Oh sa püha Kassijumal,
kus alles eile oli päevake!
Hommikul polnud nagu mingit märki sellest, et hakkab nalja saama.
Olgu, vihma sadas nagu tavaliselt, ning tuulepoiss puhus kah hooti natsa liiga tugevalt.
Muti korjas maasikate asemel millegi pärast hoovist lillepotte ja oma lohakile jäetud  aiamaa harimise asjandusi.
No ja loomulikult ka Postonkonna poolt tekitatud kahjude jääke. Aga neid ta  korjab praktiliselt igal hommikul.  Sellel lihtsalt vist on öösel nii igav, et käib naabrile õuel asju kokku kogumas.
Täna hommikuks oli meile toodud naabri Miisu peremehe ema kingake. No ja eelnevalt on ju juttu olnud kõikvõimalikest majapidamise värkidest, mida meie õuel on öises vaikuses ümber  disainitud.
Hommikuks on see disainerikonn loomulikult nii väsinud, et jõuab vaid saba propellerdada, kui Muti kisab ta peale.
Aga see, selleks!
Muti niisiis korjas asju rahulikult, kui lauda juurest kostus miski mürtsakas.
Ohhooo! kas tõesti Mitškin sadas kuskilt alla?
Loogiline oleks ju, sest Minni viimasel ajal muud ei teegi, kui passib lauda seina ääres.
Muti tormas kiirlennul kohale sinna, mina kannul.
Phähhh!
Lolllindude elamu aken oli eest ära kukkunud selle mingi kerge tuulehooga.
Lolllinnud ise olid kuskil kuuskede vahel oma kaagutusharjutusi hoopis tegemas õnneks. Muidu oleks kisa ilmselt taevani olnud.
Muti trampis siis toa juurde, haaras hammaste vahele ühe püstoli moodi ja põriseva asja, toppis
taskud neid jubinaid täis,mida ta ütleb meil peas logisevat ja puuduvat olema, pani lolllindude majas valguse põlema ja läks montima.
Eeee, vist ikka re montima!
Peremees sättis ennast teises suunas.
Päeva kirja panema, nagu ta ise seda kastis istumist kutsub.
Nende  kast muidugi hoopis suurem, kui meil Mitškiniga.
Aga nende omal on see viga, et seda ei saa talveks tuppa tassida - liiga suur. :)
No vot!
Sinna siis see peremees suunduski, endal ajalehed kaenlas.
See on ka naljakas, et ta seal neid ajalehti krabistab.
Aga mitte nii,  nagu meie - krabistame saepurupunnakaid junnudele peale.
Ei, tema krabistab lehti oma nina all tähtsa näoga. ja peale ei kraabi midagi junnudele.
Ma olen salaja piilunud.
Peremees peremeheks, aga Muti läks ju lauta aknale jubinaid juurde kruvima.
Ja kus ta siis  äkisti tuli sealt tulistvalu välja ise kätega helikopterit tehes.
"No nüüd tõmbas küll mõnele vaablasele lisakruvi külge"; jõudsin mõelda.
Kuid Muti leekis hoopis nende pissikastini, ning kukkus kobisema.
 Peremees sai peapesu ,et mida paganat ta sellest kanala tulest just siis peab ära kustutama, kui Muti on õrrele roninud.
Jeerum-jeerum!!
Kas Muti tahab meie teadmata lolllinnuks hakata nüüd!

Pulga, ehk siis nagu Muti ütleb, õrre otsas elavad vaid lolllinnud ju.
Aga ei!
Meie Muti ikka kanaks ei tahtvat!
Ta oli hoopis roninud seda akent ette toppima, kui laudas naksti pimedaks läks ja Muti pea-aegu alla sadas lolllindude mööbli otsast.
Muti oli nii kuri, nagu oleks hoopis mõni vaablane talle lisakruvi keeranud istumise koha peale.
Peremees ehmatas lausa lehekrabina katki!
Tema polevat seda elektrit isegi vaadanud!
Loomulikult oli elekter ära läinud tervest külast kohe.
Muti mühises natuke aega veel, siis toppis kõik toiduasjad (meie konservi kah)
oma suurde valgesse kasti sahvris.
Seal ta hoiab muidu oma selliseid sööke, mis kuhugi ei kõlba meie meelest. Nagu näiteks neid maasikaid, kelle pärast ta hobulindudega sõjajalal on.Aga nüüd rändasid kõik piimad-vorstid ka sinna.
Ha-ha-haaaaa!!!!! See nali, mis nendega juhtus seal - tuleb jutu lõpuks :)!
