See alanud aasta, mis pidi olema rotiaasta, on alanud küll kenasti!

Kui muidugi välja arvata selline pisiasi, et rotte ma veel kohanud pole.
Kuigi võiks ju!
Olin tegelikult ka arvamisel, et kui rotiaasta, siis kohe esimesest hetkest peale, on meil õuel suurem kogus neid lõustu, ning meil Mitškiniga sügis-talve masendus hoobilt läinud ja käpad tööd täis.
Aga. kus kurat, nagu Muti tavatseb öelda.
Mitte ühtki isendit!
Minni loomulikult irvitas vurrud paigast, kui kuulis minu ootustest.
Esiteks: rotiaasta pidi algama hoopis  siis, kui mingisugustel  hiinlastel tuleb uus aasta.
(no aru ma ei saa, miks neil peab see tulema teisel ajal, kui minul).
Teiseks: Postonkonn on nii suureks ja tubliks (kurrrhahahaaaaaa, see viimane on Muti rumal arvamus) kasvanud, et ajab kõik vähegi liikuvad objektid meil õuelt minema.
Ajab, ajab!
Olen isegi näinud, kuidas see tarkur lõugab tuules lendlevate papitükkide peale.
Ta ju käib salaja rehe alt endale mänguasju hankimas, ning kui on nendega 1:0 teinud, siis jätab vedelema. Ja nii need tormituulega ringi laperdavadki. Kogu õuepealne essu täis, nagu Muti kurdab.
Muti tihtilugu käsib peremehel see träni, mida tema (peremehe) kallis koerakonn on õuele tekitanud, kokku korjata ja lõkkehunnikusse viia.
Mul peremehest kohe päris kahju, selle asemel, et diivanil ajalehti krabistada ja meiega "kurja käpa" mängu teha, peab ta selle lollaka Postoni asju kokku korjama.
Kuigi, tõele au andes, on see koerakonn edasi arenenud ka.
Igasugu külalisi meile ei luba niisama õuele.
Eriti neid, kes mulle ka ei meeldi.
S.t., et pole kassisõbralikud!
Tubli koer!!
Eile näiteks  näitas hambaid Muti nendele tuttavatele, kes mulle kunagi midagi ei too, ega pai ei tee.
Mutile muidugi see hammaste irevile ajamine ei meeldi.
Ta millegipärast ei taha, et Postonikonn tigedikuks muutuks ja lubas Postonjeti sotsialiseerumisele rohkem tähelepanu pöörata.
No ega ma ka ei taha, et koerakonn kogu aeg lõriseks, aga seda ta võiks minu meelest küll teha edasi, et igat meest meie koju ei lase.
Muti ju korrutab meile kogu aeg, et meie kodu on meie kindlus. Siin ei juhtu meiega miskit halba, ning me ise ka ei tohi  omavahel  kakelda, ega haiget teha.
No me vähemalt püüame mitte kakelda. Mõnikord.
Kuid, kui Mitškin ikka kräunub mu kallal järjepidevalt ja mul kopsu üle maksa ajab, siis saab kitli peale igatahes (eriti, kui Muti ei märka).
No vot!
Aga veel Postonist!
Paar päeva tagasi oli ta tõesti päriselt ka asjalik.
Meie olime toas, sest Muti oli terve päeva konserviraha tegemas.
Õues, just vetsu taga metsast otsustas keegi meile pimedas külla tulla.
Aga võta käpast!
Poston sai selle peale nii tigedaks, et isegi Tobiasekonn ajas end oma asemelt jalule ja läks asja uurima.
Nii, et kui Muti õuele vuras, olid koerakonnad nii änksi täis, et ei suutnud isegi Mutit tervitama tormata.
Selle asemel kiljusid kiviaia otsas.
Muti võttis siis oma selle musta pulga, mis otsast tuld näitab, ning läks ka asja uurima, Kuid et tal oli suurest rahategemisest just sellel päeval prillud katki läinud, siis ei näinud ta midagi.
Jõllis, mis ta jõllis, lõpuks kamandas hoopis koduvalvurid tuppa.
Postonjett ei rahunenud isegi toas. Vahtis aina aknast välja ja kilkas edasi.
Ja mitte niisama ei kilkand, vaid ronis kõige nelja käpaga Jänksi puuri peale haukuma, endal turi turris nagu punkaril.
Vaene Jänks kurdistus hetkega ja teeskles surnut oma pissipotis.
Eriti hästi tal see muidugi välja ei tulnud, sest ta unustas vahepeal teesklemise ära ja põristas hoopis trummi tagajalgadega.
No milline surnu see siis trummi taob - lollakas ikka küll.
Aga ühesõnaga - meil oli hullumaja!!
Et peremeest kah kodus polnud, siis meie Mutil läks vist natuke olemine jahedaks.
Igatahes võttis ta kätte ja keeras isegi välisukse kohe lukku.
Ise vahtis ka kogu aeg aknast välja, aga vähemalt ei kilganud. Hea seegi, tal on ju veel kiledam hääl, kui sel Postonjetil.Ja Jänksi puuri katusele ka ei üritanud ronida tagakäppadega. Turja ta turri ajada nagunii poleks saanud, sest seal tal karvu pole. Mutil on ainult peas mõned harvad karvad, ja neid laseb ta ka pidevalt lühikeseks lõigata, et kamm ära ei kuluks vist.
Rahu saabus meile alles mitme tunni pärast, kui tundmatu külaline oli loobunud üle kiviaia ronimast.
Muide, kui märkasite, siis olen seda va koerakonna Postoni asemel Postonjetiks hakanud kutsuma.
Ja seda  selle pärast, et ta on tegelikult ka suureks kasvanud ja pole enam mingi kutsikaklibu.
Nimi Postonjet passib aga suurele koeraneiule paremini.
Olgu, aitab nüüd sellest topaka ülistamisest.
Nagu hommik saabus, ning meile majauksed avanesid põrutasin õue, et eilsest külalisest, ning olukorrast hoovis ülevaade saada.

