Käisin just aknast piilumas, kas see lollakas tuul on ometi rahunenud seal õues!

Meil nüüd hea piiluda, muti arvas, et kohe-kohe tuleb kevad ja tiris paksud talvekardinad alla.
No päris ei tirinud - turnis ja kiljus (eriliselt jämeda häälega, miks jämeda - sellest räägin hiljem)  lae all neid kardinaid lahti koukides, mis hirmus. Ma vahepeal juba kartsin, et nüüd kukub sealt toolilt alla ja hakka teda siis oma kassijõuga sealt põrandalt üles tarima. Muti ju igavesti raskeks end talvega nuumanud. Ise ta ütleb, et tal  tagumik suur nagu tankiaku. Noojahh!? pagan teab, mis see veel on, aga ilmselt siis mingi suur asi!
Õnneks ikka on Muti ka natuke neid kassiakrobaatika võtteid omandanud meie käest ja püsis ikka püsti.
Aga vähemalt uued kardinad, mis nüüd ees akendel on, need on sellised  poolikud, lasevad ilusti valgust tuppa ja me ei pea Mitskiniga ka enda eludega riskima, et kardinate vahelt ilmavalgust näha.
Voh sellised paksud riidetükid olid Mutil külmakartuses akendele ette topitud, nagu juuresolevalt pildilt näha on.
Mitškin, kes nagunii enamus porisest ja külmast ajast tubane tibi on, oli päris õnnetu mõnikord. Mitte midagi ei näinud ju õieti - elu kohe seisis tema meelest.  No natuke on ta ise ka süüdi selles. Ega ei pea ju olema selline pirtspee, kes oma käpukesi ei või poriseks teha. Aga ega ma oma sõpra ilmselgelt ümber ei õpeta. Enne läheb kassijumala päike looja, kui Mitskin esteetlemise minetab. (Ossa, kui tark ja uus sõna mul praegu välja tuli) kurrrrrrr!
Igatahes, nüüdseks on meil aknad alasti, nagu Muti ütles.
Aga õue ma kahjuks ikka pole mitu päeva õieti saanud, hoolimata sellest, et Muti on päeval kodus kraaksunud juba terve nädal.
Just nimelt kraaksunud!
Konserviraha tegemiseks on tal praegu rohkem öövahetusi antud, sest tal on nii kole hääl, et teised ei tahtvat seda tööl kuulda. Ja nii ta siis meil kraaksubki kodus, kui ta parasjagu just ei maga.
Aga kuhu Muti oma päris hääle kaotas, seda ei tea ta isegi. Alguses ikka kraaksus ainult peremees, aga siis hakkas Muti kah mõne aja pärast samamoodi häälitsema.
Nii ta siis päeval ongi kodukraaks ja konserviraha teeb öösel, et teised konservirahategijad samamoodi häälitsema ei hakkaks.
Aga..... tahaksin õue saada, kuid ei saa!
Üleeile hommikul tegi Muti mulle küll lahkesti köögiakna  lahti, kuid unustas selle lahti tehtud akna haaki panna. Ise kobistas tahatuppa endale neid karvkatte aseaineid selga pakkima.
Mina ullike ka ei kontrollinud, et mis õuel sünnib. Võtsin maast hoogu, et ühe hüppega õuel olla ja.....
Kuramus!
Ma olin näoli vastu aknaklaasi nagu naksti.
Just sel hetkel, kui ma soortasin oma eriliselt graatsilist väljalendu, arvas tuulehoog, et  seda akent on hirmtore hooga kinni virutada kassikese  nina ees.
Sa püha kassijumal!
Ma sain sihukese obaduse vastu oma kallihinnalist hiirenuusutamisatribuutikat, et kraaksatasin samamoodi kui pererahvas.
Korrapealt oli kogu seltskond köögis.
Ja kui arvate, et mind lohutamas - siis  eksite!
Muti hakkas mu äpardust nähes mitte ainult naerda kraaksuma, vaid lausa mulksuma.
Minni aga ütles, et nüüd näen ma välja nagu pekingi paleekoer - nina olla näoga ühetasane.
Krt!
Ma nii solvusin, et kraapisin Muti poolt lohutuseks antud uutele krõbudele kah käpaga peale, nagu junnudele. Mida nad naeravad minu õnnetust!
Pärast käisin end pimedas aknaklaasilt vaatamas. nina oli sama lame ja jäme nagu Jänksil.
