Oh, oskaks ma ometi Muti häält järgi teha!
Aga ma siis alles ehitaks nendele lolllindudele!
Need nokad on ikka nii ülbikuteks kasvanud, et anna olla.
Postonkonn neid enam rappimas ka käia ei tohi. Muti pani kanaaiale koeraluku ette.
Sellise naljaka võre, mille vahelt ülbikud saavad lillepeenardes kooserdamas käia, aga kui ohtu märkavad, siis kimavad võre vahelt oma aeda ja see eriline oht - Postonikonn jääb vesise suuga võrevahelt neid vahtima vaid.
Muti muidugi järjepidevalt üritab koerkonnale selgitada, et kanad on oma linnud ja neid ei tohi taga ajada, aga kuna ta samas õpetab Postonjetile, et nagu ta kiljatab sõna Kull, peab Postonjett endale tiivad kasvatama ja taeva  poole haukuma. Tegelikult on see koerakonn selle koha pealt ülimalt andekaks osutunud. Nagu Muti kiljatab, nii Postonjett taevasse vahib. Ja haugub iga möödalendava mesilase peale kah. Lolllinnud saavad ka sellest kilkest imehästi aru juba. Evakuatsioon lautvarjendisse kulgeb kiirelt, ning tõrgeteta.
No tore!
Minu meelest võiksidki nad seal varjendis siblida, mitte mind taga ajada mööda õue.
Ja eriti teeb seda kõige pisem ja valgem kanarajakas.
Täna hommikul lehvis Muti oma tudumantli väel neid lolllinde eriti vara õue lubama.
Mina olin ka juba ammu Muti toa aknast hiirejahile siirdunud, ning parajasti saagiga teel kodu poole, kui see kanaarmaada madallennul laudast värske õhu kätte tormas. Ja nad ei torma niisama, vaid jubedalt kisades ja ümber Muti mingit sõjatantsu tehes alati.
Mutil muidugist hea meel. Kükitab kivi peal, tossav kõrs püsti nina all ja itsitab alati.
Ma tahtsin ka rõõmust osa saada, ja seadsin sammud Mutile lähemale.
Ja siis see valge emalendur mind märkaski.
No mida pekki!!
Ma saan aru, et kassidel on see privileeg, et püüavad linde, aga kasse püüdvat kana nägin ma elus esimest korda.
Ok, nende pealik on mind jah mitu korda läbi aia nokanud, kuid mitte kunagi pole ta mind kaagutades taga ajanud.
Aga selle valge  hullu eest lidusin küll nii, et pillasin isegi hiire suures kaares maha. Õnneks oli hiir juba  vaikne, ega siputanud eriti, nii, et kanaloll teda ei märganud.
Istusin tükk aega kastani otsas, enne kui söendasin oma jahisaagile järgi minna. Ja kujutage ette, see lolllindude armaada oli juba teise aia otsa jõudnud, kui see valge ikkagi mind uuesti märkas.
 Ja kui juba tema kaagutama kukkus, siis kisasid teised ka kaasa ja kimasid kõik kambas minu poole.
Oh sa püha kassijumal!
Mis ma neile siis nii väga teinud olen?
No luuran vahete-vahel, aga mis siis?
Mitškin, kes köögiaknalt mängu jälgis ütles pärast, et ma nägevatki välja nagu eriliselt suur ja kohev vihmauss, sellepärast see valge mind himustavatki.
Vihmauss pidi lolllindude meelest olema sama maitsev, kui meie  meelest hiir.
On neil ikka maitse!
Ja nüüd ongi mul kanaaia kaudu metsa minekul kriips peal. Aga sealkandis on just kõige mahlakamad hiired ju.
Tükk aega mõtlesin, et mida ette võtta, ning siis ma tulingi selle peale, et peaks õppima Muti moodi Kull-Kull kiljuma. Las lollakad istuvad siis oma laudas varjus terve päeva.
Homme on Muti taas terve päeva konserviraha tegemas, nii, et täna ma puhkan jasmiinipõõsa varjus ja harjutan tasakesi, homme hakkan praktiseerima. Pea-asi, et ma õige ruigava tooni kätte saan, muidu pole asjal mõtet - teen end vaid koerakonnade ees lolliks.
Nii, et soovige mulle jõudu-jaksu hääleharjutusteks.
Kurrnjäuhhhkulll ja ilusat suve kõigile!