Täna oleks mul äärepealt läinud õnneks
selle valge ülbe kanaraiaka sulgedest vabastamine.
Kohe kõik asjaolud mängisid kaasa minu kasuks!
Kanad olid sääsepüügi aktsiooniga nii hõivatud, et olid jõudnud juba köögiakna alla.
Postonkonn mediteeris maja nurgal mullahunnikus millegipärast. Ja meie olime Mitskiniga sattunud just teise majanurka koos ringkäigule. Mida muide juhtub üsnagi harva, sest Mitskin ei armasta jalutades seltskonda. Ning ega temaga ongi igav koos jalutada. Ta ju niidetud muruplatsilt kaugemale ei astu. Tobu esteet!
Noh, ühesõnaga - kes veel kursis pole, siis meie kodu laiutab risti keset aeda. Niinimetatud majatagune on meie ja lolllindude mängumaa.
Ühel pool maja otsas on Jänksi suvila, ning Muti tomatite kodu, mille kilekatust ma teinekord igavusest disainimas käin.
Ja selle ees veel siis see Muti mullahunnik.
Teises nurgas on Muti aiamaa, ehk nagu Peremees kevadel ütles, siis kangelaskalmistu.
Kangelaskalmistu taga on muidugi veel igavene lahmakas rohumaa, aga see pole pooltki nii põnev, kui kogu ala ümber piirav mets ja soo.
Nende kohta on Muti muidugist oma tuhat korda öelnud ühe naljaka sõna -zapresseno. Mina tõlgendan seda siiani, et sa pressi sinna nüüd end kindlasti. Mitskin loomulikult teadis rääkida, et see pidi hoopis ühe suure maa keeles tähendama, et kassidele metsa minek on keelatud. Aga ma teen alati näo, et ma olen keelevõhik ja pressin ennast järjekordselt sinna puuke otsima.
Vot!
Ja maja ees on meil ka asjad.
Seal on koerakonnade magala ja söökla.
Siis veel  Muti muud lillemugulad, ning tõllaplats.
Tõldu on Mutil muidest eilsest koguni kaks tükki.
See vana hakkas tal saba andma, nagu ta ise ütles.
Kolises, mürises, ning vahepeal sõitis üldse nende käikudega, mis talle meeldisid parasjagu.
Muti ähvardas talle kogu aeg pojengipõõsad sisse istutada ja koos nendega aia äärde veeretada.
Eile hommikuks oligi Mutil vist selle tõlla tempudest siiber ja ta läks suurde linna uuele tõllale järgi.
Postonikonna pani muidugist ketti, sest see tahtis Mutiga kaasa sõitma minna, aga Muti teatas, et kahe bussipileti jaoks tal raha pole. Ja niisee koerakonn ketti  saigi.
Ossa püha kassijumal!
Me olime kohustatud vist lausa paar tundi kogu loomaperega kuulama Postoni soololaulu a kapi alla (või hoopis a capella - ma pean Minnilt üle küsima selle sõna).
Lõunaks oli Muti igastahes uue tõlla ja natuke svipsis Peremehega tagasi kodus.
Koerakonn päästeti kah ketist lahti, ning see lõi rõõmust sellist tantsu, et ma kartsin juba, et poolemeelne nikastab oma saba paigast. Vehkis nii hoogsalt, et terve õu oli karvu täis.
Pojenge Muti vanasse tõlda istutama ei hakanud, sest Peremees arvas, et tal on selle vanaga hea ajalehe järel käia.
Ja me kõik teame, et Mutil on liiga hea süda selle kisa taga, nii, et see vana tõld ilmselgelt teenib meil veel nii kaua edasi, kuni ise kokku vajub.
Aga olgu-olgu.
See kõik selleks!
Jutt algas hoopis ju kanakitkumisega.
Nii, et nagu me olime Mitškiniga sõbralikult vesteldes ümber majanurga keeranud, nii me lolllinnud akna alt leidsimegi.
Ja, mis peamine - Mutit polnudki näha!
Haaaaa!
Kräunatasime  rõõmust lausa korraga vist.
Tasumise tund minu tagaajamise eest on ootamatult ruttu kätte jõudnud.