Kohutav!!
No on ju sarnasus olemas?
Kuigi, kui aus olla, siis mina ikka olen tibake ilusam küll! Isegi oma jämeninaga.
Muti muidugi arvas, et selle kokkupõrke käigus lahkus mu viimnegi mõistuseraas, aga mulle endale isiklikult nii veel ei tundu. Hoopis targem olen ja kontrollin nüüd, et mis õuel toimub.
Terve eilse päeva siis valutasin kodus oma nägu.
Muti ainult itsitas ja küsis, et kas ma õue ei taha minna.
Tegelikult ikka tahtsin ja käisin ka korraks, kuid tuul oli nii tugev, et keerutas mu karupüksid kõiksugu prahti täis ja niimoodi sodisena polnud sugugi  mõnus uidata.
Tegelikult oli see tuul ikka päris tormine vist. Puhus isegi Tobiasekonna korraks pikali.
Tobiasel on tagasild nigelavõitu ja tal oli päris jama sellega, et uuesti neljale käpale saada. Üritas mitu korda ja niuksus abi järele. Ma proovisin upitada, kuid ei jaksanud. Postonikonna ka läheduses parasjagu polnud, et aidata.  Õnneks Muti tuli õue ja märkas, et tuul pole ainult mulle liiga teinud.
Ja siis Muti muidugi sai jaole, et see Postonjett on taas hulkumas.
Postonjett on kaval!
Passib maja ees tähtsalt, ning kui märkab, et Mutit köögiaknal naabrivalvet parasjagu tegemas pole, siis hiilib mööda metsa äärt nagu pardi saan (või oli see sõna hane saan?),  kohe naabri Porthosele külla. Aa, see sõna on hoopis partisan, nagu Minni ütles. Et see part või saan või pardisaan on selline luuramishuviline mees, kes metsa mööda armastab kosserdada.
Meie Muti armastab ka metsas olla, aga part ta pole, ikka Muti on. Ma olen teda ju kodu lähedal võsas jälginud.
Täna tegi Muti meie rõõmuks igatahes sellele asjale lõpu. Mitte tuulele, see on kuidagi ise ära väsinud praeguseks, ja mitte oma metsas käimisele.  Postonikonna hulkumisele tegi lõpu.
Kraamis rehe alt välja pilve peale läinud koerakonna Ralfi trossi ja pani selle uuesti õuele üles.
Ralf armastas ka meil kolamas käia, kui veel adekvaatne oli ja sellest ajast oligi Mutil alles hoitud kaks konksu koos trossiga, ning selle küljes peenike kett.
Ja nüüd on Postonkonn meil trahviroodus ajutiselt. Kui maha rahuneb, siis tohib jälle vabapidamise koer olla!
Muti kodukorda arvestades rahuneb koerakonn ilmselt üsna ruttu.
Muti oli muidugi eile õhtul natuke lahke ka arvestades minu nina olukorda.
Kuna meil on nüüd eurovesi, siis on minu ja Mitskini tarbeks maas kausike veega.
Minni larbib sealt vett kuulekalt, aga mina ei oska.
Mul on ikka täitsa sügaval geenides see ämbriteema.
Ja nii ma kurtsingi koridoris tühjal  ämbrikapil istudes kõvahäälselt oma häda.
Ning kujutage ette - Muti tõi sahvrist mu toreda delfiinidega ämbri uuesti välja ja pahistas selle kraani all pilgeni täis imemaitsvat vett.
Oi, kus ma solberdasin seal õnnest!
Isegi ninavalu läks korrapealt üle.
Ja mis mõnus uni veel peale seda tuli - kurrrrrnjäuuuuu, kui kena õhtu ikka oli.
Täna õnneks oli see tuul natuke ära väsinud ja ma sain ikka hommikupoolikul rohkem väljas asjatada.
Nii, et kallid kaaskasslased, kuna meil on nüüdseks ahjud mõnusalt soojaks köetud, õues on tiirud tehtud, kõhud head-paremat täis laaditud ja,mis kõige tähtsam - veeämber püsib jätkuvalt kapil, siis ei jää mul muud üle, kui ennast rahulikult
Muti voodisse kerra keerata. Kurrrnjäuhhhh! Isegi Mitskiniga ei viitsi parema padjakoha pärast jagelema hakata. Näeme ja kuuleme teiega varsti jälle! Äkki siis ongi juba see kevad ka kohal!