Muti keeras mu jõulutuuri kihva!

Tegelikult ei teinud seda mitte ainult Muti, vaid ka minu vastupandamatu uudishimu ja miski rotimoodi metsavend.
No ja tänu kõigele sellele olin  sunnitud olema kohe teist-kolmandat  päeva kodune.
Jubbeeeee, kui igav mul on!
Undasin algul kohe pikalt välisukse juures, akna poole ei tasunud vaadatagi. Selle oli Muti nii kõvasti kinni keeranud, et kui tal üleeile lihapann kärssama hakkas, ei saanud ta ise ka seda enam lahti.
Paras!

Ise on peremehega süüdi, et nii juhtus.
Söögu korralikult oma kausid tühjaks.


No olgu, olles ilmselt kõigi uudishimu juba piisavalt kõrgele kruttinud, räägin siis teile ka, mis minuga juhtus.

Vaat, see meie Muti armastab hirmsasti süüa teha.
Muudkui keedab ja küpsetab, aga ega nad siis peremehega seda kõike ära  ei söö, nagu meie Mitškiniga. Neil jääb kogu aeg midagi üle.
Tavaliselt saavad koerakonnad need asjad, mis üle on, omale.
Postonile meeldivad need ülejäägid eriti.
Täna hommikul näiteks oli ta surmkindel, et Mutil on telefon üleliigne ja sõi seda.
Mutil on ainult üks telefon, mida ta küll juustuks kutsub. Sellest siis koerakonn ilmselt järeldaski, et laual vedelev "juust"on üleliigne söödav värk. Muti võttis tal selle hammaste vahelt siiski ära ja andis talle sellega mõnusa laksu vastu koonu.

Kuid tegelikult on jutt ikka minust praegu.
Need asjad, mis Muti ja peremehel sisse ei mahu ja mida ka koerakonnad, eriti Poston,  söömiskõlbmatuks tunnistavad, need rändavad meil lauda taha ühte suurde kasti.
Ja, et see kast on kohe metsa ääres, siis käivad metsaelanikud seal supiköögis. Muti vähemalt ütles nii.
Ja tavaliselt ta sel ajal, kui supiköök avatud on, meid välja ei luba.
Aga sel päeval tulid meile külalised, ning ma lipsasin ikkagi nende jalge vahelt õue. Sest need on jamad külalised, nad ei too meile kunagi mingit maiust, ja pai ka ei tee.
Ühesõnaga - nad ei ole need, kes mulle meeldiks!
Ja nii ma õue kimasingi.
Kimasin ja, mis ma nägin?
Keegi askeldab õhtuhämaras lauda nurga taga.
Koerakonnad loomulikult olid oma elamistes kõhud kuu poole, ning koduvalvamisest polnud haisugi.
Hiilisin vaikselt vaatama, et kas on äkki mõni varas-Vasja külla tulnud.
Meil peremees ütleb kogu aeg, kui kodust ära läheb, et peab ukse lukku panema, muidu tuleb varas-Vasja külla.
Veel pole tulnud, mis sest, et peremees näikse ootavat.
No nii, mõtlesin!
Nüüd saan peremehele Vasja viia näha.
Polnudki Vasja!
Oli mingi kollakas-pruun küürakas rott, kes kartulikoori lätsutas, nagu part pilliroogu.
Oli nii ametis, et isegi mu hiilimist ei märganud.