Aga.......
Me olime vaevu saanud piiramispositsioonidele asuda, kui Muti karvane pea köögiaknast välja paiskus.
No muidugi ei lennanud pea üksi. Ikka kaela otsas ja kogu kerega, sest muidu poleks ta suutnud kuuldavale ju tuua oma üleküla kuulsat kassipeletuskisa.
Oh sa armutu kassijumal!
Kas sel Mutil on tõega miskid telepaatilised võimed, või on ta oma silmad juba ka maja seintesse suutnud seada.
Kuidas ta muidu nägi meid läbi palgi ja krohvi?
Aga ära nägi sunnik!
Ja lõppeski me tasumistund läbikukkumisega.
Lolllinnud pikeerisid lautvarjendisse, nii, et sulerida taga. Postonikonn ei saanud unesegasena pihta kellele jaht toimub, ning põrutas metsa karu taga ajama. (millal tagasi saabub - ei tea), ning meie jäime tühjade käppade, ja tobude nägudega jasmiini alla peitu.
Ainult Tobiasekonn, ning Peremees ei reageerinud üle.
Tobias lihtsalt ei saanud asjale pihta, ning peremees magas õiglast und nii vara hommikul.
Aga  - päev on alles poisike, lohutas mind Mitškin.
Nii, et........... kurrnjäuhhhhhh ja edasi tegutsema!

Oh, oskaks ma ometi Muti häält järgi teha!
Aga ma siis alles ehitaks nendele lolllindudele!
Need nokad on ikka nii ülbikuteks kasvanud, et anna olla.
Postonkonn neid enam rappimas ka käia ei tohi. Muti pani kanaaiale koeraluku ette.
Sellise naljaka võre, mille vahelt ülbikud saavad lillepeenardes kooserdamas käia, aga kui ohtu märkavad, siis kimavad võre vahelt oma aeda ja see eriline oht - Postonikonn jääb vesise suuga võrevahelt neid vahtima vaid.
Muti muidugi järjepidevalt üritab koerkonnale selgitada, et kanad on oma linnud ja neid ei tohi taga ajada, aga kuna ta samas õpetab Postonjetile, et nagu ta kiljatab sõna Kull, peab Postonjett endale tiivad kasvatama ja taeva  poole haukuma. Tegelikult on see koerakonn selle koha pealt ülimalt andekaks osutunud. Nagu Muti kiljatab, nii Postonjett taevasse vahib. Ja haugub iga möödalendava mesilase peale kah. Lolllinnud saavad ka sellest kilkest imehästi aru juba. Evakuatsioon lautvarjendisse kulgeb kiirelt, ning tõrgeteta.
No tore!
Minu meelest võiksidki nad seal varjendis siblida, mitte mind taga ajada mööda õue.
Ja eriti teeb seda kõige pisem ja valgem kanarajakas.
Täna hommikul lehvis Muti oma tudumantli väel neid lolllinde eriti vara õue lubama.
Mina olin ka juba ammu Muti toa aknast hiirejahile siirdunud, ning parajasti saagiga teel kodu poole, kui see kanaarmaada madallennul laudast värske õhu kätte tormas. Ja nad ei torma niisama, vaid jubedalt kisades ja ümber Muti mingit sõjatantsu tehes alati.
Mutil muidugist hea meel. Kükitab kivi peal, tossav kõrs püsti nina all ja itsitab alati.
Ma tahtsin ka rõõmust osa saada, ja seadsin sammud Mutile lähemale.
Ja siis see valge emalendur mind märkaski.
No mida pekki!!
Ma saan aru, et kassidel on see privileeg, et püüavad linde, aga kasse püüdvat kana nägin ma elus esimest korda.
Ok, nende pealik on mind jah mitu korda läbi aia nokanud, kuid mitte kunagi pole ta mind kaagutades taga ajanud.
Aga selle valge  hullu eest lidusin küll nii, et pillasin isegi hiire suures kaares maha. Õnneks oli hiir juba  vaikne, ega siputanud eriti, nii, et kanaloll teda ei märganud.
