Täna tahaks ma teile hoopistükis rääkida oma peremehest ja meie tegemistest koos temaga.

Peremees on kuidagi teenimatult Muti varju jäänud.
Aga, mis teha, kui see Muti oma kileda hääle, ringisahmerdamise ja käskluste jagamisega pidevalt esiplaanile trügib.
Peremees seevastu on vaikne ja paikne.
Kui ta parajasti pole ka konserviraha tegemas ( jajaaa, lugesite õigesti, tegelikult käib ka tema kuskil kahtlases kohas, kus talle selle eest neid pildiga pabereid antakse, mille eest siis Muti meile head ja paremat koju veab), siis ta krabistab diivanil ajalehti, või mängib meiega.
No ja väga mõnikord, kui tal lehed on ära krabistatud, siis ta teeb Muti eest kodutöid vähemaks.
Aga mitte eriti, sest Muti tuleb ja teeb need nagunii omamoodi üle.
Nii, et tänu sellele on peremehel aega Postonjetile palli loopida, mida see tola võib lõpmatuseni taga ajada, või meiega "kurja käpa" mängu teha.
Ma korra olen kirjutanud juba, et kuidas see mäng käib,  aga igaks juhuks võin ka üle korrata.
Peremees teeb näo, nagu oleks tema käsi hiigelämblik ja sabistab sellega meie kohal ringi. Ja siis me oleme vaprad Mitškiniga, ning püüame
peremehe käpa kinni, ning preemiaks saame sellega maadelda.
Sellel mängul on muidugi ka oma reeglid. Seda ei saa mängida, kui peremees pole enne parooli ütelnud. Parooliks ongi tal, et "kuri käpp" tuleb kassi püüdma. Ilma selle ütluseta on meil kätte kinnikargamine rangelt limiteeeritud. Ainult väga tungiva vajaduse korral tohime niimoodi teha väljaspool mängu.
Ka ei tohi me mängu ajal kasutada oma põhilist relvaarsenali - küüsi ja hambaid.
Aga proovi sa siis maadelda, nagu mingi pehmo. Loomulikult läheb mul see mängutuhinas meelest, ja nii on juhtunud, et olen kogemata peremehele hambad pöidlasse vajutanud. No need harvad korrad olen ka muidugi peremehe suust kuulnud oma koledamaid hüüdnimesid, nagu kassiraibe ja kõldukaak.
Aga üldjuhul saan ma need reeglitest kõrvalekalded ka koheselt andeks, sest peremees on meil väga hea südamega.
Kohe nii hea südamega, et Muti ei saa sellepärast  ka meile kunagi ühtki kassi vist hoiule võtta. Lihtsalt peremees ei annaks neid enam ära. Temal peavad kõik loomad olema hoitud ja kaitstud, ning, mis põhiline, kes on kord üle meie kodukindluse läve astunud, see on ka kohe meie peremehe kodu loom.
Kuid oma heasüdamlikkuse ja abivalmidusega juhtub tal ikka mõnikord apsakaid ka, ja siis ta saab Mutilt õiendada nii, et tolmab.
Täpselt nagu meiegi.
Alles paar hommikut tagasi, kui Muti tegi öösel meile konserviraha, otsustas peremees Mutit üllatada, ning tegi varahommikul tule pliidi alla.
Et kui Muti tuleb, siis on köök juba kenasti sossu.
No vot, kui Muti tuleb neid öökonserve tegemast, siis ta on alati selline turtsakas ja lössis, ning koledasti unine ka. Ja siis on ju hea, kui meie viiekesi oleme juba kõik pestud-kustud-kammitud, ning toad soojad, ning see pruun mõtetu soga, mida nad joovad peremehega, kah kannus auramas
Mõte oli ju tore, aga......
Peremees ei pannud hämaras köögis unise peaga askeldades tähelegi, et Muti lemmikpann oli keset pliiti.
No mina poleks ka pannud.
See pann on must nagu idamaa öö ja igavene vana ka.
Aga Muti hoiab teist nagu essu pilpa peal, sest selle panniga tulevat puupliidil kõikse paremad road.
Peremehekene tegi tule kenasti pliidi alla, söötis meil kõhud ka täis ja kobis tagasi tahatuppa und nautima.
Oh sa püha kassijummal!
Kus äkisti kukkus see valge jubin, mis meil laes on, viiksuma.
Nagu tuhat hiirt läbi häälekõvendaja.
Peremees seisis korra pealt keset voodit valvel, nagu need sõdurid, kes ühte naist ühes suures majas keset parki valvavad. (Ma telkust olen näinud, aga ei saa aru, miks nad valvavad. Kas sellepärast, et see naine ära ei jookseks, või, et igaüks talle külla ei saaks minna?)
No nagu tal see valvelseisak keset voodit lõppes, ja lõppes üsna kähku, sest tal on natuke jalg haige ja ta kaotas tasakaalu, siis hakkas ta meid evakueeritama, või miskit sellist. Rabas meid Mitškiniga kaenlasse, haaras oma tähtsad paberid hambu ja asus põgenema.
Ega ta  köögist kaugemale ei jõudnudki.
Seal ta taipas, mis tegelikult toimub ja pani selle hiirekisa lae all seisu. Muti lemmikpanni päästis ka tuliselt pliidilt ruttu ära.
Aknad-uksed avanesid samuti nagu võluväel.
Meie evakueerisime kõigest suurde tuppa, toss, mis kõrbeva panni tõttu meie elamist oli vallutanud, hakkas tasapisi akendest õuele lohisema........
 Ja siis tuli Muti!!!!!!
Nina venis tal igal majale läheneva sammu ajal aina pikemaks, ja need augud, mis ninas on, need läksid ka aina suuremaks.
Peremees, ning meie muutusime  iga Muti sammu ajal aina pisemateks.
Oh sa jummel, kui see meie Muti selle majaukse avas.........
No edasi arvake ise juba!
Igatahes püsib meil veel nüüdki natuke selline leivaküpsetamise lõhn elamises :)
Krrrrrnjäuhhhhh!