Käisin just aknast piilumas, kas see lollakas tuul on ometi rahunenud seal õues!

Meil nüüd hea piiluda, muti arvas, et kohe-kohe tuleb kevad ja tiris paksud talvekardinad alla.
No päris ei tirinud - turnis ja kiljus (eriliselt jämeda häälega, miks jämeda - sellest räägin hiljem)  lae all neid kardinaid lahti koukides, mis hirmus. Ma vahepeal juba kartsin, et nüüd kukub sealt toolilt alla ja hakka teda siis oma kassijõuga sealt põrandalt üles tarima. Muti ju igavesti raskeks end talvega nuumanud. Ise ta ütleb, et tal  tagumik suur nagu tankiaku. Noojahh!? pagan teab, mis see veel on, aga ilmselt siis mingi suur asi!
Õnneks ikka on Muti ka natuke neid kassiakrobaatika võtteid omandanud meie käest ja püsis ikka püsti.
Aga vähemalt uued kardinad, mis nüüd ees akendel on, need on sellised  poolikud, lasevad ilusti valgust tuppa ja me ei pea Mitskiniga ka enda eludega riskima, et kardinate vahelt ilmavalgust näha.
Voh sellised paksud riidetükid olid Mutil külmakartuses akendele ette topitud, nagu juuresolevalt pildilt näha on.
Mitškin, kes nagunii enamus porisest ja külmast ajast tubane tibi on, oli päris õnnetu mõnikord. Mitte midagi ei näinud ju õieti - elu kohe seisis tema meelest.  No natuke on ta ise ka süüdi selles. Ega ei pea ju olema selline pirtspee, kes oma käpukesi ei või poriseks teha. Aga ega ma oma sõpra ilmselgelt ümber ei õpeta. Enne läheb kassijumala päike looja, kui Mitskin esteetlemise minetab. (Ossa, kui tark ja uus sõna mul praegu välja tuli) kurrrrrrr!
Igatahes, nüüdseks on meil aknad alasti, nagu Muti ütles.
Aga õue ma kahjuks ikka pole mitu päeva õieti saanud, hoolimata sellest, et Muti on päeval kodus kraaksunud juba terve nädal.
Just nimelt kraaksunud!
Konserviraha tegemiseks on tal praegu rohkem öövahetusi antud, sest tal on nii kole hääl, et teised ei tahtvat seda tööl kuulda. Ja nii ta siis meil kraaksubki kodus, kui ta parasjagu just ei maga.
Aga kuhu Muti oma päris hääle kaotas, seda ei tea ta isegi. Alguses ikka kraaksus ainult peremees, aga siis hakkas Muti kah mõne aja pärast samamoodi häälitsema.
Nii ta siis päeval ongi kodukraaks ja konserviraha teeb öösel, et teised konservirahategijad samamoodi häälitsema ei hakkaks.
Aga..... tahaksin õue saada, kuid ei saa!
Üleeile hommikul tegi Muti mulle küll lahkesti köögiakna  lahti, kuid unustas selle lahti tehtud akna haaki panna. Ise kobistas tahatuppa endale neid karvkatte aseaineid selga pakkima.
Mina ullike ka ei kontrollinud, et mis õuel sünnib. Võtsin maast hoogu, et ühe hüppega õuel olla ja.....
Kuramus!
Ma olin näoli vastu aknaklaasi nagu naksti.
Just sel hetkel, kui ma soortasin oma eriliselt graatsilist väljalendu, arvas tuulehoog, et  seda akent on hirmtore hooga kinni virutada kassikese  nina ees.
Sa püha kassijumal!
Ma sain sihukese obaduse vastu oma kallihinnalist hiirenuusutamisatribuutikat, et kraaksatasin samamoodi kui pererahvas.
Korrapealt oli kogu seltskond köögis.
Ja kui arvate, et mind lohutamas - siis  eksite!
Muti hakkas mu äpardust nähes mitte ainult naerda kraaksuma, vaid lausa mulksuma.
Minni aga ütles, et nüüd näen ma välja nagu pekingi paleekoer - nina olla näoga ühetasane.
Krt!
Ma nii solvusin, et kraapisin Muti poolt lohutuseks antud uutele krõbudele kah käpaga peale, nagu junnudele. Mida nad naeravad minu õnnetust!
