Oh sa püha Kassijumal,
kus alles eile oli päevake!
Hommikul polnud nagu mingit märki sellest, et hakkab nalja saama.
Olgu, vihma sadas nagu tavaliselt, ning tuulepoiss puhus kah hooti natsa liiga tugevalt.
Muti korjas maasikate asemel millegi pärast hoovist lillepotte ja oma lohakile jäetud  aiamaa harimise asjandusi.
No ja loomulikult ka Postonkonna poolt tekitatud kahjude jääke. Aga neid ta  korjab praktiliselt igal hommikul.  Sellel lihtsalt vist on öösel nii igav, et käib naabrile õuel asju kokku kogumas.
Täna hommikuks oli meile toodud naabri Miisu peremehe ema kingake. No ja eelnevalt on ju juttu olnud kõikvõimalikest majapidamise värkidest, mida meie õuel on öises vaikuses ümber  disainitud.
Hommikuks on see disainerikonn loomulikult nii väsinud, et jõuab vaid saba propellerdada, kui Muti kisab ta peale.
Aga see, selleks!
Muti niisiis korjas asju rahulikult, kui lauda juurest kostus miski mürtsakas.
Ohhooo! kas tõesti Mitškin sadas kuskilt alla?
Loogiline oleks ju, sest Minni viimasel ajal muud ei teegi, kui passib lauda seina ääres.
Muti tormas kiirlennul kohale sinna, mina kannul.
Phähhh!
Lolllindude elamu aken oli eest ära kukkunud selle mingi kerge tuulehooga.
Lolllinnud ise olid kuskil kuuskede vahel oma kaagutusharjutusi hoopis tegemas õnneks. Muidu oleks kisa ilmselt taevani olnud.
Muti trampis siis toa juurde, haaras hammaste vahele ühe püstoli moodi ja põriseva asja, toppis
taskud neid jubinaid täis,mida ta ütleb meil peas logisevat ja puuduvat olema, pani lolllindude majas valguse põlema ja läks montima.
Eeee, vist ikka re montima!
Peremees sättis ennast teises suunas.
Päeva kirja panema, nagu ta ise seda kastis istumist kutsub.
Nende  kast muidugi hoopis suurem, kui meil Mitškiniga.
Aga nende omal on see viga, et seda ei saa talveks tuppa tassida - liiga suur. :)
No vot!
Sinna siis see peremees suunduski, endal ajalehed kaenlas.
See on ka naljakas, et ta seal neid ajalehti krabistab.
Aga mitte nii,  nagu meie - krabistame saepurupunnakaid junnudele peale.
Ei, tema krabistab lehti oma nina all tähtsa näoga. ja peale ei kraabi midagi junnudele.
Ma olen salaja piilunud.
Peremees peremeheks, aga Muti läks ju lauta aknale jubinaid juurde kruvima.
Ja kus ta siis  äkisti tuli sealt tulistvalu välja ise kätega helikopterit tehes.
"No nüüd tõmbas küll mõnele vaablasele lisakruvi külge"; jõudsin mõelda.
Kuid Muti leekis hoopis nende pissikastini, ning kukkus kobisema.
 Peremees sai peapesu ,et mida paganat ta sellest kanala tulest just siis peab ära kustutama, kui Muti on õrrele roninud.
Jeerum-jeerum!!
Kas Muti tahab meie teadmata lolllinnuks hakata nüüd!

Pulga, ehk siis nagu Muti ütleb, õrre otsas elavad vaid lolllinnud ju.
Aga ei!
Meie Muti ikka kanaks ei tahtvat!
Ta oli hoopis roninud seda akent ette toppima, kui laudas naksti pimedaks läks ja Muti pea-aegu alla sadas lolllindude mööbli otsast.
Muti oli nii kuri, nagu oleks hoopis mõni vaablane talle lisakruvi keeranud istumise koha peale.
Peremees ehmatas lausa lehekrabina katki!
Tema polevat seda elektrit isegi vaadanud!
Loomulikult oli elekter ära läinud tervest külast kohe.
Muti mühises natuke aega veel, siis toppis kõik toiduasjad (meie konservi kah)
oma suurde valgesse kasti sahvris.
Seal ta hoiab muidu oma selliseid sööke, mis kuhugi ei kõlba meie meelest. Nagu näiteks neid maasikaid, kelle pärast ta hobulindudega sõjajalal on.Aga nüüd rändasid kõik piimad-vorstid ka sinna.
Ha-ha-haaaaa!!!!! See nali, mis nendega juhtus seal - tuleb jutu lõpuks :)!
Peremehe konserviraha teenima saatnud, asus Muti tegema ettevalmistusi "romantiliseks" küünlavalgusõhtuks koos minu ja Mitškiniga.
Tegi isegi tule suurde tuppa ahju, mis sest, et tuul, kes kogu aeg aina kõvemini õues puhus, puhus kogu suitsu ahjust koos tuhaga tuppa.
Lolllinnud korjati ka põõsastest varakult kokku, ning saadeti magama.
Ega need poleks ise tahtnud veel minnagi, aga Muti teatas neile, et sellise tuulega tema neid naabrite põllult ja metsast puulatvadest otsima ei hakka.
Ja siis me olimegi kogu perega toas tormivarjus, välja arvatud koerakonnad.
Tobias magas  oma kohal - ta ju ei kuule ja kasukas on kah selline, et sellele ei tee tuul miskit.
Postonikonn röökis klähvida metsa poole, sest tema arvates  oli kogu võsa vaenlasi korraga täis, kes kõik puude otsas  kiikusid.
Muti tegi toas vanat aega!
Tal on üks selline lamp, millele pannakse vedelikku sisse ja siis see põleb kenasti laual. Meie ainult ei tohi selle lambi kupli vastu end nühkida, sest see on tuline ja kui see lamp ümber läheb, siis võib see tuli sealt mööda maja jooksu pista.
Muti luges poole ööni selle seasilma valgel raamatut köögis.
Vahepeal kisas läbi akna Postonikonnale, et see õuel ringi jooksmise lõpetaks.
Ja siis tuli hommik!
Ja Muti läks õue!
Ning siis kostus eriliselt kõva vandumine!
See Postonikonn oli ringi joostes takerdunud Muti hobuselindudele tõkkeks seatud võrkudesse ja nende võrkudega siis terve aia läbi kapanud.
Aga ta sai Muti käest selle eest sugeda!
Kuigi, ega siis tema eriti süüdi polnudki. Muti ju ei andnud talle ühtegi oma paljudest lampidest, et teed valgustada.
Igatahes - Muti tuuseldas hoovi koristada, lasi lolllinnud ka uuesti kuuskede alla, vaatas tormikahjustused hindava pilguga üle ja pani oma pruuni olluse kannu tõmbama.
Ja siis tuli tal meelde!
Kogu võileivakraam on sügavkülmas kastis :)
Ning otse loomulikult võis nüüd söömise asemel vorstikangiga naabrimehe maha lüüa, kui tahtmist oleks olnud, või piimapakiga naelu seina taguda näiteks.
Oh-oh-hoooo kurnjäuuuuuu!
Oleks te vaid kuulnud milliseid vahvaid mitteviisakaid sõnu meie Muti oskab.
Ja eriti veel siis, kui jama on juhtunud ta enda väikse valge karvutu käe läbi.
See p-tähega istumise koha sõna on lausa nurrumine nende teiste sõnade kõrval :)
Ma nüüd lähengi heinaküüni neid teisi sõnu üle kordama ja meelde jätma - mine tea, millal vaja läheb!
Kurrnjäuhh ja toredat mittetormi ilma kõigile teile!