Kuna koerakonnadest asja polnud, võtsin siis asja oma peale, ning asusin muidusööjast korda üle tegema.
Pagan küll, kus mina pidin teadma, et see küürakas näljarott on endale kartulikoorte puremiseks sellised hambad hankinud.
Kargas mulle kõrva nagu segane.
Ossa raks, kus oli kõrval valus igatahes.
Eks ta oleks mulle ninna kah karanud, aga ma sain nina eest ära.
Igatahes ma tast jagu ei saanud ja et ta metsa kihutas, siis kimasin mina koju, et asjast aru anda.
Nagu ma akna taha ilmusin, nii Mutil toas silmad prilludest suuremaks muutusid.
Ja kui siva ta veel mulle ukse lahti sai tehtud.
Ega ma ju ennast ei saanud õues peeglist imetleda, aga tundus, et olen eriti ilusaks selle koduvalve ajal muutunud, sest Muti küll imetles mind pikalt. Ja hakkas millegipärast mu karvades siblima, samal ajal kui peremees peadpidi köögikappi sukeldus.
Püha kassijumal!
Peremees on ju sama suur kui köögikapp, mis asja ta nüüd sinna kappi ronib, mõtlesin.
Kiilub veel end sinna kinni, siis peame Mutiga terve kapi lahti võtma.
Kui peremees lõpuks sealt kapist välja sai, oli tal millegipärast arstirohtude karp hambus.
Tahtsin just naerma hakata selle vaatepildi üle, aga Muti sulpsatas mind kaussi ja kukkus sooja veega uhama.
Ma algul arvasin, et ta on vee ja morsi segamini ajanud, sest vesi oli täitsa roosa, ning hakkasin siplema. Kuid Minni, kes oli ka kohe kohale tormanud, ütles, et püsi vagusi lollakas, sa jooksed verd.
Mis moodi jooksen verd?
Ei jooksnud ma ju kuhugi rohkem, kui toa juurde.
Et mu kassimõistus sai otsa, ning kõrv kipitas, siis jäin igaks juhuks vait.
Muti kasis mind puhtaks, kuivatas, leidis mu katkise kõrvakese, plaasterdas selle rohtudega tervemaks ja siis ta teataski sellise hauataguse häälega - kassiplika õueaskeldused jäävad ära!
Noojahhhh!
Selgus, et Muti oli saanud südari, ja peremees ka!
Ja minu kõrvast oli veri välja jooksnud mu valge kurgualuse peale, ning see oli olnud tumepunane kui ma akna taha ilmusin.
Ja nii ma nüüd teen linnuloendust läbi akna.
Ja kiunun, ning komposteerin terve pere ajusid igavusest.
Muti küll arvas, et kui kõrv terve, siis kompostihunnikuvabadel päevadel tohin koos koerakonnadega hommikupoolikul end tuulutada.
Ega mul juba ongi see kõrv ju terve, sellel oli ainult kolm pisikest auku. Aga Muti on kalgi südamega - palu palju tahad - õue veel ei saa.
Lubasin küll Mutile, et vähendan oma jõulutuuri miinimumini. See tähendab, et kuusehekist kaugemale ei lähe ja lauda taha ei vaata ka, aga......
.....uudishimu on ju edasiviiv jõud.
Ilmselt teab seda ka Muti.
Minu kahjuks!!!
Ohhhhhh, kurnjäuuuuuuu, kui igaaaaaaav!

Radi-ridi-ralla......

....ja koerakonnad jäädavalt tubadest välja!
Vähemalt nii ma südamest lootsin, kui terve hommiku meie Postoni askeldamisi vaatasin.
Muti ja peremees muidugi lõõserdasid magada nagu mesikäpad ja ei kuulnud midagi.
Mutil on puhkus kah ja selleks, et peremehe nurrmootor tema iluund ei segaks oli ta muidugi toppinud endale mingid vidinad ka kõrvadesse. Ma juba tean, et kui tal need kõrvas, siis on ta puhta juhm valmis.
Siis ei kuule ta isegi meie näljakisa.
Proovitud!
Aga koerakonnad on meil umbes nädalajagu toas ööbinud paraku.
Ja see on seganud tublisti meie öiseid askeldusi.
Tegelikult toodi koerakonnad tubasteks poisteks tänu Muti luuludele.
Nimelt nägi Muti ühel õhtul peremehele järgi sõites tee ääres hunti.
Teades meie Muti head kujutlusvõimet, arvas peremees, et küllap see hunt oli mõne naabrimehe taksikoer.
Aga Muti kargles käpalt käpale ja jäi oma arvamuse juurde - hunti nägi!
Ja paar päeva hiljem rääkis naabri-Miisu muti ka, et nende põllul olla õhtuhämaras hunt olnud, ning nende koerakonn oli põrgulärmi löönud, ning tuppa põgenenud.
Et meie koerakonnad ka mõnikord paanikas on õues olnud, arvas Muti, et tema oma loomi huntidele jõulupraeks pole kasvatanud ja koerakonnad on nüüdsest tubased.
Peremees algul vaidles vastu natuke, et võtame vaid Postoni tuppa - see on noor ja lollakas, Tobias on vana ja tark. Oskab enese eest seista.
Aga Muti ei olnud nõus!
Muti hoopis arvas, et Tobias on nii vana ja juhmakas juba, et saab alles kolmandal päeval peale pintslisse pistmist aru, et ta on ära söödud. Ja siis on juba hilja vist, et vastu hakata.
Ja nii ongi meil nüüd, et  nagu pimedaks kisub, koerakonnad suures toas laiutamas. Tobiasest-tühjast polekski lugu - see viskab end räntsti külili, ning ajab end püsti vaid siis, kui peab vetsu minema.
Aga see noor pätakas - sellel on mingi igikestev patarei p...s. Muudkui sahkerdab ja sahkerdab!
Täna hommikul oli tal vist ikka eriliselt igav, sest kõigepealt leidis ta muti vetsupaberi rulli riiulist ja etendas Tobiasele sellega pool tundi iluvõimlemise lindikava (nagu mina kunagi lapsepõlves - mäletate?). Kuna Tobias kõrgetest kunstidest suurt ei jaga, siis võttis Poston järgmisena ette saapaviskamise ja loopis laiali kõik koridoris olevad jalanõud,  kaasa arvatud muti lemmiksaapad, ning peremehe töökingad.
Kuna ka see spordiala ei avaldanud meist kellelegi muljet, siis sõi Poston suurest igavuset ära kõik suures toas laual leiduvad mõttetud toidupalad (piparkoogid, mandariinid, kommid)
Ning siis ärkas Muti!!!
No nii - mõtlesin kahjurõõmsalt!
Nüüd on lõpp sellel koerte poputamisel!
Isegi Mitškin arvas sama moodi - aga võta käpast!
Poston lendas tõesti õue nagu pudrukuul, aga Tobiast ainult patsutati, ning küsiti, ega taadu pissile ei taha.
Taadu ei tahtnud!
Ja magab rahulikult toas kõige kitsamas vahekäigus edasi.
Kuid Muti - see isegi ei kisanud nagu tavaliselt.
Arvas hoopis, et tal nagunii jõulukoristus pooleli ja see väike pahandus ei tee miskit.
No ma ei tea??