Pärast käisin end pimedas aknaklaasilt vaatamas. nina oli sama lame ja jäme nagu Jänksil.
Kohutav!!
No on ju sarnasus olemas?
Kuigi, kui aus olla, siis mina ikka olen tibake ilusam küll! Isegi oma jämeninaga.
Muti muidugi arvas, et selle kokkupõrke käigus lahkus mu viimnegi mõistuseraas, aga mulle endale isiklikult nii veel ei tundu. Hoopis targem olen ja kontrollin nüüd, et mis õuel toimub.
Terve eilse päeva siis valutasin kodus oma nägu.
Muti ainult itsitas ja küsis, et kas ma õue ei taha minna.
Tegelikult ikka tahtsin ja käisin ka korraks, kuid tuul oli nii tugev, et keerutas mu karupüksid kõiksugu prahti täis ja niimoodi sodisena polnud sugugi  mõnus uidata.
Tegelikult oli see tuul ikka päris tormine vist. Puhus isegi Tobiasekonna korraks pikali.
Tobiasel on tagasild nigelavõitu ja tal oli päris jama sellega, et uuesti neljale käpale saada. Üritas mitu korda ja niuksus abi järele. Ma proovisin upitada, kuid ei jaksanud. Postonikonna ka läheduses parasjagu polnud, et aidata.  Õnneks Muti tuli õue ja märkas, et tuul pole ainult mulle liiga teinud.
Ja siis Muti muidugi sai jaole, et see Postonjett on taas hulkumas.
Postonjett on kaval!
Passib maja ees tähtsalt, ning kui märkab, et Mutit köögiaknal naabrivalvet parasjagu tegemas pole, siis hiilib mööda metsa äärt nagu pardi saan (või oli see sõna hane saan?),  kohe naabri Porthosele külla. Aa, see sõna on hoopis partisan, nagu Minni ütles. Et see part või saan või pardisaan on selline luuramishuviline mees, kes metsa mööda armastab kosserdada.
Meie Muti armastab ka metsas olla, aga part ta pole, ikka Muti on. Ma olen teda ju kodu lähedal võsas jälginud.
Täna tegi Muti meie rõõmuks igatahes sellele asjale lõpu. Mitte tuulele, see on kuidagi ise ära väsinud praeguseks, ja mitte oma metsas käimisele.  Postonikonna hulkumisele tegi lõpu.
Kraamis rehe alt välja pilve peale läinud koerakonna Ralfi trossi ja pani selle uuesti õuele üles.
Ralf armastas ka meil kolamas käia, kui veel adekvaatne oli ja sellest ajast oligi Mutil alles hoitud kaks konksu koos trossiga, ning selle küljes peenike kett.
Ja nüüd on Postonkonn meil trahviroodus ajutiselt. Kui maha rahuneb, siis tohib jälle vabapidamise koer olla!
Muti kodukorda arvestades rahuneb koerakonn ilmselt üsna ruttu.
Muti oli muidugi eile õhtul natuke lahke ka arvestades minu nina olukorda.
Kuna meil on nüüd eurovesi, siis on minu ja Mitskini tarbeks maas kausike veega.
Minni larbib sealt vett kuulekalt, aga mina ei oska.
Mul on ikka täitsa sügaval geenides see ämbriteema.
Ja nii ma kurtsingi koridoris tühjal  ämbrikapil istudes kõvahäälselt oma häda.
Ning kujutage ette - Muti tõi sahvrist mu toreda delfiinidega ämbri uuesti välja ja pahistas selle kraani all pilgeni täis imemaitsvat vett.
Oi, kus ma solberdasin seal õnnest!
Isegi ninavalu läks korrapealt üle.
Ja mis mõnus uni veel peale seda tuli - kurrrrrnjäuuuuu, kui kena õhtu ikka oli.
Täna õnneks oli see tuul natuke ära väsinud ja ma sain ikka hommikupoolikul rohkem väljas asjatada.
