Jälle kadus see suvi kuhugi ära!

Juba mitu head kassipäeva oli niiiiiiii ilus ilm, et mul oli tegemist, et õhtul korralik olla ja tuppa magama tulla.
Ning täna!
Olin eile just kasutanud juhust, et  Peremees üksi kodus oli ja lubas mul hulgerdada kohe pilkase pimeduseni ja seetõttu muidugi põõnasin poole kassilõunani nüüd toas.
Tegelikult, ega ta ikka ei lubanud küll nii kaua õues olla!
Aga ma lihtsalt ei allu nii kenasti tema kutsele. Sest ta kissitab vaikselt ja viisakalt mind tuppa.
Muti seevastu huilgab nii, et isegi karud ja rebased on kohustatud koju kobima, mis siis veel minust ja Mitskinist rääkida.
Igatahes jõudis Muti konserviraha tegemast hommikul koju, kui mina veel teist külge keerasin, pani meile kah kausid täis ja kobis ise ka magama. Ähh, enne muidugi ta veel asjatas ilmatu aja, aga sellest hiljem.
Akna jättis Muti muidugi kenasti lahti, kui ise kotile kobis, et see niinimetatud kassihais välja lenduks. Ma lendusin koos haisuga.
Kuramuse kassijumal!
Terve toreda  hommiku rikkus oma vihmaga ära.
Olin kohustatud tuppa tagasi pugema, sest isegi lolllindude vaatlus ei tulnud kõne alla.
Need nimelt vist kardavad ka vihma, nagu Minni.
Vahtisid lauda ukse vahelt nokad ripakil ja kaagutasid miskit omavahel.
Aru nende kõnest ei saa. Olen mitu korda proovinud nendega ühist keelt leida, aga selle asemel, et sõbralikud olla, vehivad nad oma tiibadega ja üks kirju, kes neil nagu miski karjajuht, või boss on, see on veel eriliselt sõjakas. Juba mitu korda on mind nokanud. See tähendab, et nagu ma nende aiakesele liginen, nii see sell tormab kohe esimese aiaaugu juurde ja hakkab sealt nokka välja toppima. Ikka nii, et teravik oleks minu poole.
Mõttetud tigedikud, ma ütleks!
Muti veel kutsub neid tiburullideks!
Mis rullid! Rohkem ületoidetud tihased mu meelest.
Minnit nad üldse ei huvita.
Viskas korra pilgu peale ja kõik.
See eest huvitab meie koerakonn Postonit see värk, mis neil saba alt kõndides sirtsti tuleb.
Kanasitt ühesõnaga!
Postonikonnale pole vist varsti vaja konti ega krõbusid andagi.
Nagu kanaaeda pääseb, nii lätsutab nagu part pilliroos.
Muti arvas ka, et nüüd saab koeratoidu pealt niiviisi vist kokku hoida.
Kuigi vist eriti ei tule sellest miskit välja, sest teistpidi lööb Tobiasekonn Muti eelarvesse auke.
Tobiasekonn on väga viletsaks jäänud ja vajab aeg ajalt taas ülesputitamist nagu Muti automobiil.
Muti ütles, et vanus on oma töö teinud, ning ilmselt on Tobiasel see suvi viimane, mida nautida siinpoolsuses. Seal kuskil mujal pidi Ralf teda juba ootama ju.
Igatahes pikutab Tobias kogu aeg õues diivanil ja ainult paar korda käib pissiringil.
Eile õhtul oli tal üle pika-pika ajaaasta ka taas langetõbi.
Mina polnud sellist asja enne näinudki, aga Minni ütles, et Tobiasel on enne kah suust seebimulle tulnud ja jalad on imelikult sibanud. Ja pärast on ta tükk aega topakas, mitte Tobias, olnud.
Ja otse loomulikult oli Muti ju oma lehmade juurde ööseks läinud, ning rohud  kuskile ainult temale teadaolevasse kappi pannud.
Peremees pööras meie kaasabil kogu elamise segamini, aga ei leidnud rohukarpi.
Hommikul, kui Muti tuli, siis võttis nagu naksti kohe esimeseslt riiulilt vajaliku karbi. Tobias muidugi on nagu alati täistola. Ta võtab isegi tabletti nagu kommi. Muti paneb selle kettakese talle nina alla, ütleb noh ampsa ja see ampsabki sõnakuulelikult. Nii ka seekord.
Ja nüüd on Tobias jälle adekvaatne, kuigi ega see tablett ta tagasilda korda ei tee.
Noh, ja kuna koerakonn sai ravitsetud, siis võttis Muti ka minu silma ette.
mul ju see va puugiallergia. ja silm  on jälle jõllis hoolimata kõikidest kuklatilkadest ja ussipüssirohust. Nüüd on siis Muti saanud kätte ka need silmatilgad, millega ta Mitskinitki ahistab.
Mina muidugi pole selline pipratera, kes kisab. Ma lasen rahulikult Mutil asjatada, las  möllab, kui talle meeldib, peaasi, et ei huilga.
Ja vot siis, kui kõik need tohterdamised olid hommikul korda saanud ma õue end sättisingi.
Aga......
Suurest pettumusest, et õues plägane jälle on,  keerasin end Muti värskeltpestud villaste sokkide hunnikusse magama.
Ega ta neid ju nagunii praegusel aastaajal jalga ometi ei mõtle panna.
Ja isegi kui mõtleks - ma olen silmahaige ja pean saama pehmes villases pesas rahulikult puhata.
Ja mis siis sellest, et karvad jäävad soki külge. Vaadaku parem Peremehe hommikumantlit.
Sellest pole ammu aru saada, kas on hommikumantel, või Postonikonn.
Tegelikult on Muti seda mantlit vaadanud küll, aga ta mõistus ka ei võta, mis nipiga kõik koerakonnade karvad just selle ühe hilbu külge suudavad kinnituda.
Mina tean küll, aga Mutile ei ütle!
Peremees lihtsalt viitsib meie kõigiga mürada hommikuti, kui oma pissikasti tiirult toa poole teel on. :)
Meie pissikast rändas ka muide ammu koridorinurgast õuetrepile (selge märk, et suvi peab olema kohal).
Mitškin protestis küll, et peab käima nüüd õues asjatamas, aga Muti ei kuulanud teda.
Nii,  aga nüüd, mu kallid kaaskaslased, pean ma minema ja aitama Mutil lolllinnud magama panna. Kui ma Mutiga koos olen, siis see kirju kirev peletis ei julge mind nokata. Nii, et kasutan juhust, ning küllap kohtume varsti uute uudistega.
Kurrnjäuhhhhh!!!1