutit mööda turnides meenus mulle muidugi, et käpad olin ma kastist tulles kiiruga jätnud pühkimata.
Tarkur, nagu ma olen, lootsin muti tähelepanu ruttu kõrvale sellelt pisiasjalt juhtida, ning asusin hoogsalt talle "tainatampimise" protseduuri tegema.
Mitteteadlikele teadmiseks, et see käib nii, et esikäppadega tuleb eriti hoogsalt kordamööda suruda vastu mutit  nurrumise saatel. Nurr peab olema samas rütmis käppade tööga.  Ja tempot, ning detsibelle tuleb ka kogu aeg lisada.
Ning kuna peremees põõnab kah seal käpaulatuses, siis tuleb ka talle korra , või paar, mõned samasugused võtted teha, et ta end kõrvaletõugatuna ei tunneks. Nii ma siis möllasin seal palehigis, kuni muti end ringutas ja loomulikult niimoodi, et mina põrandalt end keset tööhoogu leidsin. Või, mis leidsin - olin nii süvenenud oma töösse, et tampisin oma mitu minutit hooga põrandavaipa edasi, kuni taipasin, et see polegi muti.
Ja mis veel hullem, mulle tuli ka meelde, et meil juba ammust-ilma kastis need puujublakad, mis käppade külge ei haakugi.
Ja ma rumal vehkisin pugeda nii, nagu need koerakonnad, kui on muti lilli harvendanud.
Suurest pettumusest ronisin kähku voodisse tagasi, ning hakkasin mööda pererahvast edasi-tagasi kõndima.
Kobigu siis üles ometi, et süüa saaks, päike ju suures kõrges. ( olgu-olgu, päikest pole juba mitu päeva küll kohanud, aga ikkagi....)
Ning ennäe imet, muti ajaski end üles. Toimetas oma igahommikused rituaalid, ning kamandas ka peremehe voodist välja.
Ning siis hakkasid nad meie talvises jahimajakeses (sahvris) tegema samasugust hullust, nagu muti mõni aeg tagasi köögis korda saatis. Nad tassisid kõik meie asjad (karbid, kastid, potid ja veel igatsugu träni) õue rehe alla.
Püha kassijummal! Ega siis hiired lollid pole, et talvel külma rehe alla lähevad. Nad tulevad ikka majja sooja. Aga kui sahver tühi on, siis pole neil seal ju midagi teha. Ning kuidas meie Mitškiniga siis aega veedame ja omi meeli erksad hoiame?  Lõpmatuseni ei viitsi köögilaual linnuloendust ka teha.
Muti takistamisest hulluse kordasaatmisel ei tulnud ka seekord midagi välja, peremees oli mutiga kampa löönud, ning me pidime Minniga kurvalt õue põgenema.
Õues ootas aga veel suurem ehmatus!
Alles mõned kuud tagasi tõi see meie muti koju ju hunniku võõraid mehi koos suurte masinatega, ning nad toppisid kambakesi terve päeva ühte sinist toru maa sisse.
Nüüd siis oli hoopis peremees suutnud omale külla kutsuda võõrad mehed suure auto ja mingi kulbiga masinaga. Peitsin end välkkiirelt maja taga kasvava kastani varju, kuid oh õudust. See kulpmasin tuli sinna järgi ja hakkas sahvrisse viivat hiiremaanteed laiendama.
 Ma täpselt ei näinudki puu tagant, mis seal toimus, aga. kuna Mitškin oli rabanud parema positsiooni - ainsa allesjäänud aiateiba, siis ta edastas mulle jooksvalt  uudiseid laivis. Et teed ei laiendatagi selleks, et hiired saaksid hõlpsamalt sahvrisse.
Kaevati kraavi, et veetoru majja saaks sinisest torust. Aga mingi jama tuli ette ja kulpmasin ei saanud selle tööga hakkama. Nii pakiti ta uuesti auto peale ja viidi minema. Aga võõrad mehed lubasid veel üks päev suurema kulbiga tagasi tulla.
No seda ma veel vaatan! Ärgu ähvardagu midagi!
Aga tänaseks oli vähemalt rahu majas, ja meie saime rahus tuppa minna.
Mutil ahjud juba huugasid mühinal, ning Mitskin sättis end poisinaga voodisse mõnulema.

Mul oli tibake igav, nii, et läksin talle sinna seltsi.





Kuna mutil oli köögi ja sahvri
ümberdisainimise käigus jäänud igatsugu kraami üle, siis  oli ta need asjad, mis tema meelest veel vajalikud olid, poisinaga voodile kuhjanud. Ja kus pidin mina, vaene hing teadma, et see maalirajakas, mille peale ma end istuma seadsin, on nii pehmest papist, et minu pepu raskusele vastu ei pea.
Keset parimat jutuvestmist Minniga - ja sellist mõnusat rahulikku jutuõhtut tuleb meil ju harva ette, sest mõlemil on kogu aeg tegemist ja kiire, leidsin end Mitškini kukilt koos mingi pildikolakaga.
Sa jeerum, milline kisa oli toas!
Koos karjusid Mitškin ja muti!
Isegi parim juutuubi kassiräpp pole nii kõlav, kui see duo meil toas oli.
Minni kisas, kuidas talle tehti tapmiskatse ja muti, et kuidas Kõldu kaak taas kalli eseme katki tegi.
Peremees joodeldas kah veel taustalauljana kauguses.
Ma ei osanud isegi kuhugi põgeneda. Ega polegi tegelikult kohtigi enam, muti on kõik kohad ju looja karja saatnud, nagu ta ütleb.
Ja nüüd olen siis trahviroodus kööginurgas kapi taga ja mõtlen elu üle järgi.

Mis pärast küll alati minul, või minuga sellised asjad juhtuvad?
Olen ju ometigi kõigiti rahumeelne ja tegus tüdruk.