Täna oleks mul äärepealt läinud õnneks
selle valge ülbe kanaraiaka sulgedest vabastamine.
Kohe kõik asjaolud mängisid kaasa minu kasuks!
Kanad olid sääsepüügi aktsiooniga nii hõivatud, et olid jõudnud juba köögiakna alla.
Postonkonn mediteeris maja nurgal mullahunnikus millegipärast. Ja meie olime Mitskiniga sattunud just teise majanurka koos ringkäigule. Mida muide juhtub üsnagi harva, sest Mitskin ei armasta jalutades seltskonda. Ning ega temaga ongi igav koos jalutada. Ta ju niidetud muruplatsilt kaugemale ei astu. Tobu esteet!
Noh, ühesõnaga - kes veel kursis pole, siis meie kodu laiutab risti keset aeda. Niinimetatud majatagune on meie ja lolllindude mängumaa.
Ühel pool maja otsas on Jänksi suvila, ning Muti tomatite kodu, mille kilekatust ma teinekord igavusest disainimas käin.
Ja selle ees veel siis see Muti mullahunnik.
Teises nurgas on Muti aiamaa, ehk nagu Peremees kevadel ütles, siis kangelaskalmistu.
Kangelaskalmistu taga on muidugi veel igavene lahmakas rohumaa, aga see pole pooltki nii põnev, kui kogu ala ümber piirav mets ja soo.
Nende kohta on Muti muidugist oma tuhat korda öelnud ühe naljaka sõna -zapresseno. Mina tõlgendan seda siiani, et sa pressi sinna nüüd end kindlasti. Mitskin loomulikult teadis rääkida, et see pidi hoopis ühe suure maa keeles tähendama, et kassidele metsa minek on keelatud. Aga ma teen alati näo, et ma olen keelevõhik ja pressin ennast järjekordselt sinna puuke otsima.
Vot!
Ja maja ees on meil ka asjad.
Seal on koerakonnade magala ja söökla.
Siis veel  Muti muud lillemugulad, ning tõllaplats.
Tõldu on Mutil muidest eilsest koguni kaks tükki.
See vana hakkas tal saba andma, nagu ta ise ütles.
Kolises, mürises, ning vahepeal sõitis üldse nende käikudega, mis talle meeldisid parasjagu.
Muti ähvardas talle kogu aeg pojengipõõsad sisse istutada ja koos nendega aia äärde veeretada.
Eile hommikuks oligi Mutil vist selle tõlla tempudest siiber ja ta läks suurde linna uuele tõllale järgi.
Postonikonna pani muidugist ketti, sest see tahtis Mutiga kaasa sõitma minna, aga Muti teatas, et kahe bussipileti jaoks tal raha pole. Ja niisee koerakonn ketti  saigi.
Ossa püha kassijumal!
Me olime kohustatud vist lausa paar tundi kogu loomaperega kuulama Postoni soololaulu a kapi alla (või hoopis a capella - ma pean Minnilt üle küsima selle sõna).
Lõunaks oli Muti igastahes uue tõlla ja natuke svipsis Peremehega tagasi kodus.
Koerakonn päästeti kah ketist lahti, ning see lõi rõõmust sellist tantsu, et ma kartsin juba, et poolemeelne nikastab oma saba paigast. Vehkis nii hoogsalt, et terve õu oli karvu täis.
Pojenge Muti vanasse tõlda istutama ei hakanud, sest Peremees arvas, et tal on selle vanaga hea ajalehe järel käia.
Ja me kõik teame, et Mutil on liiga hea süda selle kisa taga, nii, et see vana tõld ilmselgelt teenib meil veel nii kaua edasi, kuni ise kokku vajub.
Aga olgu-olgu.
See kõik selleks!
Jutt algas hoopis ju kanakitkumisega.
Nii, et nagu me olime Mitškiniga sõbralikult vesteldes ümber majanurga keeranud, nii me lolllinnud akna alt leidsimegi.
Ja, mis peamine - Mutit polnudki näha!
Haaaaa!
Kräunatasime  rõõmust lausa korraga vist.
Tasumise tund minu tagaajamise eest on ootamatult ruttu kätte jõudnud.

Aga.......
Me olime vaevu saanud piiramispositsioonidele asuda, kui Muti karvane pea köögiaknast välja paiskus.
No muidugi ei lennanud pea üksi. Ikka kaela otsas ja kogu kerega, sest muidu poleks ta suutnud kuuldavale ju tuua oma üleküla kuulsat kassipeletuskisa.
Oh sa armutu kassijumal!
Kas sel Mutil on tõega miskid telepaatilised võimed, või on ta oma silmad juba ka maja seintesse suutnud seada.
Kuidas ta muidu nägi meid läbi palgi ja krohvi?
Aga ära nägi sunnik!
Ja lõppeski me tasumistund läbikukkumisega.
Lolllinnud pikeerisid lautvarjendisse, nii, et sulerida taga. Postonikonn ei saanud unesegasena pihta kellele jaht toimub, ning põrutas metsa karu taga ajama. (millal tagasi saabub - ei tea), ning meie jäime tühjade käppade, ja tobude nägudega jasmiini alla peitu.
Ainult Tobiasekonn, ning Peremees ei reageerinud üle.
Tobias lihtsalt ei saanud asjale pihta, ning peremees magas õiglast und nii vara hommikul.
Aga  - päev on alles poisike, lohutas mind Mitškin.
Nii, et........... kurrnjäuhhhhhh ja edasi tegutsema!