Mida teie, kallid kassid oma kodus kõige rohkem kardate?

Tegelikult ju ei tohiks midagi karta, sest kodu on ju meie kindlus.
Vähemalt meie Muti kordab seda meile kogu aeg nagu kassiisapalvet.
Aga.....
Point on selles, et meie oma kindluses kardame just Mutit.
Õigemini, mitte Mutit, vaid seda, et Mutil on tuleb igavushaiguse hoog peale.
Teate, see on ikka päris kole haigus tal.
Minni ütles, et see tädi, kes oma pudeliharja moodi koerakonnaga mõnikord meil käib, see teab hästi seda meie Muti igavusest lolliks minemist. Nad olla kunagi noored ja ilusad olnud, ja koos ühes külas elanud. Mutil olla juba siis sellised hood peal käinud.
Veel pidi üks tädi, kes suures linnas koos ühe kass Antsuga vareseid kodustab, sellest teadlik olema. Aga seda tädi ma näinud pole, et Muti hoogude kohta täpsemalt uurida. No, et millas neid on oodata tavaliselt.
Muti ütles, et enne jõuab Koroona meile külla, kui see tädi.
Seda Koroonat ma ka ei tunne, aga vot seda jälle kardab meie Muti.
Valmistub lausa nii hoolega tema tulekuks, et ostis omale hunniku kaitsemaske.
No ma ei tea?
Mis ta kutsub selliseid külla, kui ise pelgab.
Peremees pidi maske nähes naerukrambid saama ja arvas, et nüüd on Mutil hea hooletu mardisanti jooksma minna. Kohe mitu aastat saab joosta.
Selle peale lubas Muti arvata peremehe maskisaajate nimekirjast välja. Et jagab ainult meile ja koerakonnadele.
No see on juba puhas raiskamine - koerakonnadele jagamine nimelt. Need ei karda ju kedagi, ammu siis seda Koroonat.
Ma muidu Minni käest pärisin ka, et kas tema teab, kes see Koroona on. Aga Mitškin ei teadnud.
Olla ainult kuulnud, et see on mingi jook, õlu või midagi sellist, mida peremees vahete-vahel naabri-Miisu peremehega saunas maitseb.
Mis, kas meie Muti kutsus endale õlle külla?
Ja, et kuna talle õlu ei maitse, siis paneb maski pähe, et siis ei pea jooma.
Ta võib ju siis oma kaugelt maalt toodud puust kollimaski hoopis panna, mis sellest konservirahast raisata igatsugu riidepahna peale.
Kollimask nagunii kogub tolmu seina peal niisama.
Olgu!
Jutt algas ju hoopis sellega, et me kardame Muti igavusehooge.
Igav on Mutil õnneks küll harva, sest ta säbeleb kogu aeg ringi, aga......
Mõnikord saab tal töö otsa ja siis.....

...siis tuleb Mutil selline juhm pilk ette, vahib mõnd toanurka, või asja ja mõmiseb, et see ikka ei kõlba kuhugi.
Vot neid hetki me pelgamegi!
Ja harv on see juhus, kui asi piirdub vaid mõminaga.
Tavaliselt hakkab Muti siis hoopis seda mittekõlbavat asja või tuba ümber korraldama.
Mäletate, et meil oli kunagi pisike õdus köök ja selle taga mugav kassituba koos toreda diivaniga.
Vot nimelt oli!
Nüüd on meil küll suur õdus köök, aga kassituba pole ja diivanil lösutavad õues koerakonnad.
Muti nimelt vahtis tükk aega siis juhmi pilguga seda toa ja köögi vahelist seina, kuni lõpuks sein oli sunnitud meie elamisest lahkuma Muti valge karvutu käe läbi.
Õnneks jäi pliidi kohale veel kivisein alles, mis natukenegi toa tunnet tekitas.
Kuid täna tuli Mutil jälle see juhm pilk ette ja pobin algas pihta.
Minni oli tark, ning põgenes elamise teise otsa.
Mina ikka lootsin, et pobin on mööduv, sest Muti oli just-just askeldamise lõpetanud ja puhus pliidi ees oma toruga suitsu korstnasse.
Ohhhhh ei!
Nagu tal see toru otsa sai, nii  ta püsti kargas ja õue tormas. Loomulikult saabus ta tuppa tagasi koos oma imelike tööriistadega, millest kõige kuulsam on tal kuvalda nimeline ork.
Ja siis.... kivipuru hakkas lendama!
Nüüdseks on meil siis keset kööki ainult pisike soemüür, ning Muti on kogu selle tolmu ja prahi sees õnnelik nagu põrsas poris.
Et pliit oli parasjagu leige, siis tegin ka kiire tiiru  vastvalminud vaateplatvormile.
Tegelikult läks seekord Muti haigushoog vist asja ette.
Sealt kõrgelt oli hea ülevaade meie elamises toimuvast.
Paraku kamandas Muti mind sealt imekiirelt alla, sest tal olla vaja sinna hoopis oma mingid iluasjad panna.
Olgu-olgu!
Küll me pätti ja politseid mängides neile iluvidinatele ka tuule alla teeme ükskord.
Seniks aga kurrrnjäuhhhhh ja andke ikka teada, kuidas teie omi Mutisid ja peremehi kontrolli all hoiate!