Me Mitskiniga veeretame vaid mõne vaibanurga paigast, kui juba saame nii, et kasukad tolmavad.
Jänksist rääkimata!
Tarvitseb sellel mehikesel vaid mõni pabul kuhugi puistata, kui Muti ja peremees tormavad ülihelikiirusel harja ja kühvliga neid püüdma.
Tegelikult sellest pabulapüüdmisest võib veel aru saada, sest Postonkonn arvab kogu aeg, et need on rosinad šokolaadis ja ......
Küllap saate isegi pihta, mis ta teeb!
Jänks muidugi on natsa õnnetu, sest ta ju näeb, mis õues toimub ja ei saa siiani aru, et miks Muti ta keset "sooja suve" on tuppa asumisele tassinud, ning värskeid naadivarsi toob ainult jaopärast.
Me Mitškiniga oleme talle küll seletanud, et tegelikult on talv juba, aga Jänks on põmmpea selle koha pealt - pole lund, pole ka talve.
Lumi võiks muidugi tulla küll. See paksus poris valgete sokkidega soperdamine hakkab tüütama. Kogu aeg peab tuppa tulles jalgu pesema. Ning kuna ma ikka veel eelistan tuppa pääsemiseks köögiakent, siis Muti nuriseb pidevalt, et kassikäpa jälgi on aknalaud täis.
Vot nii me  siin sooserval oma teist adventi tähistame!
Muti vedas kuuse ka juba metsast koduõuele tünni sisse oma aega ootama.
Et kui saab aega, siis toob tuppa ka. Siis on Postonkonnal ikka midagi uut, mida retsida.
Meie Mitškiniga ei viitsi seda kuuske kiskuda.
Torgib hullusti, ning pealegi on Mutil sinna riputatud igasugu vanad kulinad, ning hoidku püha kassijumal, kui need katki meie käes peaksid minema! Uued polevat pooltki nii lahedad Muti meelest.
Parem karta, kui kahetseda!
Ja parem ikka oodata millal jahimehed selle hundivolaski kätte saavad, kui, et hundivolask meie koerakonnad nahka paneb. Ilma koerteta on ikka ka meil natuke igav lund ja jõulu oodata.
Nii, et kena ja koerustükkide rohket lumeootust kõigile!

Tadi-ridi-ralla.........

