Täna tahaks ma teile hoopistükis rääkida oma peremehest ja meie tegemistest koos temaga.

Peremees on kuidagi teenimatult Muti varju jäänud.
Aga, mis teha, kui see Muti oma kileda hääle, ringisahmerdamise ja käskluste jagamisega pidevalt esiplaanile trügib.
Peremees seevastu on vaikne ja paikne.
Kui ta parajasti pole ka konserviraha tegemas ( jajaaa, lugesite õigesti, tegelikult käib ka tema kuskil kahtlases kohas, kus talle selle eest neid pildiga pabereid antakse, mille eest siis Muti meile head ja paremat koju veab), siis ta krabistab diivanil ajalehti, või mängib meiega.
No ja väga mõnikord, kui tal lehed on ära krabistatud, siis ta teeb Muti eest kodutöid vähemaks.
Aga mitte eriti, sest Muti tuleb ja teeb need nagunii omamoodi üle.
Nii, et tänu sellele on peremehel aega Postonjetile palli loopida, mida see tola võib lõpmatuseni taga ajada, või meiega "kurja käpa" mängu teha.
Ma korra olen kirjutanud juba, et kuidas see mäng käib,  aga igaks juhuks võin ka üle korrata.
Peremees teeb näo, nagu oleks tema käsi hiigelämblik ja sabistab sellega meie kohal ringi. Ja siis me oleme vaprad Mitškiniga, ning püüame
peremehe käpa kinni, ning preemiaks saame sellega maadelda.
Sellel mängul on muidugi ka oma reeglid. Seda ei saa mängida, kui peremees pole enne parooli ütelnud. Parooliks ongi tal, et "kuri käpp" tuleb kassi püüdma. Ilma selle ütluseta on meil kätte kinnikargamine rangelt limiteeeritud. Ainult väga tungiva vajaduse korral tohime niimoodi teha väljaspool mängu.
Ka ei tohi me mängu ajal kasutada oma põhilist relvaarsenali - küüsi ja hambaid.
Aga proovi sa siis maadelda, nagu mingi pehmo. Loomulikult läheb mul see mängutuhinas meelest, ja nii on juhtunud, et olen kogemata peremehele hambad pöidlasse vajutanud. No need harvad korrad olen ka muidugi peremehe suust kuulnud oma koledamaid hüüdnimesid, nagu kassiraibe ja kõldukaak.
Aga üldjuhul saan ma need reeglitest kõrvalekalded ka koheselt andeks, sest peremees on meil väga hea südamega.
Kohe nii hea südamega, et Muti ei saa sellepärast  ka meile kunagi ühtki kassi vist hoiule võtta. Lihtsalt peremees ei annaks neid enam ära. Temal peavad kõik loomad olema hoitud ja kaitstud, ning, mis põhiline, kes on kord üle meie kodukindluse läve astunud, see on ka kohe meie peremehe kodu loom.
Kuid oma heasüdamlikkuse ja abivalmidusega juhtub tal ikka mõnikord apsakaid ka, ja siis ta saab Mutilt õiendada nii, et tolmab.
