On juhtunud üks imelik asi!
Meil pole sooserval terve nädala MITTE MIDAGI JUHTUNUD!
Ja see teeb mind ausalt nurrudes natuke murelikuks.
Sest sellist asja ei ole, et meie majapidamises ei juhtu kogu aeg midagi erilist.
Aga vaat nüüd on!
Muti on juba nädala jagu kodus. Algul oli pikali, nüüd on püsti.
Tal oli konserviraha tehes hakanud pea nii ringi käima, et olla hoidnud tükk aega oma pluusikraest hammastega kinni, et pead kaela otsast lahti ei kruviks.
Huvitav, kas tal pea tiirles nagu öökullil või?
Sellel öökullil, kes meie võsas elutseb, sellel tiirleb küll.
Ma ükskord proovisin.
Käisin tükk aega ümber kakukese, et aidata tal sulekoormat seljas kergendada. Aga ei saanud. See ohmu istus kivi peal ja muudkui keeras oma pead koos minu liikumisega. Mitte miski nipiga ei õnnestunud talle selja taha niimoodi pääseda, et ta poleks näinud.
Lõpuks lendas  veel tiira-taara minema kah.
Kui ma Mitskinile sellest rääkisin, siis sain muidugi taas tohlaka mööda kukalt, et nii loll olen.
Öökakukesi ei pidavat tohtima puutuda.
Saavad tigedaks ja nokk olla neil veel teravam kui harakarajakatel.
See selleks!
Mutil nokka pole, tigedaks saab ta alati, kui oleme miski essuga hakkama saanud ja üleüldse olla tal see pea nii kiiresti tiirutanud, et Muti tahtis koos peaga ka pildi nurka visata.
Mina küll ei mäleta oma titepõlvest, et seal lehmamajas mingeid pilte oli.
Aga, eks ajad on muutunud, nii, et mine tea.
Peaks Mutilt küsima, äkki on nüüd lehmakaka asemel ka hoopis vaibad. Siis võiks isegi sinna ju külla mõnikord minna.
Muti ju ähvardab, et saadab mind lapsepõlveradadele tagasi, kui ma korralikuks kassiks ei hakka.
Aga kõige selle jama peale, mis Mutil toimus, käskis mingi arstionu tal kodus vedeleda.
Ja seda see Muti siis nüüd teebki.
Või mis teeb!
Juba teisel päeval ajas omale hargid alla ja koperdas õue.
Vaatas oma valdused üle, ning tegi meile kõigile tuule alla.
Nokad olid  vahepeal, kui Muti tubane oli, ehitanud Muti maasikate vahele endale välilehtla, ja tegid seal endile miskit mullaspaad. (See on Muti sõnavara, tegelikult olid lolllinnud lihtsalt külili mulla sees ja siputasid üksteisele mulda pähe ka. No lollid ju - mis neist ikka tahta!)
Postonikonn oli ka suutnud Mutile majandusliku põntsu tekitada - toonud naabri Miisu Muti kastekannu meile ja sellele põhja alla ka kastmisavad teinud.
Ossa, kus ta sai selle kannuga mööda peapekki Mutilt :)!
Ainult Mitskin ei saanud õiendada.
Aga see pole ka mingi ime, sest ta ju vastavalt ilmastikuoludele on kas toas padja peal, või passib laudanurgas hiirekesi.
Ah jaa!
Üks asi meil ikka juhtus küll!
Lolllinnud said teada, kuidas Muti pääseb oma elamisse!
Ma ei tea, kas nad tegid Muti kannul partisani, või mis, aga ühel hommikul ootasid nad Mutit kõik verandatrepil reas.
Muti naeris. et järjekord, ning tunglemine paremate kohtade nimel, oli selline, nagu kunagi Tallinna Kaubamaja avamisel hommikuti.
Kaubamajast ei tea ma midagi, aga Minni arvas, et küllap see oli mingi eriliselt suur konservide väljastamise koht. Ja ilmselt polnud siis, kui Muti veel noor ja ilus oli, nii palju mõnusaid kassimaiuseid saada igalt poolt.
Mitskin isegi mäletab, et kui tema oli titekas, siis pidi ka mõnikord leppima mingi jamade konservide ja vorstirõngastega.
Tänud kassijumalale, et sellised ajad möödas on. Äkki polnud siis tavalisi hiiri ja linda ka. Pean Minni üles õuelt otsima ja aru pärima. Nii, et selleks korraks jätan teid taas rahule oma jutukesega, ning torman ka õuele. Juhust peab ju kasutama, et juba teist tundi ei tilgu pilvedest seda veevärki.
Kurrrnjäuuuuuhhh ja järgmise korrani!