Peremehe konserviraha teenima saatnud, asus Muti tegema ettevalmistusi "romantiliseks" küünlavalgusõhtuks koos minu ja Mitškiniga.
Tegi isegi tule suurde tuppa ahju, mis sest, et tuul, kes kogu aeg aina kõvemini õues puhus, puhus kogu suitsu ahjust koos tuhaga tuppa.
Lolllinnud korjati ka põõsastest varakult kokku, ning saadeti magama.
Ega need poleks ise tahtnud veel minnagi, aga Muti teatas neile, et sellise tuulega tema neid naabrite põllult ja metsast puulatvadest otsima ei hakka.
Ja siis me olimegi kogu perega toas tormivarjus, välja arvatud koerakonnad.
Tobias magas  oma kohal - ta ju ei kuule ja kasukas on kah selline, et sellele ei tee tuul miskit.
Postonikonn röökis klähvida metsa poole, sest tema arvates  oli kogu võsa vaenlasi korraga täis, kes kõik puude otsas  kiikusid.
Muti tegi toas vanat aega!
Tal on üks selline lamp, millele pannakse vedelikku sisse ja siis see põleb kenasti laual. Meie ainult ei tohi selle lambi kupli vastu end nühkida, sest see on tuline ja kui see lamp ümber läheb, siis võib see tuli sealt mööda maja jooksu pista.
Muti luges poole ööni selle seasilma valgel raamatut köögis.
Vahepeal kisas läbi akna Postonikonnale, et see õuel ringi jooksmise lõpetaks.
Ja siis tuli hommik!
Ja Muti läks õue!
Ning siis kostus eriliselt kõva vandumine!
See Postonikonn oli ringi joostes takerdunud Muti hobuselindudele tõkkeks seatud võrkudesse ja nende võrkudega siis terve aia läbi kapanud.
Aga ta sai Muti käest selle eest sugeda!
Kuigi, ega siis tema eriti süüdi polnudki. Muti ju ei andnud talle ühtegi oma paljudest lampidest, et teed valgustada.
Igatahes - Muti tuuseldas hoovi koristada, lasi lolllinnud ka uuesti kuuskede alla, vaatas tormikahjustused hindava pilguga üle ja pani oma pruuni olluse kannu tõmbama.
Ja siis tuli tal meelde!
Kogu võileivakraam on sügavkülmas kastis :)
Ning otse loomulikult võis nüüd söömise asemel vorstikangiga naabrimehe maha lüüa, kui tahtmist oleks olnud, või piimapakiga naelu seina taguda näiteks.
Oh-oh-hoooo kurnjäuuuuuu!
Oleks te vaid kuulnud milliseid vahvaid mitteviisakaid sõnu meie Muti oskab.
Ja eriti veel siis, kui jama on juhtunud ta enda väikse valge karvutu käe läbi.
See p-tähega istumise koha sõna on lausa nurrumine nende teiste sõnade kõrval :)
Ma nüüd lähengi heinaküüni neid teisi sõnu üle kordama ja meelde jätma - mine tea, millal vaja läheb!
Kurrnjäuhh ja toredat mittetormi ilma kõigile teile!

On juhtunud üks imelik asi!
Meil pole sooserval terve nädala MITTE MIDAGI JUHTUNUD!
Ja see teeb mind ausalt nurrudes natuke murelikuks.
Sest sellist asja ei ole, et meie majapidamises ei juhtu kogu aeg midagi erilist.
Aga vaat nüüd on!
Muti on juba nädala jagu kodus. Algul oli pikali, nüüd on püsti.
Tal oli konserviraha tehes hakanud pea nii ringi käima, et olla hoidnud tükk aega oma pluusikraest hammastega kinni, et pead kaela otsast lahti ei kruviks.
Huvitav, kas tal pea tiirles nagu öökullil või?
Sellel öökullil, kes meie võsas elutseb, sellel tiirleb küll.
Ma ükskord proovisin.
Käisin tükk aega ümber kakukese, et aidata tal sulekoormat seljas kergendada. Aga ei saanud. See ohmu istus kivi peal ja muudkui keeras oma pead koos minu liikumisega. Mitte miski nipiga ei õnnestunud talle selja taha niimoodi pääseda, et ta poleks näinud.
Lõpuks lendas  veel tiira-taara minema kah.
Kui ma Mitskinile sellest rääkisin, siis sain muidugi taas tohlaka mööda kukalt, et nii loll olen.
