Ega suurt muutunud pole meil midagi!
Kui mitte arvestada seda, et koridori kapilt veeämbrisse sukeldumisel on nüüd kriips peal.
Meil on nüüd see eurovärk.
See tähendab, et enam ei saagi vett ämbrist larpida nii palju, kui hing ihaldab.
Köögis on kraan seina küljes kinni ja Muti laseb meile sealt sortsukaupa juua kausi sisse.
Ega see pole üldse lahe.
Hoopis lahedam oli ämbri küljes kõõluda, ning Mitškiniga kihla vedada, kas ämber jääb püsti seekord, või keeran selle põrandale.
Enamalt jaolt jäi püsti, kuid oli ka juhuseid, kui ma ise sinna jäätükkide vahele sulpsasin, või koridoripõrandast basseini tegin.
Ega ma ei uskunud, et Mutil sellest euroveest asja saab.
Muti ise ka ei uskunud, sest need onklid, kes seda teha oskavad, ei suutnud kuidagi meile jõuda.
Iga kord, kui tulema pidid, oli neil sada vabandust, ning Mutil karvased ja muud mugulad muudkui lendasid.
Nii palju rumalaid sõnu pole vist isegi Mitškin enne kuulnud, kui nüüd Muti juba mitu kuud järjepidevalt lagedale ladus, kui veevärgist juttu tuli.
Aga tol päeval, kui need veemehed taas tulema pidid, jäid nad LOOMULIKULT hiljaks. Ning Muti ajas end juba turri nagu siilike ja selline kahjurõõmus irve salvestus ka näkku aina sügavamalt iga minutiga, mis kell edasi läks lubatud ajast.
Ja kujutate ette - siis sõitis kopa meile õuele.
Poole tunnise hilinemisega!
Oh sa püha kassijumal, kus Muti lendas sellele masinale peale. Kopamees ainult kokutas ja meie irvitasime Minniga akna peal.
Kopamehe õnneks oli ta miskit moodi ära ostetud nende veemeeste poolt, ning polnud üldse asjadega kursis. Ta isegi ei teadnud, et need veemehed pole ise kohalgi. See tõmbas Mutil hoo maha ja kui need päris veemehed kohale jõudsid lõpuks, siis oli Muti juba täitsa viisakas. Ainult korra tegi oma kiledat kisa, kui selgus, et vesi ei hakka vastavalt Muti soovile tuppa tulema, vaid jõuab ainult majani.
Veemeeste boss olla niimoodi neile veemeestele öelnud.
Loll boss - ta ei teadnud vist, millist möllu oskab meie Muti teha, et oma tahtmist saada.
Ja peale mõneminutilist telefonikisa, kus see boss ilmselt sai teada, kes, või mis ta tegelikult endast kujutab hakkas kopp kaevama, ning onklid ka tööle hirmsa hooga.
Ja nüüd siis ongi vesi toas, mitte maja ääres.
Keldrisse tehti esiti seina sisse igavesti mõnus auk, torud pandi ka, et meil oleks hea puhta jalaga keldrist õue ja tagasi saada.
Meil oli kaks päeva Minniga hea meel, et nüüd saame omatahtsi sisse-välja käia, aga..... kus kurat.
Muti mediteeris kaks päeva selle augu ees ja kolmandal päeval tuli naabri-Miisu peremees, ning valas meie tagavaraväljapääsu miskit möginat täis.
Pidu sai läbi!
Ega ma eriti praegu õues käia pole saanudki, sest see kopa lõhkus majataguse kõik ära. Ta oli nii raske, et vajutas igale poole, kus kopatas, suured kraavid. Mutil on nüüd kevadel kõvasti labidaga vehkimist, et õuepealne taas jonksu saada.
Kuigi me Mitškiniga arvame, et vist sel aastal ta seda ei teegi. Mutile hakkas see kopatamine nii meeldima, et juba otsib uusi mehi, kes meie kakajunnid ja Muti nõudepesuvee kah majast mööda toru minema toimetaksid.
No ma ei tea, on tal seda jama vaja, et kogu aeg miskid võõrad onklid meie jahimaid ümber disainivad.Õnneks tuli vähemalt täna öösel lumi maha ja kattis kogu koleduse kinni.
Pekinäkid ilmusid ka koheselt uuesti oma sööklasse ja me saime Mitškiniga taas linnuvaatlusega lähemalt tegelema hakata.
Linnuvaatlus on küll hetkel natuke raskendatud, sest selle sooja talvega on harakaraisad üliülbeks muutunud.
Kohe nii ülbeks, et üks tahtis täna mind pekitüki pähe kaasa viia maja nurgast.
No mida, mida!!!
No olen jah endale sel korral vähe kohevama kasuka ja mõnusa rasvapolstri muretsenud, aga egas ma siis sellepärast veel pekikäntsakaks pole muutunud.
Suurest jahmatusest, ning solvumisest, et mitte keegi mulle appi ei rutanud, istusin pool päeva kuuskede all, isegi Muti kissitamise peale ei tulnud maja lähedalegi.
Hmmmhh, isegi see Postonikoerakonn polnud kodus, et mulle appi rutata.
See on meil tegelikult täitsa hulkurkonnaks muutunud. Ja vargaplika on ta ka.
Tobias ei viitsi mängida, ning Poston on endale naabri Porthose uueks piinatavaks objektiks valinud.
Muudkui lidub igal vabal hetkel, kui Muti ei märka üle põllu naabritele. Kiusab natuke aega seda koerakonna Porthost ja siis tuleb jooksuga mõne nende asjaga koju. Ükspäev oli pool nende elamist meie õuel (luud, väike pink, auto klaasipesuvedeliku kanister, Porthose söögikauss, suur hunnik konservikarpe ja igatsugu träni veel)
Peremees lubas talle seljakoti muretseda ja tee Grossi poodi selgeks õpetada. Et siis on ikka miskit tolku kah koerakonnast.
Et siis on Mutil ka kergem, ei pea kogu aeg meile konserve tassima.
Ma kujutan ette, kuidas see tolakoer poest kimaga tuleb, keel poolde selga lehvimas koos lontkõrvadega, ning seljakott krõbuskeist pungil.
Minni tõmbas mulle muidugi vee peale, üeldes, et siis tuleb ka poe omanik koos vilkuritega Postonile järgi ja konserve peame hoopis meie hakkama koerakonnale viima, kui ta kuuti kinni näppamise eest on pandud.
Ah, püsigu siis parem kodus, või naabrite juures.
Nii, aga, et nüüdseks on õues juba pimedaks ja külmaks läinud, siis lähen kerin end ahju ette telekat vaatama koos peremehega.
Paar päeva on nagunii kindlustatud sunniviisilise toas püsimisega, sest peremees on Mutiga üheaegselt konserviraha hankimas, ning meie ei tohi siis omapäi õues jahti pidada.
Nii, et lähen mõtlen vaikselt välja, millega Mutit homme õhtul üllatada.
Kurnjäuhhhhhhhh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar