Head uut alanud aastat seltsimehed kassid!!

Muti ütles, et nüüd tulevat rotiaasta.
Mulle see sobib!
Siis ma alles teen tuule alla sellele rotimoodi tegelasele, kes ikka jätkuvalt meie kompostihunnikus tasuta einelauda kasutab.
Muti ütles veel, et see rott on mink seal hunnikus ja mul olevat tervislikum teda mitte tülitada. Küll Poston talle ise tuule alla teeb.
No tahaks loota, sest see koerakonn kasvab meil  sellise hooga, nagu oleks pärmi söönud.
Aga nüüd pajatan teile natuke ka meie jõuludest ja sellest vana aasta ära minekust.
Jõulud olid mõnusad!!
Kohe ülimõnusad!
Peremees pidi tööl mingeid põdramaa memmesid lõbustama ja meie olime Mutiga kodus.
Muti tegi endale ahjupraadi, ning meilgi Mitškiniga said suud sellest magusaks.
Kingitusi Muti, va kooner, sel aastal ei teinud. Ütles, et see ongi kingitus, kui saame temaga koos kodus olla ja mürades kõik vaibad tagurpidi keerata, ilma, et kuuleksime Muti undamist sel teemal.
No me siis võtsime neilt vaipadelt viimast!

Isegi Jänks kimas mööda vaibaaluseid sellise hooga ringi, et unustas vahepeal pabulaid puistata.
Muidu ta ikka tubades ringi tuisates teeb Hansukest-Gretekest, nagu Muti ütleb. Need olla ühed muinasjutulapsed, kes selleks.et mitte metsas eksida. puistasid leiba maha. Meie Jänksul leiba pole. Nii peab ta siis oma pabulatega läbi ajama.
No ja loomulikult pressisid ka koerakonnad end tuppa õhtul.
Aga kuna oli pühade aeg, ja Muti tegi Postonikonnale selgeks, et praegu on jõulurahu, siis koerakonnad me mängu eriti ei sekkunud ka.
Muti  ise muheles diivanil, ning vahtis telekat. Endal oli piparkoogikauss kogu aeg käeulatuses.
Mõttetu kraam!
Ma korra proovisin!
No ei kõlba süüa!
Postonile muidugi kõlbavad, aga see tobu sööks kõike - isegi eterniidinaelu.

Nii, et meil oli ütlemata toredad pühad.
Anult mingil päeval rikkusid Muti ja peremehe inimloomadest sugulased seda idülli.
Ronisid kõik oma tõldadega meile.
Terve majapidamine oli inimesi täis ja õues ka polnud kohta kus olla. Need autod olid risti-rästi jalus mul.
Pealegi pidin suurema osa ajast end riidekapis varjama, sest mul on ju õhtune õuesolemise keeld peal.
Mitškinil oli muidugi hea meel, sest üle pika aja oli Mutil külas veel üks Muti laps, keda Minni tunneb juba oma lapsepõlvest saati. Mina seda last enne näinud polnudki, sest ta pidi kuskil peakülas elama ja mingit asja tegema - äkki bissnessi, või midagi sellist. No igatahes nüüd on ta ka ära nähtud.
Ma isegi imestasin, et kuidas Mutil ainult üks laps on ja siis sellel ka see poisikonn. Minu emmel oli ikka ju alati rohkem lapsi.
Emmest rääkides - siis emmet mul kahjuks enam pole!
Pean leppima kasuema Mitškiniga.
Emmel sai aeg täis ja ta läks pilvede taha.
Muti oli natuke kurb sellel päeval, kui see juhtus, kuid ega tema ka midagi teha saanud. Emme Kurru oli lihtsalt nii vana ja ära kulunud.
Mina ei osanud isegi kurvastada, sest nägin ju empsi viimati mitu aastat tagasi, kui ma titt olin.
Nüüd olla tädi Kissimirr empsu koha Mutil konserviraha tegemise kohas üle võtnud, ning kõnnib minu Mutil sabas.
See teeb mind natuke kadedaks, sest Muti on üsna sageli seal ja kui koju tuleb on väsinud, ning meiega eriti mängida ei viitsi.
Aga olgu pealegi. Pea-asi, et ta meil on olemas ja pole ära kulunud ja vana.
Ägiseb küll mõnikord, kui end pliidi eest püsti upitab, kuid ma arvan, et ta rohkem teeb seda meie õrritamiseks, et me tal seljas ei elaks.
Vanal aastal muide meil seekord jahti polnudki õues.
Muti põrutas selle tädi juurde, kes meile maiusi toob, kui oma pudeliharja moodi koerakonna, naljaka peremehe ja suure autoga meil käib.
Meid jäeti tubasteks tibideks Mitškiniga. Kausid laoti ääreni konservi ja krõbusid täis, ning lubati pea-aegu kõike teha, mis pähe tuleb.
Ega me eriti miskit teinud.
Istusime köögilaual ja ootasime jahti, mis tulemata jäi.
Koerakonnad ei pakkunud ka etendust, sest Muti oli nad õhukindlalt rehe alla sulgenud.
ikka selle pärast, et nad kuskile ära ei hulguks, kui paugutamine peale hakkab.
Aga meie naabrid - need Porthose ja Miisu omad - nemad olid jahti tegemas hoopis külaplatsil, ning meil sooserval tuli uus aasta vaikselt.
Hommikul vurras Muti ka koju tagasi, ning me võisime kõik õue pori sisse möllama minna.
Mitškin muidugi seda ei teinud - tema on meil esteet, nagu ta ütles.
Poris pidid püherdama ainult sellised põrsad, nagu mina ja koerakonnad.
Mida paganat - ma olen ju kass, mitte põrsas.
Kuid nüüd on õnneks kõik pühad otsas, Muti juba tasahlju korjab neid tilinaid-tolinaid kah toa pealt vähemaks.
Äkki tuleb varsti kevad kohale!
Jään koos teiega ootama!!