Istusin tükk aega kastani otsas, enne kui söendasin oma jahisaagile järgi minna. Ja kujutage ette, see lolllindude armaada oli juba teise aia otsa jõudnud, kui see valge ikkagi mind uuesti märkas.
 Ja kui juba tema kaagutama kukkus, siis kisasid teised ka kaasa ja kimasid kõik kambas minu poole.
Oh sa püha kassijumal!
Mis ma neile siis nii väga teinud olen?
No luuran vahete-vahel, aga mis siis?
Mitškin, kes köögiaknalt mängu jälgis ütles pärast, et ma nägevatki välja nagu eriliselt suur ja kohev vihmauss, sellepärast see valge mind himustavatki.
Vihmauss pidi lolllindude meelest olema sama maitsev, kui meie  meelest hiir.
On neil ikka maitse!
Ja nüüd ongi mul kanaaia kaudu metsa minekul kriips peal. Aga sealkandis on just kõige mahlakamad hiired ju.
Tükk aega mõtlesin, et mida ette võtta, ning siis ma tulingi selle peale, et peaks õppima Muti moodi Kull-Kull kiljuma. Las lollakad istuvad siis oma laudas varjus terve päeva.
Homme on Muti taas terve päeva konserviraha tegemas, nii, et täna ma puhkan jasmiinipõõsa varjus ja harjutan tasakesi, homme hakkan praktiseerima. Pea-asi, et ma õige ruigava tooni kätte saan, muidu pole asjal mõtet - teen end vaid koerakonnade ees lolliks.
Nii, et soovige mulle jõudu-jaksu hääleharjutusteks.
Kurrnjäuhhhkulll ja ilusat suve kõigile!

Jälle kadus see suvi kuhugi ära!

Juba mitu head kassipäeva oli niiiiiiii ilus ilm, et mul oli tegemist, et õhtul korralik olla ja tuppa magama tulla.
Ning täna!
Olin eile just kasutanud juhust, et  Peremees üksi kodus oli ja lubas mul hulgerdada kohe pilkase pimeduseni ja seetõttu muidugi põõnasin poole kassilõunani nüüd toas.
Tegelikult, ega ta ikka ei lubanud küll nii kaua õues olla!
Aga ma lihtsalt ei allu nii kenasti tema kutsele. Sest ta kissitab vaikselt ja viisakalt mind tuppa.
Muti seevastu huilgab nii, et isegi karud ja rebased on kohustatud koju kobima, mis siis veel minust ja Mitskinist rääkida.
Igatahes jõudis Muti konserviraha tegemast hommikul koju, kui mina veel teist külge keerasin, pani meile kah kausid täis ja kobis ise ka magama. Ähh, enne muidugi ta veel asjatas ilmatu aja, aga sellest hiljem.
Akna jättis Muti muidugi kenasti lahti, kui ise kotile kobis, et see niinimetatud kassihais välja lenduks. Ma lendusin koos haisuga.
Kuramuse kassijumal!
Terve toreda  hommiku rikkus oma vihmaga ära.
Olin kohustatud tuppa tagasi pugema, sest isegi lolllindude vaatlus ei tulnud kõne alla.
Need nimelt vist kardavad ka vihma, nagu Minni.
Vahtisid lauda ukse vahelt nokad ripakil ja kaagutasid miskit omavahel.
Aru nende kõnest ei saa. Olen mitu korda proovinud nendega ühist keelt leida, aga selle asemel, et sõbralikud olla, vehivad nad oma tiibadega ja üks kirju, kes neil nagu miski karjajuht, või boss on, see on veel eriliselt sõjakas. Juba mitu korda on mind nokanud. See tähendab, et nagu ma nende aiakesele liginen, nii see sell tormab kohe esimese aiaaugu juurde ja hakkab sealt nokka välja toppima. Ikka nii, et teravik oleks minu poole.
Mõttetud tigedikud, ma ütleks!
Muti veel kutsub neid tiburullideks!
Mis rullid! Rohkem ületoidetud tihased mu meelest.
Minnit nad üldse ei huvita.
Viskas korra pilgu peale ja kõik.
See eest huvitab meie koerakonn Postonit see värk, mis neil saba alt kõndides sirtsti tuleb.