Nii, et kallid kaaskasslased, kuna meil on nüüdseks ahjud mõnusalt soojaks köetud, õues on tiirud tehtud, kõhud head-paremat täis laaditud ja,mis kõige tähtsam - veeämber püsib jätkuvalt kapil, siis ei jää mul muud üle, kui ennast rahulikult
Muti voodisse kerra keerata. Kurrrnjäuhhhh! Isegi Mitskiniga ei viitsi parema padjakoha pärast jagelema hakata. Näeme ja kuuleme teiega varsti jälle! Äkki siis ongi juba see kevad ka kohal!

Mida teie, kallid kassid oma kodus kõige rohkem kardate?

Tegelikult ju ei tohiks midagi karta, sest kodu on ju meie kindlus.
Vähemalt meie Muti kordab seda meile kogu aeg nagu kassiisapalvet.
Aga.....
Point on selles, et meie oma kindluses kardame just Mutit.
Õigemini, mitte Mutit, vaid seda, et Mutil on tuleb igavushaiguse hoog peale.
Teate, see on ikka päris kole haigus tal.
Minni ütles, et see tädi, kes oma pudeliharja moodi koerakonnaga mõnikord meil käib, see teab hästi seda meie Muti igavusest lolliks minemist. Nad olla kunagi noored ja ilusad olnud, ja koos ühes külas elanud. Mutil olla juba siis sellised hood peal käinud.
Veel pidi üks tädi, kes suures linnas koos ühe kass Antsuga vareseid kodustab, sellest teadlik olema. Aga seda tädi ma näinud pole, et Muti hoogude kohta täpsemalt uurida. No, et millas neid on oodata tavaliselt.
Muti ütles, et enne jõuab Koroona meile külla, kui see tädi.
Seda Koroonat ma ka ei tunne, aga vot seda jälle kardab meie Muti.
Valmistub lausa nii hoolega tema tulekuks, et ostis omale hunniku kaitsemaske.
No ma ei tea?
Mis ta kutsub selliseid külla, kui ise pelgab.
Peremees pidi maske nähes naerukrambid saama ja arvas, et nüüd on Mutil hea hooletu mardisanti jooksma minna. Kohe mitu aastat saab joosta.
Selle peale lubas Muti arvata peremehe maskisaajate nimekirjast välja. Et jagab ainult meile ja koerakonnadele.
No see on juba puhas raiskamine - koerakonnadele jagamine nimelt. Need ei karda ju kedagi, ammu siis seda Koroonat.
Ma muidu Minni käest pärisin ka, et kas tema teab, kes see Koroona on. Aga Mitškin ei teadnud.
Olla ainult kuulnud, et see on mingi jook, õlu või midagi sellist, mida peremees vahete-vahel naabri-Miisu peremehega saunas maitseb.
Mis, kas meie Muti kutsus endale õlle külla?
Ja, et kuna talle õlu ei maitse, siis paneb maski pähe, et siis ei pea jooma.
Ta võib ju siis oma kaugelt maalt toodud puust kollimaski hoopis panna, mis sellest konservirahast raisata igatsugu riidepahna peale.
Kollimask nagunii kogub tolmu seina peal niisama.
Olgu!
Jutt algas ju hoopis sellega, et me kardame Muti igavusehooge.
Igav on Mutil õnneks küll harva, sest ta säbeleb kogu aeg ringi, aga......
Mõnikord saab tal töö otsa ja siis.....

...siis tuleb Mutil selline juhm pilk ette, vahib mõnd toanurka, või asja ja mõmiseb, et see ikka ei kõlba kuhugi.
Vot neid hetki me pelgamegi!
Ja harv on see juhus, kui asi piirdub vaid mõminaga.
Tavaliselt hakkab Muti siis hoopis seda mittekõlbavat asja või tuba ümber korraldama.
Mäletate, et meil oli kunagi pisike õdus köök ja selle taga mugav kassituba koos toreda diivaniga.
Vot nimelt oli!
Nüüd on meil küll suur õdus köök, aga kassituba pole ja diivanil lösutavad õues koerakonnad.
Muti nimelt vahtis tükk aega siis juhmi pilguga seda toa ja köögi vahelist seina, kuni lõpuks sein oli sunnitud meie elamisest lahkuma Muti valge karvutu käe läbi.
Õnneks jäi pliidi kohale veel kivisein alles, mis natukenegi toa tunnet tekitas.
Kuid täna tuli Mutil jälle see juhm pilk ette ja pobin algas pihta.
Minni oli tark, ning põgenes elamise teise otsa.