Täpselt nagu meiegi.
Alles paar hommikut tagasi, kui Muti tegi öösel meile konserviraha, otsustas peremees Mutit üllatada, ning tegi varahommikul tule pliidi alla.
Et kui Muti tuleb, siis on köök juba kenasti sossu.
No vot, kui Muti tuleb neid öökonserve tegemast, siis ta on alati selline turtsakas ja lössis, ning koledasti unine ka. Ja siis on ju hea, kui meie viiekesi oleme juba kõik pestud-kustud-kammitud, ning toad soojad, ning see pruun mõtetu soga, mida nad joovad peremehega, kah kannus auramas
Mõte oli ju tore, aga......
Peremees ei pannud hämaras köögis unise peaga askeldades tähelegi, et Muti lemmikpann oli keset pliiti.
No mina poleks ka pannud.
See pann on must nagu idamaa öö ja igavene vana ka.
Aga Muti hoiab teist nagu essu pilpa peal, sest selle panniga tulevat puupliidil kõikse paremad road.
Peremehekene tegi tule kenasti pliidi alla, söötis meil kõhud ka täis ja kobis tagasi tahatuppa und nautima.
Oh sa püha kassijummal!
Kus äkisti kukkus see valge jubin, mis meil laes on, viiksuma.
Nagu tuhat hiirt läbi häälekõvendaja.
Peremees seisis korra pealt keset voodit valvel, nagu need sõdurid, kes ühte naist ühes suures majas keset parki valvavad. (Ma telkust olen näinud, aga ei saa aru, miks nad valvavad. Kas sellepärast, et see naine ära ei jookseks, või, et igaüks talle külla ei saaks minna?)
No nagu tal see valvelseisak keset voodit lõppes, ja lõppes üsna kähku, sest tal on natuke jalg haige ja ta kaotas tasakaalu, siis hakkas ta meid evakueeritama, või miskit sellist. Rabas meid Mitškiniga kaenlasse, haaras oma tähtsad paberid hambu ja asus põgenema.
Ega ta  köögist kaugemale ei jõudnudki.
Seal ta taipas, mis tegelikult toimub ja pani selle hiirekisa lae all seisu. Muti lemmikpanni päästis ka tuliselt pliidilt ruttu ära.
Aknad-uksed avanesid samuti nagu võluväel.
Meie evakueerisime kõigest suurde tuppa, toss, mis kõrbeva panni tõttu meie elamist oli vallutanud, hakkas tasapisi akendest õuele lohisema........
 Ja siis tuli Muti!!!!!!
Nina venis tal igal majale läheneva sammu ajal aina pikemaks, ja need augud, mis ninas on, need läksid ka aina suuremaks.
Peremees, ning meie muutusime  iga Muti sammu ajal aina pisemateks.
Oh sa jummel, kui see meie Muti selle majaukse avas.........
No edasi arvake ise juba!
Igatahes püsib meil veel nüüdki natuke selline leivaküpsetamise lõhn elamises :)
Krrrrrnjäuhhhhh!

