Radi-ridi-ralla......

....ja koerakonnad jäädavalt tubadest välja!
Vähemalt nii ma südamest lootsin, kui terve hommiku meie Postoni askeldamisi vaatasin.
Muti ja peremees muidugi lõõserdasid magada nagu mesikäpad ja ei kuulnud midagi.
Mutil on puhkus kah ja selleks, et peremehe nurrmootor tema iluund ei segaks oli ta muidugi toppinud endale mingid vidinad ka kõrvadesse. Ma juba tean, et kui tal need kõrvas, siis on ta puhta juhm valmis.
Siis ei kuule ta isegi meie näljakisa.
Proovitud!
Aga koerakonnad on meil umbes nädalajagu toas ööbinud paraku.
Ja see on seganud tublisti meie öiseid askeldusi.
Tegelikult toodi koerakonnad tubasteks poisteks tänu Muti luuludele.
Nimelt nägi Muti ühel õhtul peremehele järgi sõites tee ääres hunti.
Teades meie Muti head kujutlusvõimet, arvas peremees, et küllap see hunt oli mõne naabrimehe taksikoer.
Aga Muti kargles käpalt käpale ja jäi oma arvamuse juurde - hunti nägi!
Ja paar päeva hiljem rääkis naabri-Miisu muti ka, et nende põllul olla õhtuhämaras hunt olnud, ning nende koerakonn oli põrgulärmi löönud, ning tuppa põgenenud.
Et meie koerakonnad ka mõnikord paanikas on õues olnud, arvas Muti, et tema oma loomi huntidele jõulupraeks pole kasvatanud ja koerakonnad on nüüdsest tubased.
Peremees algul vaidles vastu natuke, et võtame vaid Postoni tuppa - see on noor ja lollakas, Tobias on vana ja tark. Oskab enese eest seista.
Aga Muti ei olnud nõus!
Muti hoopis arvas, et Tobias on nii vana ja juhmakas juba, et saab alles kolmandal päeval peale pintslisse pistmist aru, et ta on ära söödud. Ja siis on juba hilja vist, et vastu hakata.
Ja nii ongi meil nüüd, et  nagu pimedaks kisub, koerakonnad suures toas laiutamas. Tobiasest-tühjast polekski lugu - see viskab end räntsti külili, ning ajab end püsti vaid siis, kui peab vetsu minema.
Aga see noor pätakas - sellel on mingi igikestev patarei p...s. Muudkui sahkerdab ja sahkerdab!
Täna hommikul oli tal vist ikka eriliselt igav, sest kõigepealt leidis ta muti vetsupaberi rulli riiulist ja etendas Tobiasele sellega pool tundi iluvõimlemise lindikava (nagu mina kunagi lapsepõlves - mäletate?). Kuna Tobias kõrgetest kunstidest suurt ei jaga, siis võttis Poston järgmisena ette saapaviskamise ja loopis laiali kõik koridoris olevad jalanõud,  kaasa arvatud muti lemmiksaapad, ning peremehe töökingad.
Kuna ka see spordiala ei avaldanud meist kellelegi muljet, siis sõi Poston suurest igavuset ära kõik suures toas laual leiduvad mõttetud toidupalad (piparkoogid, mandariinid, kommid)
Ning siis ärkas Muti!!!
No nii - mõtlesin kahjurõõmsalt!
Nüüd on lõpp sellel koerte poputamisel!
Isegi Mitškin arvas sama moodi - aga võta käpast!
Poston lendas tõesti õue nagu pudrukuul, aga Tobiast ainult patsutati, ning küsiti, ega taadu pissile ei taha.
Taadu ei tahtnud!
Ja magab rahulikult toas kõige kitsamas vahekäigus edasi.
Kuid Muti - see isegi ei kisanud nagu tavaliselt.
Arvas hoopis, et tal nagunii jõulukoristus pooleli ja see väike pahandus ei tee miskit.
No ma ei tea??

Me Mitskiniga veeretame vaid mõne vaibanurga paigast, kui juba saame nii, et kasukad tolmavad.
Jänksist rääkimata!
Tarvitseb sellel mehikesel vaid mõni pabul kuhugi puistata, kui Muti ja peremees tormavad ülihelikiirusel harja ja kühvliga neid püüdma.
Tegelikult sellest pabulapüüdmisest võib veel aru saada, sest Postonkonn arvab kogu aeg, et need on rosinad šokolaadis ja ......
Küllap saate isegi pihta, mis ta teeb!
Jänks muidugi on natsa õnnetu, sest ta ju näeb, mis õues toimub ja ei saa siiani aru, et miks Muti ta keset "sooja suve" on tuppa asumisele tassinud, ning värskeid naadivarsi toob ainult jaopärast.
Me Mitškiniga oleme talle küll seletanud, et tegelikult on talv juba, aga Jänks on põmmpea selle koha pealt - pole lund, pole ka talve.
Lumi võiks muidugi tulla küll. See paksus poris valgete sokkidega soperdamine hakkab tüütama. Kogu aeg peab tuppa tulles jalgu pesema. Ning kuna ma ikka veel eelistan tuppa pääsemiseks köögiakent, siis Muti nuriseb pidevalt, et kassikäpa jälgi on aknalaud täis.
Vot nii me  siin sooserval oma teist adventi tähistame!
Muti vedas kuuse ka juba metsast koduõuele tünni sisse oma aega ootama.
Et kui saab aega, siis toob tuppa ka. Siis on Postonkonnal ikka midagi uut, mida retsida.
Meie Mitškiniga ei viitsi seda kuuske kiskuda.
Torgib hullusti, ning pealegi on Mutil sinna riputatud igasugu vanad kulinad, ning hoidku püha kassijumal, kui need katki meie käes peaksid minema! Uued polevat pooltki nii lahedad Muti meelest.
Parem karta, kui kahetseda!
Ja parem ikka oodata millal jahimehed selle hundivolaski kätte saavad, kui, et hundivolask meie koerakonnad nahka paneb. Ilma koerteta on ikka ka meil natuke igav lund ja jõulu oodata.
Nii, et kena ja koerustükkide rohket lumeootust kõigile!