Tadi-ridi-ralla.........

Pakane on valla!
Ei noh, mis pakane!
See mõni külmakraad ei tee ju ühele kohevakasukalisele mitte essugi. Vastupidi - mul kasukas nüüd selline, et mine või kohe pingviinide paraadile. Usun, et sealsete prouade surnud kährikutele ja naaritsatele teeksin ma pika puuga ära.
Aga mitte see pole praegu aktuaalne teema.
Hoopis see, et meie Mitškin hakkas kopitama.
Ma algul mõtlesin, et mutil keelevääratus. Ta mõnikord pudistab oma kolme kihvaga sihukesi sõnu, et mõhkagi aru ei saa.
Kuulasin teravamalt - muti rääkis ikka õieti.
Kopitama, mis kopitama!

Ma kimasin kohe Mitskinit lähemalt uurima, et mismoodi see haigus tal nüüd välja näeb - see kopitushaigus.
Aga võta käpast!
Muti lihtsalt tahtis tube kraamima hakata, ning Mitskin lebotas poisinaga voodil ees.
Ja siis tuli mutil meelde, et nagu selle talve esimesed miinused õueõhku ilmusid, nii oli meie Mitškinil kohe õue tuulutama minekul pidur peal. Ja Minni lebotas toas juba neljas päev ahju ääres. Siis muti ütleski, et kuramuse kassivolask, sa lähed sedasi kopitama, ning tõstis Mitskini, hoolimata viimase protestisisinast ukse taha.
Kurrnjäuhhh, kuidas mulle see muti ikka mõnikord meeldib!
Ei miskit nunnutamist ja tupsutamist, marss õue ja vastu vaidlemata!
Minni oli tige, nagu vaablaseema!
Ainult vusises.
Ma lausa pelgasin, et läheb keema nagu muti veekann pliidil.
Ei läinud - hoopis rahunes maha ja tuli koos minuga territooriumitiirule.
Aga poole pealt läks jamaks, sest taevast hakkas äkitsi neid valgeid ebemeid tulema.
Neid, mida ma kunagi vetsupaberi tükkideks pidasin.
Enam ma nii tobu pole ja tean, et see on lumi.
Mitskinile lumi kohe üldse ei meeldi, ning ta kihutas täistuuridel toa poole. Tema õnneks oli mutil köögiaken lahti.
Mitskin vuhises sealt sellise madallennuga sisse nagu Natokas.
 Natokas, või õigemini Natokad on need pirakad linnud, kes elavad meie metsa taga kuskil ja siis vahete-vahel teevad lennuõppusi üle meie kodu.
Ma ikka olen soovinud, et mõni ka meie kuuse otsa tiiba puhkama tuleks, kuid Mitškin ütles, et olen loll - need polevat linnud, vaid lennud. Või siis lennukid?
No, mis iganes, aga Minni tegi samasuguse madallennu igal juhul.
Ja maandus köögipõrandal põõnavale Postonile otsa.
Sa püha kassijumal!
Poston ehmatas põhja alt!
Madin oli nii suur, et isegi Tobias, va  kurt, kuulis ja üritas enda tagasilda kähku sirgeks saada, et sõbrannale appi rutata.
Oi, seda põhja äralendamist oleks ma lähemalt näha tahtnud, et kuidas see veel välja näeb, kuid ei söendanud uurima minna.
Kisa oli kole suur!
Koerakonnad igatahes kihutati koheselt õue oma kuutidesse.
Mina lipsasin ka siva ukse vahelt tuppa, sest neid helbeid hakkas ikka jube tihedalt tulema alla.
Poston-konn muidugi kuudis ei püsinudki.
Tal ju esimene lumi.
Nüüd ma siis jälgin köögilaual,kuidas see tobukoer üritab muti lillepeenras (muti pole seda veel märganudki, muidu tuleks taas põrgulärm :) ) kõiki neid  lumehelbeid endale suhu püüda. Kargleb nii, et nikastab veel oma seljaaju paigast.
Loll. on ikka loll, mis sest, et oma pere loll.
Nii, et ilusat alanud Jõulukuud ja siis veel pidi täna olema miski advent. Loodan, et on maitsev!
Ning tundub, et varsti, seoses muti koristushulluse, advendivalmistamise ja kõige muuga, kipub see aasta ka juba otsa saama varsti.
Siis tuleb ju jälle see suur kuusetrall.
Muti, muti tütar, peremees ja poisinaga kah hakkavad jälle kuuske tuppa tirima ja ehtima.
Teeks õige neile sel aastal nalja ja lükkaks selle kuuse ümber!
No mõtlen veel - eriti ei viitsi, aga.........
Eks annan edaspidi teada, kuidas meil siin sooserval see jõuluootus  kulgeb ja, mis otsustasin.
Seniks kurnjäuhhhhhhhh!