See alanud aasta, mis pidi olema rotiaasta, on alanud küll kenasti!

Kui muidugi välja arvata selline pisiasi, et rotte ma veel kohanud pole.
Kuigi võiks ju!
Olin tegelikult ka arvamisel, et kui rotiaasta, siis kohe esimesest hetkest peale, on meil õuel suurem kogus neid lõustu, ning meil Mitškiniga sügis-talve masendus hoobilt läinud ja käpad tööd täis.
Aga. kus kurat, nagu Muti tavatseb öelda.
Mitte ühtki isendit!
Minni loomulikult irvitas vurrud paigast, kui kuulis minu ootustest.
Esiteks: rotiaasta pidi algama hoopis  siis, kui mingisugustel  hiinlastel tuleb uus aasta.
(no aru ma ei saa, miks neil peab see tulema teisel ajal, kui minul).
Teiseks: Postonkonn on nii suureks ja tubliks (kurrrhahahaaaaaa, see viimane on Muti rumal arvamus) kasvanud, et ajab kõik vähegi liikuvad objektid meil õuelt minema.
Ajab, ajab!
Olen isegi näinud, kuidas see tarkur lõugab tuules lendlevate papitükkide peale.
Ta ju käib salaja rehe alt endale mänguasju hankimas, ning kui on nendega 1:0 teinud, siis jätab vedelema. Ja nii need tormituulega ringi laperdavadki. Kogu õuepealne essu täis, nagu Muti kurdab.
Muti tihtilugu käsib peremehel see träni, mida tema (peremehe) kallis koerakonn on õuele tekitanud, kokku korjata ja lõkkehunnikusse viia.
Mul peremehest kohe päris kahju, selle asemel, et diivanil ajalehti krabistada ja meiega "kurja käpa" mängu teha, peab ta selle lollaka Postoni asju kokku korjama.
Kuigi, tõele au andes, on see koerakonn edasi arenenud ka.
Igasugu külalisi meile ei luba niisama õuele.
Eriti neid, kes mulle ka ei meeldi.
S.t., et pole kassisõbralikud!
Tubli koer!!
Eile näiteks  näitas hambaid Muti nendele tuttavatele, kes mulle kunagi midagi ei too, ega pai ei tee.
Mutile muidugi see hammaste irevile ajamine ei meeldi.
Ta millegipärast ei taha, et Postonikonn tigedikuks muutuks ja lubas Postonjeti sotsialiseerumisele rohkem tähelepanu pöörata.
No ega ma ka ei taha, et koerakonn kogu aeg lõriseks, aga seda ta võiks minu meelest küll teha edasi, et igat meest meie koju ei lase.
Muti ju korrutab meile kogu aeg, et meie kodu on meie kindlus. Siin ei juhtu meiega miskit halba, ning me ise ka ei tohi  omavahel  kakelda, ega haiget teha.
No me vähemalt püüame mitte kakelda. Mõnikord.
Kuid, kui Mitškin ikka kräunub mu kallal järjepidevalt ja mul kopsu üle maksa ajab, siis saab kitli peale igatahes (eriti, kui Muti ei märka).
No vot!
Aga veel Postonist!
Paar päeva tagasi oli ta tõesti päriselt ka asjalik.
Meie olime toas, sest Muti oli terve päeva konserviraha tegemas.
Õues, just vetsu taga metsast otsustas keegi meile pimedas külla tulla.
Aga võta käpast!
Poston sai selle peale nii tigedaks, et isegi Tobiasekonn ajas end oma asemelt jalule ja läks asja uurima.
Nii, et kui Muti õuele vuras, olid koerakonnad nii änksi täis, et ei suutnud isegi Mutit tervitama tormata.
Selle asemel kiljusid kiviaia otsas.
Muti võttis siis oma selle musta pulga, mis otsast tuld näitab, ning läks ka asja uurima, Kuid et tal oli suurest rahategemisest just sellel päeval prillud katki läinud, siis ei näinud ta midagi.
Jõllis, mis ta jõllis, lõpuks kamandas hoopis koduvalvurid tuppa.
Postonjett ei rahunenud isegi toas. Vahtis aina aknast välja ja kilkas edasi.
Ja mitte niisama ei kilkand, vaid ronis kõige nelja käpaga Jänksi puuri peale haukuma, endal turi turris nagu punkaril.
Vaene Jänks kurdistus hetkega ja teeskles surnut oma pissipotis.
Eriti hästi tal see muidugi välja ei tulnud, sest ta unustas vahepeal teesklemise ära ja põristas hoopis trummi tagajalgadega.
No milline surnu see siis trummi taob - lollakas ikka küll.
Aga ühesõnaga - meil oli hullumaja!!
Et peremeest kah kodus polnud, siis meie Mutil läks vist natuke olemine jahedaks.
Igatahes võttis ta kätte ja keeras isegi välisukse kohe lukku.
Ise vahtis ka kogu aeg aknast välja, aga vähemalt ei kilganud. Hea seegi, tal on ju veel kiledam hääl, kui sel Postonjetil.Ja Jänksi puuri katusele ka ei üritanud ronida tagakäppadega. Turja ta turri ajada nagunii poleks saanud, sest seal tal karvu pole. Mutil on ainult peas mõned harvad karvad, ja neid laseb ta ka pidevalt lühikeseks lõigata, et kamm ära ei kuluks vist.
Rahu saabus meile alles mitme tunni pärast, kui tundmatu külaline oli loobunud üle kiviaia ronimast.
Muide, kui märkasite, siis olen seda va koerakonna Postoni asemel Postonjetiks hakanud kutsuma.
Ja seda  selle pärast, et ta on tegelikult ka suureks kasvanud ja pole enam mingi kutsikaklibu.
Nimi Postonjet passib aga suurele koeraneiule paremini.
Olgu, aitab nüüd sellest topaka ülistamisest.
Nagu hommik saabus, ning meile majauksed avanesid põrutasin õue, et eilsest külalisest, ning olukorrast hoovis ülevaade saada.