Mina ikka lootsin, et pobin on mööduv, sest Muti oli just-just askeldamise lõpetanud ja puhus pliidi ees oma toruga suitsu korstnasse.
Ohhhhh ei!
Nagu tal see toru otsa sai, nii  ta püsti kargas ja õue tormas. Loomulikult saabus ta tuppa tagasi koos oma imelike tööriistadega, millest kõige kuulsam on tal kuvalda nimeline ork.
Ja siis.... kivipuru hakkas lendama!
Nüüdseks on meil siis keset kööki ainult pisike soemüür, ning Muti on kogu selle tolmu ja prahi sees õnnelik nagu põrsas poris.
Et pliit oli parasjagu leige, siis tegin ka kiire tiiru  vastvalminud vaateplatvormile.
Tegelikult läks seekord Muti haigushoog vist asja ette.
Sealt kõrgelt oli hea ülevaade meie elamises toimuvast.
Paraku kamandas Muti mind sealt imekiirelt alla, sest tal olla vaja sinna hoopis oma mingid iluasjad panna.
Olgu-olgu!
Küll me pätti ja politseid mängides neile iluvidinatele ka tuule alla teeme ükskord.
Seniks aga kurrrnjäuhhhhh ja andke ikka teada, kuidas teie omi Mutisid ja peremehi kontrolli all hoiate!

Pole vist ammu teile oma igavast kassiplika elust uusi seiku pajatanud!

Ega suurt muutunud pole meil midagi!
Kui mitte arvestada seda, et koridori kapilt veeämbrisse sukeldumisel on nüüd kriips peal.
Meil on nüüd see eurovärk.
See tähendab, et enam ei saagi vett ämbrist larpida nii palju, kui hing ihaldab.
Köögis on kraan seina küljes kinni ja Muti laseb meile sealt sortsukaupa juua kausi sisse.
Ega see pole üldse lahe.
Hoopis lahedam oli ämbri küljes kõõluda, ning Mitškiniga kihla vedada, kas ämber jääb püsti seekord, või keeran selle põrandale.
Enamalt jaolt jäi püsti, kuid oli ka juhuseid, kui ma ise sinna jäätükkide vahele sulpsasin, või koridoripõrandast basseini tegin.
Ega ma ei uskunud, et Mutil sellest euroveest asja saab.
Muti ise ka ei uskunud, sest need onklid, kes seda teha oskavad, ei suutnud kuidagi meile jõuda.
Iga kord, kui tulema pidid, oli neil sada vabandust, ning Mutil karvased ja muud mugulad muudkui lendasid.
Nii palju rumalaid sõnu pole vist isegi Mitškin enne kuulnud, kui nüüd Muti juba mitu kuud järjepidevalt lagedale ladus, kui veevärgist juttu tuli.
Aga tol päeval, kui need veemehed taas tulema pidid, jäid nad LOOMULIKULT hiljaks. Ning Muti ajas end juba turri nagu siilike ja selline kahjurõõmus irve salvestus ka näkku aina sügavamalt iga minutiga, mis kell edasi läks lubatud ajast.
Ja kujutate ette - siis sõitis kopa meile õuele.
Poole tunnise hilinemisega!
Oh sa püha kassijumal, kus Muti lendas sellele masinale peale. Kopamees ainult kokutas ja meie irvitasime Minniga akna peal.
Kopamehe õnneks oli ta miskit moodi ära ostetud nende veemeeste poolt, ning polnud üldse asjadega kursis. Ta isegi ei teadnud, et need veemehed pole ise kohalgi. See tõmbas Mutil hoo maha ja kui need päris veemehed kohale  jõudsid lõpuks, siis oli Muti juba täitsa viisakas. Ainult korra tegi oma kiledat kisa, kui selgus, et vesi ei hakka vastavalt Muti soovile tuppa tulema, vaid jõuab ainult majani.
Veemeeste boss olla niimoodi neile veemeestele öelnud.
Loll boss - ta ei teadnud vist, millist möllu oskab meie Muti teha, et oma tahtmist saada.
Ja peale mõneminutilist telefonikisa, kus see boss ilmselt sai teada, kes, või mis ta tegelikult endast kujutab hakkas kopp kaevama, ning onklid ka tööle hirmsa hooga.