Kanasitt ühesõnaga!
Postonikonnale pole vist varsti vaja konti ega krõbusid andagi.
Nagu kanaaeda pääseb, nii lätsutab nagu part pilliroos.
Muti arvas ka, et nüüd saab koeratoidu pealt niiviisi vist kokku hoida.
Kuigi vist eriti ei tule sellest miskit välja, sest teistpidi lööb Tobiasekonn Muti eelarvesse auke.
Tobiasekonn on väga viletsaks jäänud ja vajab aeg ajalt taas ülesputitamist nagu Muti automobiil.
Muti ütles, et vanus on oma töö teinud, ning ilmselt on Tobiasel see suvi viimane, mida nautida siinpoolsuses. Seal kuskil mujal pidi Ralf teda juba ootama ju.
Igatahes pikutab Tobias kogu aeg õues diivanil ja ainult paar korda käib pissiringil.
Eile õhtul oli tal üle pika-pika ajaaasta ka taas langetõbi.
Mina polnud sellist asja enne näinudki, aga Minni ütles, et Tobiasel on enne kah suust seebimulle tulnud ja jalad on imelikult sibanud. Ja pärast on ta tükk aega topakas, mitte Tobias, olnud.
Ja otse loomulikult oli Muti ju oma lehmade juurde ööseks läinud, ning rohud  kuskile ainult temale teadaolevasse kappi pannud.
Peremees pööras meie kaasabil kogu elamise segamini, aga ei leidnud rohukarpi.
Hommikul, kui Muti tuli, siis võttis nagu naksti kohe esimeseslt riiulilt vajaliku karbi. Tobias muidugi on nagu alati täistola. Ta võtab isegi tabletti nagu kommi. Muti paneb selle kettakese talle nina alla, ütleb noh ampsa ja see ampsabki sõnakuulelikult. Nii ka seekord.
Ja nüüd on Tobias jälle adekvaatne, kuigi ega see tablett ta tagasilda korda ei tee.
Noh, ja kuna koerakonn sai ravitsetud, siis võttis Muti ka minu silma ette.
mul ju see va puugiallergia. ja silm  on jälle jõllis hoolimata kõikidest kuklatilkadest ja ussipüssirohust. Nüüd on siis Muti saanud kätte ka need silmatilgad, millega ta Mitskinitki ahistab.
Mina muidugi pole selline pipratera, kes kisab. Ma lasen rahulikult Mutil asjatada, las  möllab, kui talle meeldib, peaasi, et ei huilga.
Ja vot siis, kui kõik need tohterdamised olid hommikul korda saanud ma õue end sättisingi.
Aga......
Suurest pettumusest, et õues plägane jälle on,  keerasin end Muti värskeltpestud villaste sokkide hunnikusse magama.
Ega ta neid ju nagunii praegusel aastaajal jalga ometi ei mõtle panna.
Ja isegi kui mõtleks - ma olen silmahaige ja pean saama pehmes villases pesas rahulikult puhata.
Ja mis siis sellest, et karvad jäävad soki külge. Vaadaku parem Peremehe hommikumantlit.
Sellest pole ammu aru saada, kas on hommikumantel, või Postonikonn.
Tegelikult on Muti seda mantlit vaadanud küll, aga ta mõistus ka ei võta, mis nipiga kõik koerakonnade karvad just selle ühe hilbu külge suudavad kinnituda.
Mina tean küll, aga Mutile ei ütle!
Peremees lihtsalt viitsib meie kõigiga mürada hommikuti, kui oma pissikasti tiirult toa poole teel on. :)
Meie pissikast rändas ka muide ammu koridorinurgast õuetrepile (selge märk, et suvi peab olema kohal).
Mitškin protestis küll, et peab käima nüüd õues asjatamas, aga Muti ei kuulanud teda.
Nii,  aga nüüd, mu kallid kaaskaslased, pean ma minema ja aitama Mutil lolllinnud magama panna. Kui ma Mutiga koos olen, siis see kirju kirev peletis ei julge mind nokata. Nii, et kasutan juhust, ning küllap kohtume varsti uute uudistega.
Kurrnjäuhhhhh!!!1