Aga polnud kedagi näha.
Koerakonnad tegid ka kiire piirikontrolli. kuid rikkujaid ei tuvastatud.

Selle asemel avastasin kirsi otsas kõõludes, et meile on tagahoovi kasvanud üleöö kuuseke. Ja kohe päris suur teine.
Joonelt asja uurima minnes tuli kuuse nägu ja tegu kuidagi tuttav ette.

No muidugi!
Muti ju seadis enne tööposti otsa ronimist meie suure toa taas kassikõlbulikuks. Koristas ja möllas nagu segane, Ning finaaliks taris selle rohkelt ruumi enda alla võtva nn. jõulupuu õue.
Eks ta siis meie üllatamiseks kuuse maassse kaevaski. Päris kena niimoodi. Muti võikski selle koha peale miski kuuse istutada, selle alt oleks hea metsapiiri silmas pidada, ning harakatõrjet koordineerida.
Pean vist Mutile selle mõtte kuidagi arusaadavaks tegema.
Kuna meil siin on paar ööd ka väike külmapoiss külas käinud, sis saab õuel poole lahedamalt toimetada . Käpad ei saa poriseks, ning pekinäkid on samuti  aktiivsemalt oma restorani külastama hakanud. Saab linnuvaatlust teha otse laivis - veranda välimise ääre peal. Just seal, kus all elab juba teist aastat üks uskumatult kaval hiirepoiss.
No nii kaval, et meil Mitskiniga, kes ometi on ju elukogenud vanem daam, ei õnnestu teda kuidagi oma käppade vahele meelitada, et seda hiirenaasklit natuke rullida.
Nii, et on ju meil kenasti alanud aasta?
Loodan, et kõik vanad jamad jäid eelmisessse aastasse, ning meil siin sooserval sel aastal on rohkem aega ja võimalust  omi kassiasju ajada!
Kurrnjäuhhhhh!

Head uut alanud aastat seltsimehed kassid!!

Muti ütles, et nüüd tulevat rotiaasta.
Mulle see sobib!
Siis ma alles teen tuule alla sellele rotimoodi tegelasele, kes ikka jätkuvalt meie kompostihunnikus tasuta einelauda kasutab.
Muti ütles veel, et see rott on mink seal hunnikus ja mul olevat tervislikum teda mitte tülitada. Küll Poston talle ise tuule alla teeb.
No tahaks loota, sest see koerakonn kasvab meil  sellise hooga, nagu oleks pärmi söönud.
Aga nüüd pajatan teile natuke ka meie jõuludest ja sellest vana aasta ära minekust.
Jõulud olid mõnusad!!
Kohe ülimõnusad!
Peremees pidi tööl mingeid põdramaa memmesid lõbustama ja meie olime Mutiga kodus.
Muti tegi endale ahjupraadi, ning meilgi Mitškiniga said suud sellest magusaks.
Kingitusi Muti, va kooner, sel aastal ei teinud. Ütles, et see ongi kingitus, kui saame temaga koos kodus olla ja mürades kõik vaibad tagurpidi keerata, ilma, et kuuleksime Muti undamist sel teemal.
No me siis võtsime neilt vaipadelt viimast!

Isegi Jänks kimas mööda vaibaaluseid sellise hooga ringi, et unustas vahepeal pabulaid puistata.
Muidu ta ikka tubades ringi tuisates teeb Hansukest-Gretekest, nagu Muti ütleb. Need olla ühed muinasjutulapsed, kes selleks.et mitte metsas eksida. puistasid leiba maha. Meie Jänksul leiba pole. Nii peab ta siis oma pabulatega läbi ajama.
No ja loomulikult pressisid ka koerakonnad end tuppa õhtul.
Aga kuna oli pühade aeg, ja Muti tegi Postonikonnale selgeks, et praegu on jõulurahu, siis koerakonnad me mängu eriti ei sekkunud ka.
Muti  ise muheles diivanil, ning vahtis telekat. Endal oli piparkoogikauss kogu aeg käeulatuses.
Mõttetu kraam!
Ma korra proovisin!
No ei kõlba süüa!
Postonile muidugi kõlbavad, aga see tobu sööks kõike - isegi eterniidinaelu.