Pakane on valla!
Ei noh, mis pakane!
See mõni külmakraad ei tee ju ühele kohevakasukalisele mitte essugi. Vastupidi - mul kasukas nüüd selline, et mine või kohe pingviinide paraadile. Usun, et sealsete prouade surnud kährikutele ja naaritsatele teeksin ma pika puuga ära.
Aga mitte see pole praegu aktuaalne teema.
Hoopis see, et meie Mitškin hakkas kopitama.
Ma algul mõtlesin, et mutil keelevääratus. Ta mõnikord pudistab oma kolme kihvaga sihukesi sõnu, et mõhkagi aru ei saa.
Kuulasin teravamalt - muti rääkis ikka õieti.
Kopitama, mis kopitama!

Ma kimasin kohe Mitskinit lähemalt uurima, et mismoodi see haigus tal nüüd välja näeb - see kopitushaigus.
Aga võta käpast!
Muti lihtsalt tahtis tube kraamima hakata, ning Mitskin lebotas poisinaga voodil ees.
Ja siis tuli mutil meelde, et nagu selle talve esimesed miinused õueõhku ilmusid, nii oli meie Mitškinil kohe õue tuulutama minekul pidur peal. Ja Minni lebotas toas juba neljas päev ahju ääres. Siis muti ütleski, et kuramuse kassivolask, sa lähed sedasi kopitama, ning tõstis Mitskini, hoolimata viimase protestisisinast ukse taha.
Kurrnjäuhhh, kuidas mulle see muti ikka mõnikord meeldib!
Ei miskit nunnutamist ja tupsutamist, marss õue ja vastu vaidlemata!
Minni oli tige, nagu vaablaseema!
Ainult vusises.
Ma lausa pelgasin, et läheb keema nagu muti veekann pliidil.
Ei läinud - hoopis rahunes maha ja tuli koos minuga territooriumitiirule.
Aga poole pealt läks jamaks, sest taevast hakkas äkitsi neid valgeid ebemeid tulema.
Neid, mida ma kunagi vetsupaberi tükkideks pidasin.
Enam ma nii tobu pole ja tean, et see on lumi.
Mitskinile lumi kohe üldse ei meeldi, ning ta kihutas täistuuridel toa poole. Tema õnneks oli mutil köögiaken lahti.
Mitskin vuhises sealt sellise madallennuga sisse nagu Natokas.
 Natokas, või õigemini Natokad on need pirakad linnud, kes elavad meie metsa taga kuskil ja siis vahete-vahel teevad lennuõppusi üle meie kodu.
Ma ikka olen soovinud, et mõni ka meie kuuse otsa tiiba puhkama tuleks, kuid Mitškin ütles, et olen loll - need polevat linnud, vaid lennud. Või siis lennukid?
No, mis iganes, aga Minni tegi samasuguse madallennu igal juhul.
Ja maandus köögipõrandal põõnavale Postonile otsa.
Sa püha kassijumal!
Poston ehmatas põhja alt!
Madin oli nii suur, et isegi Tobias, va  kurt, kuulis ja üritas enda tagasilda kähku sirgeks saada, et sõbrannale appi rutata.
Oi, seda põhja äralendamist oleks ma lähemalt näha tahtnud, et kuidas see veel välja näeb, kuid ei söendanud uurima minna.
Kisa oli kole suur!
Koerakonnad igatahes kihutati koheselt õue oma kuutidesse.
Mina lipsasin ka siva ukse vahelt tuppa, sest neid helbeid hakkas ikka jube tihedalt tulema alla.
Poston-konn muidugi kuudis ei püsinudki.
Tal ju esimene lumi.
Nüüd ma siis jälgin köögilaual,kuidas see tobukoer üritab muti lillepeenras (muti pole seda veel märganudki, muidu tuleks taas põrgulärm :) ) kõiki neid  lumehelbeid endale suhu püüda. Kargleb nii, et nikastab veel oma seljaaju paigast.
Loll. on ikka loll, mis sest, et oma pere loll.
Nii, et ilusat alanud Jõulukuud ja siis veel pidi täna olema miski advent. Loodan, et on maitsev!
Ning tundub, et varsti, seoses muti koristushulluse, advendivalmistamise ja kõige muuga, kipub see aasta ka juba otsa saama varsti.
Siis tuleb ju jälle see suur kuusetrall.
Muti, muti tütar, peremees ja poisinaga kah hakkavad jälle kuuske tuppa tirima ja ehtima.
Teeks õige neile sel aastal nalja ja lükkaks selle kuuse ümber!
No mõtlen veel - eriti ei viitsi, aga.........
Eks annan edaspidi teada, kuidas meil siin sooserval see jõuluootus  kulgeb ja, mis otsustasin.
Seniks kurnjäuhhhhhhhh!