Öökakukesi ei pidavat tohtima puutuda.
Saavad tigedaks ja nokk olla neil veel teravam kui harakarajakatel.
See selleks!
Mutil nokka pole, tigedaks saab ta alati, kui oleme miski essuga hakkama saanud ja üleüldse olla tal see pea nii kiiresti tiirutanud, et Muti tahtis koos peaga ka pildi nurka visata.
Mina küll ei mäleta oma titepõlvest, et seal lehmamajas mingeid pilte oli.
Aga, eks ajad on muutunud, nii, et mine tea.
Peaks Mutilt küsima, äkki on nüüd lehmakaka asemel ka hoopis vaibad. Siis võiks isegi sinna ju külla mõnikord minna.
Muti ju ähvardab, et saadab mind lapsepõlveradadele tagasi, kui ma korralikuks kassiks ei hakka.
Aga kõige selle jama peale, mis Mutil toimus, käskis mingi arstionu tal kodus vedeleda.
Ja seda see Muti siis nüüd teebki.
Või mis teeb!
Juba teisel päeval ajas omale hargid alla ja koperdas õue.
Vaatas oma valdused üle, ning tegi meile kõigile tuule alla.
Nokad olid  vahepeal, kui Muti tubane oli, ehitanud Muti maasikate vahele endale välilehtla, ja tegid seal endile miskit mullaspaad. (See on Muti sõnavara, tegelikult olid lolllinnud lihtsalt külili mulla sees ja siputasid üksteisele mulda pähe ka. No lollid ju - mis neist ikka tahta!)
Postonikonn oli ka suutnud Mutile majandusliku põntsu tekitada - toonud naabri Miisu Muti kastekannu meile ja sellele põhja alla ka kastmisavad teinud.
Ossa, kus ta sai selle kannuga mööda peapekki Mutilt :)!
Ainult Mitskin ei saanud õiendada.
Aga see pole ka mingi ime, sest ta ju vastavalt ilmastikuoludele on kas toas padja peal, või passib laudanurgas hiirekesi.
Ah jaa!
Üks asi meil ikka juhtus küll!
Lolllinnud said teada, kuidas Muti pääseb oma elamisse!
Ma ei tea, kas nad tegid Muti kannul partisani, või mis, aga ühel hommikul ootasid nad Mutit kõik verandatrepil reas.
Muti naeris. et järjekord, ning tunglemine paremate kohtade nimel, oli selline, nagu kunagi Tallinna Kaubamaja avamisel hommikuti.
Kaubamajast ei tea ma midagi, aga Minni arvas, et küllap see oli mingi eriliselt suur konservide väljastamise koht. Ja ilmselt polnud siis, kui Muti veel noor ja ilus oli, nii palju mõnusaid kassimaiuseid saada igalt poolt.
Mitskin isegi mäletab, et kui tema oli titekas, siis pidi ka mõnikord leppima mingi jamade konservide ja vorstirõngastega.
Tänud kassijumalale, et sellised ajad möödas on. Äkki polnud siis tavalisi hiiri ja linda ka. Pean Minni üles õuelt otsima ja aru pärima. Nii, et selleks korraks jätan teid taas rahule oma jutukesega, ning torman ka õuele. Juhust peab ju kasutama, et juba teist tundi ei tilgu pilvedest seda veevärki.
Kurrrnjäuuuuuhhh ja järgmise korrani!

Need meie konserviraha tegemise meistrid
ehk siis Muti ja Peremees on ikka natuke imelikud küll.
Ja imelikud sellepärast, et kui Mitskin tuleb võpsikust jahsaagiga tuppa tugitooli alla mängima, siis saab hoolimata Muti kilgetest kiita.
Aga kui mina tulen, siis kisatakse nagu ratta peal ja tiritakse mu veel elus olev praad hammaste vahelt lahti.
No aru ma ei saa!
Teema muidugi selles, et meil on majas hiirepoisse-tüdrukuid nappima hakanud.
Kuumalaine saabudes kolisid kõik, kes vähegi söömiskõlbulikud olid jahedasse metsasalusse.
Mitskin avastas selle esimesena, et meil sahver tühi ja liha metsas.
Nüüd käib see esteet sealt endale hiiri hankimas. Ikka kolm-neli tükki päevas.
Ja kuna tal ei kõlba neid õues murul süüa, nagu rämpstoitu, siis toob nad kenasti Mutile tugitooli alla.
Muti kilkab ja kriunub, aga kiidab kah veel seda Minnit. Et näe kui hoolas kassike, hävitab vaenlased juba varakult enne sügisest sisserännet.