Nii, et meil oli ütlemata toredad pühad.
Anult mingil päeval rikkusid Muti ja peremehe inimloomadest sugulased seda idülli.
Ronisid kõik oma tõldadega meile.
Terve majapidamine oli inimesi täis ja õues ka polnud kohta kus olla. Need autod olid risti-rästi jalus mul.
Pealegi pidin suurema osa ajast end riidekapis varjama, sest mul on ju õhtune õuesolemise keeld peal.
Mitškinil oli muidugi hea meel, sest üle pika aja oli Mutil külas veel üks Muti laps, keda Minni tunneb juba oma lapsepõlvest saati. Mina seda last enne näinud polnudki, sest ta pidi kuskil peakülas elama ja mingit asja tegema - äkki bissnessi, või midagi sellist. No igatahes nüüd on ta ka ära nähtud.
Ma isegi imestasin, et kuidas Mutil ainult üks laps on ja siis sellel ka see poisikonn. Minu emmel oli ikka ju alati rohkem lapsi.
Emmest rääkides - siis emmet mul kahjuks enam pole!
Pean leppima kasuema Mitškiniga.
Emmel sai aeg täis ja ta läks pilvede taha.
Muti oli natuke kurb sellel päeval, kui see juhtus, kuid ega tema ka midagi teha saanud. Emme Kurru oli lihtsalt nii vana ja ära kulunud.
Mina ei osanud isegi kurvastada, sest nägin ju empsi viimati mitu aastat tagasi, kui ma titt olin.
Nüüd olla tädi Kissimirr empsu koha Mutil konserviraha tegemise kohas üle võtnud, ning kõnnib minu Mutil sabas.
See teeb mind natuke kadedaks, sest Muti on üsna sageli seal ja kui koju tuleb on väsinud, ning meiega eriti mängida ei viitsi.
Aga olgu pealegi. Pea-asi, et ta meil on olemas ja pole ära kulunud ja vana.
Ägiseb küll mõnikord, kui end pliidi eest püsti upitab, kuid ma arvan, et ta rohkem teeb seda meie õrritamiseks, et me tal seljas ei elaks.
Vanal aastal muide meil seekord jahti polnudki õues.
Muti põrutas selle tädi juurde, kes meile maiusi toob, kui oma pudeliharja moodi koerakonna, naljaka peremehe ja suure autoga meil käib.
Meid jäeti tubasteks tibideks Mitškiniga. Kausid laoti ääreni konservi ja krõbusid täis, ning lubati pea-aegu kõike teha, mis pähe tuleb.
Ega me eriti miskit teinud.
Istusime köögilaual ja ootasime jahti, mis tulemata jäi.
Koerakonnad ei pakkunud ka etendust, sest Muti oli nad õhukindlalt rehe alla sulgenud.
ikka selle pärast, et nad kuskile ära ei hulguks, kui paugutamine peale hakkab.
Aga meie naabrid - need Porthose ja Miisu omad - nemad olid jahti tegemas hoopis külaplatsil, ning meil sooserval tuli uus aasta vaikselt.
Hommikul vurras Muti ka koju tagasi, ning me võisime kõik õue pori sisse möllama minna.
Mitškin muidugi seda ei teinud - tema on meil esteet, nagu ta ütles.
Poris pidid püherdama ainult sellised põrsad, nagu mina ja koerakonnad.
Mida paganat - ma olen ju kass, mitte põrsas.
Kuid nüüd on õnneks kõik pühad otsas, Muti juba tasahlju korjab neid tilinaid-tolinaid kah toa pealt vähemaks.
Äkki tuleb varsti kevad kohale!
Jään koos teiega ootama!!