Ja nüüd siis ongi vesi toas, mitte maja ääres.
 Keldrisse tehti esiti seina sisse igavesti mõnus auk, torud pandi ka, et meil oleks hea puhta jalaga keldrist õue ja tagasi saada.
Meil oli kaks päeva Minniga hea meel, et nüüd saame omatahtsi sisse-välja käia, aga..... kus kurat.
Muti mediteeris  kaks päeva selle augu ees ja kolmandal päeval tuli naabri-Miisu peremees, ning valas meie tagavaraväljapääsu miskit möginat täis.
Pidu sai läbi!
Ega ma eriti praegu õues käia pole saanudki, sest see kopa lõhkus majataguse kõik ära. Ta oli nii raske, et vajutas igale poole, kus kopatas, suured kraavid. Mutil on nüüd kevadel kõvasti labidaga vehkimist, et õuepealne taas jonksu saada.
Kuigi me Mitškiniga  arvame, et vist sel aastal ta seda ei teegi. Mutile hakkas see kopatamine nii meeldima, et juba otsib uusi mehi, kes meie kakajunnid ja Muti nõudepesuvee kah majast mööda toru minema toimetaksid.
No ma ei tea, on tal seda jama vaja, et kogu aeg miskid võõrad onklid meie jahimaid ümber disainivad.
Õnneks tuli vähemalt täna öösel lumi maha ja kattis kogu koleduse kinni.
Pekinäkid ilmusid  ka koheselt uuesti oma sööklasse ja me saime Mitškiniga taas linnuvaatlusega lähemalt tegelema hakata.


Linnuvaatlus on küll hetkel natuke raskendatud, sest selle sooja talvega on harakaraisad üliülbeks muutunud.
Kohe nii ülbeks, et üks tahtis täna mind pekitüki pähe kaasa viia maja nurgast.
No mida, mida!!!
No olen jah endale sel korral vähe kohevama kasuka ja mõnusa rasvapolstri muretsenud, aga egas ma siis sellepärast veel pekikäntsakaks pole muutunud.
Suurest jahmatusest, ning solvumisest, et mitte keegi mulle appi ei rutanud, istusin pool päeva kuuskede all, isegi Muti kissitamise peale ei tulnud maja lähedalegi.
Hmmmhh, isegi see Postonikoerakonn polnud kodus, et mulle appi rutata.
See on meil tegelikult täitsa hulkurkonnaks muutunud. Ja vargaplika on ta ka.
Tobias ei viitsi mängida, ning Poston on endale naabri Porthose uueks piinatavaks objektiks valinud.
Muudkui lidub igal vabal hetkel, kui Muti ei märka üle põllu naabritele. Kiusab natuke aega seda koerakonna Porthost ja siis tuleb jooksuga mõne nende asjaga koju. Ükspäev oli pool nende elamist meie õuel (luud, väike pink, auto klaasipesuvedeliku kanister, Porthose söögikauss, suur hunnik konservikarpe ja igatsugu träni veel)
Peremees lubas talle seljakoti muretseda ja tee Grossi poodi selgeks õpetada. Et siis on ikka miskit tolku kah koerakonnast.
Et siis on Mutil ka kergem, ei pea kogu aeg meile konserve tassima.
Ma kujutan ette, kuidas see tolakoer poest kimaga tuleb, keel poolde selga lehvimas koos lontkõrvadega, ning seljakott krõbuskeist pungil.
Minni tõmbas mulle muidugi vee peale, üeldes, et siis tuleb ka poe omanik koos vilkuritega Postonile järgi ja konserve peame hoopis meie hakkama koerakonnale viima, kui ta kuuti kinni näppamise eest on pandud.
Ah, püsigu siis parem kodus, või naabrite juures.
Nii, aga, et nüüdseks on õues juba pimedaks ja külmaks läinud, siis lähen kerin end ahju ette telekat vaatama koos peremehega.
Paar päeva on nagunii kindlustatud sunniviisilise toas püsimisega, sest peremees on Mutiga üheaegselt konserviraha hankimas, ning meie ei tohi siis omapäi õues jahti pidada.
Nii, et lähen mõtlen vaikselt välja, millega Mutit homme õhtul üllatada.
Kurnjäuhhhhhhhh!