Kui te arvate, et minu Kõldukaagi hing seda kiidulaulu Mitškini aadressil talub kogu aeg, siis peate sügavalt pettuma.
Kannatasin mitu päeva, ja siis otsustasin - kuna lolllinde kitkuda on ebatervislik, võtan mõne põõsas siutsuja maha.
Algul proovisin pääsukesi kah, aga need sunnikud tahtsid mul silmad peast lennata. Harakaid ka ei saa - tulevad kallale sunnikud. Ning nokad on neil nagu naasklid, kasukas pärast kõik auke täis.
Kui veel titekas olin, siis korra käisin kuuse otsas nende mune lugemas.
Enam ei lähe!
Harakarajakad aitasid mind sealt kuuseladvast lausa kambakesi alla sadada. Tegid mulle langevarjuri kiirkursust tasuta.
No vot!
Vaatasin õuel hommikul ringi, ning hopp..... lepavõsas oli mingi kollane tegelane.
Kõhnem muidugi tublisti, kui Mitškini rasvarullidest põlluhiired, aga ilusam .
Natuke partisanimängu ja naksasin teise hellalt hambu.
Lootes sellise kaunitari püügiga ohtralt kiidulaulu kuulda, tõttasin joonelt läbi avatud köögiakna tuppa.
Assa raks!
Kiidulaulu asemel tõstis hoopis Peremees sellise sõimutolmu üles, et mul kukkus linnuke hammaste vahelt põrandale.
Jälle olin oma jahil käigu ja saagiga puusse pannud.
Linnuke päästeti lahti, mina sain kasukast tolmu välja - Peremees kloppis, ja lendlesin köögiaknast uuesti välja vihma kätte. Kaasa sain käsu püüda neid musti, kollase nokaga ülbelt ringi kekslevaid hobuse räästaid, kellega Muti maasikapeenardes võidu jookseb.
Ja-jaaa!
Lugesite õigesti!
Muti jookseb igal hommikul ja õhtul, nende hobuselindudega tormi maasikate pärast.
Miks?!
Sellest mu kassiaju aru pole saanud!
Maitsevad need punased pallid nagu iga teine silo, mida Muti Peremehele sisse söödab. Aga nende maasikate peale on Muti koos Peremehega kohe eriti maiad.
Ja sellepärast siis Muti kimabki igal hommikul kauss kaenlas, tudumantli hõlmad lehvimas, ning trussikud pooldes põlveõndlas, aiamaale, et enne hobulinde maasikad kätte saada.
Üks hommik jäi sinna oma võrkudesse kinni ka.
Ronis liiga kaugele ja ei osanud enam tagasi tulla. Tükk aega materdas ja möllas, kuni õige augu leidis, kust läbi mahtus.
Postonikonn muidugi aitas kohe Mutit (igavene pugelik) ja kraapis selle augu, kust Muti oli sisse pugenud, tunduvalt suuremaks. Sellepärast Muti tagasi saigi. Muidu oleks ilmselt pidanud Peremees ka võrgu alla pugema, et maasikaid saada.
Hobuselindudele näivad need mammud ka passivat. Rapsivad Muti pandud võrkude kallal nagu poolemeelsed. Ja kuna nad tänu sellele tegevusele on eriliselt kergesti kättesaadaavad, sest nad muud peale maasikate ei näe, siis pole mina ka viitsinud erilist vaeva näha, et nende ridu harvendada.
Pealegi on neil nii imelik nimi - hobuse räästad.
See pole ju õige linnu nimi!
 Hobused on ju hoopis suured loomad, kes söövad heina, mitte maasikaid. Ja räästad on need katuse asjad, mille alla Muti topib igatsugu potsikuid-nätsikuid ja korjab nende sisse vihmavett. Tobiasekonn, ning Postonikonn käivad ja proovivad siis igast topsist, et kas on erineva maitsega vesi.
Lollakad - aga ikkagi omad koerad!
No ja selle kõige selle pärast pole ma ka eriti neid räästaid jahtinud. Liiga kergelt käppa tulevad asjad pole u karvavõrdki nii maitsvad, kui need, mille pärast ikka peab vaeva nägema. Aga nüüd vist peaks hakkama neid hobulinde siis püüdma, et vähegi kiitust kuulda.
Lõpetangi tänaseks oma kirjatüki ära ja lähen katsetan nende hobuselindudega jahipidamist.
Kurrnjäuuuuuuu ja uute kohtumisteni sooserval!