Muti keeras mu jõulutuuri kihva!

Tegelikult ei teinud seda mitte ainult Muti, vaid ka minu vastupandamatu uudishimu ja miski rotimoodi metsavend.
No ja tänu kõigele sellele olin  sunnitud olema kohe teist-kolmandat  päeva kodune.
Jubbeeeee, kui igav mul on!
Undasin algul kohe pikalt välisukse juures, akna poole ei tasunud vaadatagi. Selle oli Muti nii kõvasti kinni keeranud, et kui tal üleeile lihapann kärssama hakkas, ei saanud ta ise ka seda enam lahti.
Paras!

Ise on peremehega süüdi, et nii juhtus.
Söögu korralikult oma kausid tühjaks.


No olgu, olles ilmselt kõigi uudishimu juba piisavalt kõrgele kruttinud, räägin siis teile ka, mis minuga juhtus.

Vaat, see meie Muti armastab hirmsasti süüa teha.
Muudkui keedab ja küpsetab, aga ega nad siis peremehega seda kõike ära  ei söö, nagu meie Mitškiniga. Neil jääb kogu aeg midagi üle.
Tavaliselt saavad koerakonnad need asjad, mis üle on, omale.
Postonile meeldivad need ülejäägid eriti.
Täna hommikul näiteks oli ta surmkindel, et Mutil on telefon üleliigne ja sõi seda.
Mutil on ainult üks telefon, mida ta küll juustuks kutsub. Sellest siis koerakonn ilmselt järeldaski, et laual vedelev "juust"on üleliigne söödav värk. Muti võttis tal selle hammaste vahelt siiski ära ja andis talle sellega mõnusa laksu vastu koonu.

Kuid tegelikult on jutt ikka minust praegu.
Need asjad, mis Muti ja peremehel sisse ei mahu ja mida ka koerakonnad, eriti Poston,  söömiskõlbmatuks tunnistavad, need rändavad meil lauda taha ühte suurde kasti.
Ja, et see kast on kohe metsa ääres, siis käivad metsaelanikud seal supiköögis. Muti vähemalt ütles nii.
Ja tavaliselt ta sel ajal, kui supiköök avatud on, meid välja ei luba.
Aga sel päeval tulid meile külalised, ning ma lipsasin ikkagi nende jalge vahelt õue. Sest need on jamad külalised, nad ei too meile kunagi mingit maiust, ja pai ka ei tee.
Ühesõnaga - nad ei ole need, kes mulle meeldiks!
Ja nii ma õue kimasingi.
Kimasin ja, mis ma nägin?
Keegi askeldab õhtuhämaras lauda nurga taga.
Koerakonnad loomulikult olid oma elamistes kõhud kuu poole, ning koduvalvamisest polnud haisugi.
Hiilisin vaikselt vaatama, et kas on äkki mõni varas-Vasja külla tulnud.
Meil peremees ütleb kogu aeg, kui kodust ära läheb, et peab ukse lukku panema, muidu tuleb varas-Vasja külla.
Veel pole tulnud, mis sest, et peremees näikse ootavat.
No nii, mõtlesin!
Nüüd saan peremehele Vasja viia näha.
Polnudki Vasja!
Oli mingi kollakas-pruun küürakas rott, kes kartulikoori lätsutas, nagu part pilliroogu.
Oli nii ametis, et isegi mu hiilimist ei märganud.

Kuna koerakonnadest asja polnud, võtsin siis asja oma peale, ning asusin muidusööjast korda üle tegema.
Pagan küll, kus mina pidin teadma, et see küürakas näljarott on endale kartulikoorte puremiseks sellised hambad hankinud.
Kargas mulle kõrva nagu segane.
Ossa raks, kus oli kõrval valus igatahes.
Eks ta oleks mulle ninna kah karanud, aga ma sain nina eest ära.
Igatahes ma tast jagu ei saanud ja et ta metsa kihutas, siis kimasin mina koju, et asjast aru anda.
Nagu ma akna taha ilmusin, nii Mutil toas silmad prilludest suuremaks muutusid.
Ja kui siva ta veel mulle ukse lahti sai tehtud.
Ega ma ju ennast ei saanud õues peeglist imetleda, aga tundus, et olen eriti ilusaks selle koduvalve ajal muutunud, sest Muti küll imetles mind pikalt. Ja hakkas millegipärast mu karvades siblima, samal ajal kui peremees peadpidi köögikappi sukeldus.
Püha kassijumal!
Peremees on ju sama suur kui köögikapp, mis asja ta nüüd sinna kappi ronib, mõtlesin.
Kiilub veel end sinna kinni, siis peame Mutiga terve kapi lahti võtma.
Kui peremees lõpuks sealt kapist välja sai, oli tal millegipärast arstirohtude karp hambus.
Tahtsin just naerma hakata selle vaatepildi üle, aga Muti sulpsatas mind kaussi ja kukkus sooja veega uhama.
Ma algul arvasin, et ta on vee ja morsi segamini ajanud, sest vesi oli täitsa roosa, ning hakkasin siplema. Kuid Minni, kes oli ka kohe kohale tormanud, ütles, et püsi vagusi lollakas, sa jooksed verd.
Mis moodi jooksen verd?
Ei jooksnud ma ju kuhugi rohkem, kui toa juurde.
Et mu kassimõistus sai otsa, ning kõrv kipitas, siis jäin igaks juhuks vait.
Muti kasis mind puhtaks, kuivatas, leidis mu katkise kõrvakese, plaasterdas selle rohtudega tervemaks ja siis ta teataski sellise hauataguse häälega - kassiplika õueaskeldused jäävad ära!
Noojahhhh!
Selgus, et Muti oli saanud südari, ja peremees ka!
Ja minu kõrvast oli veri välja jooksnud mu valge kurgualuse peale, ning see oli olnud tumepunane kui ma akna taha ilmusin.
Ja nii ma nüüd teen linnuloendust läbi akna.
Ja kiunun, ning komposteerin terve pere ajusid igavusest.
Muti küll arvas, et kui kõrv terve, siis kompostihunnikuvabadel päevadel tohin koos koerakonnadega hommikupoolikul end tuulutada.
Ega mul juba ongi see kõrv ju terve, sellel oli ainult kolm pisikest auku. Aga Muti on kalgi südamega - palu palju tahad - õue veel ei saa.
Lubasin küll Mutile, et vähendan oma jõulutuuri miinimumini. See tähendab, et kuusehekist kaugemale ei lähe ja lauda taha ei vaata ka, aga......
.....uudishimu on ju edasiviiv jõud.
Ilmselt teab seda ka Muti.
Minu kahjuks!!!
Ohhhhhh, kurnjäuuuuuuu, kui igaaaaaaav!