Aga polnud kedagi näha.
Koerakonnad tegid ka kiire piirikontrolli. kuid rikkujaid ei tuvastatud.

Selle asemel avastasin kirsi otsas kõõludes, et meile on tagahoovi kasvanud üleöö kuuseke. Ja kohe päris suur teine.
Joonelt asja uurima minnes tuli kuuse nägu ja tegu kuidagi tuttav ette.

No muidugi!
Muti ju seadis enne tööposti otsa ronimist meie suure toa taas kassikõlbulikuks. Koristas ja möllas nagu segane, Ning finaaliks taris selle rohkelt ruumi enda alla võtva nn. jõulupuu õue.
Eks ta siis meie üllatamiseks kuuse maassse kaevaski. Päris kena niimoodi. Muti võikski selle koha peale miski kuuse istutada, selle alt oleks hea metsapiiri silmas pidada, ning harakatõrjet koordineerida.
Pean vist Mutile selle mõtte kuidagi arusaadavaks tegema.
Kuna meil siin on paar ööd ka väike külmapoiss külas käinud, sis saab õuel poole lahedamalt toimetada . Käpad ei saa poriseks, ning pekinäkid on samuti  aktiivsemalt oma restorani külastama hakanud. Saab linnuvaatlust teha otse laivis - veranda välimise ääre peal. Just seal, kus all elab juba teist aastat üks uskumatult kaval hiirepoiss.
No nii kaval, et meil Mitskiniga, kes ometi on ju elukogenud vanem daam, ei õnnestu teda kuidagi oma käppade vahele meelitada, et seda hiirenaasklit natuke rullida.
Nii, et on ju meil kenasti alanud aasta?
Loodan, et kõik vanad jamad jäid eelmisessse aastasse, ning meil siin sooserval sel aastal on rohkem aega ja võimalust  omi kassiasju ajada!
Kurrnjäuhhhhh!