Need meie konserviraha tegemise meistrid
ehk siis Muti ja Peremees on ikka natuke imelikud küll.
Ja imelikud sellepärast, et kui Mitskin tuleb võpsikust jahsaagiga tuppa tugitooli alla mängima, siis saab hoolimata Muti kilgetest kiita.
Aga kui mina tulen, siis kisatakse nagu ratta peal ja tiritakse mu veel elus olev praad hammaste vahelt lahti.
No aru ma ei saa!
Teema muidugi selles, et meil on majas hiirepoisse-tüdrukuid nappima hakanud.
Kuumalaine saabudes kolisid kõik, kes vähegi söömiskõlbulikud olid jahedasse metsasalusse.
Mitskin avastas selle esimesena, et meil sahver tühi ja liha metsas.
Nüüd käib see esteet sealt endale hiiri hankimas. Ikka kolm-neli tükki päevas.
Ja kuna tal ei kõlba neid õues murul süüa, nagu rämpstoitu, siis toob nad kenasti Mutile tugitooli alla.
Muti kilkab ja kriunub, aga kiidab kah veel seda Minnit. Et näe kui hoolas kassike, hävitab vaenlased juba varakult enne sügisest sisserännet.
Kui te arvate, et minu Kõldukaagi hing seda kiidulaulu Mitškini aadressil talub kogu aeg, siis peate sügavalt pettuma.
Kannatasin mitu päeva, ja siis otsustasin - kuna lolllinde kitkuda on ebatervislik, võtan mõne põõsas siutsuja maha.
Algul proovisin pääsukesi kah, aga need sunnikud tahtsid mul silmad peast lennata. Harakaid ka ei saa - tulevad kallale sunnikud. Ning nokad on neil nagu naasklid, kasukas pärast kõik auke täis.
Kui veel titekas olin, siis korra käisin kuuse otsas nende mune lugemas.
Enam ei lähe!
Harakarajakad aitasid mind sealt kuuseladvast lausa kambakesi alla sadada. Tegid mulle langevarjuri kiirkursust tasuta.
No vot!
Vaatasin õuel hommikul ringi, ning hopp..... lepavõsas oli mingi kollane tegelane.
Kõhnem muidugi tublisti, kui Mitškini rasvarullidest põlluhiired, aga ilusam .
Natuke partisanimängu ja naksasin teise hellalt hambu.
Lootes sellise kaunitari püügiga ohtralt kiidulaulu kuulda, tõttasin joonelt läbi avatud köögiakna tuppa.
Assa raks!
Kiidulaulu asemel tõstis hoopis Peremees sellise sõimutolmu üles, et mul kukkus linnuke hammaste vahelt põrandale.
Jälle olin oma jahil käigu ja saagiga puusse pannud.
Linnuke päästeti lahti, mina sain kasukast tolmu välja - Peremees kloppis, ja lendlesin köögiaknast uuesti välja vihma kätte. Kaasa sain käsu püüda neid musti, kollase nokaga ülbelt ringi kekslevaid hobuse räästaid, kellega Muti maasikapeenardes võidu jookseb.
Ja-jaaa!
Lugesite õigesti!
Muti jookseb igal hommikul ja õhtul, nende hobuselindudega tormi maasikate pärast.
Miks?!
Sellest mu kassiaju aru pole saanud!
Maitsevad need punased pallid nagu iga teine silo, mida Muti Peremehele sisse söödab. Aga nende maasikate peale on Muti koos Peremehega kohe eriti maiad.
Ja sellepärast siis Muti kimabki igal hommikul kauss kaenlas, tudumantli hõlmad lehvimas, ning trussikud pooldes põlveõndlas, aiamaale, et enne hobulinde maasikad kätte saada.
Üks hommik jäi sinna oma võrkudesse kinni ka.
Ronis liiga kaugele ja ei osanud enam tagasi tulla. Tükk aega materdas ja möllas, kuni õige augu leidis, kust läbi mahtus.
Postonikonn muidugi aitas kohe Mutit (igavene pugelik) ja kraapis selle augu, kust Muti oli sisse pugenud, tunduvalt suuremaks. Sellepärast Muti tagasi saigi. Muidu oleks ilmselt pidanud Peremees ka võrgu alla pugema, et maasikaid saada.
Hobuselindudele näivad need mammud ka passivat. Rapsivad Muti pandud võrkude kallal nagu poolemeelsed. Ja kuna nad tänu sellele tegevusele on eriliselt kergesti kättesaadaavad, sest nad muud peale maasikate ei näe, siis pole mina ka viitsinud erilist vaeva näha, et nende ridu harvendada.
Pealegi on neil nii imelik nimi - hobuse räästad.
See pole ju õige linnu nimi!
 Hobused on ju hoopis suured loomad, kes söövad heina, mitte maasikaid. Ja räästad on need katuse asjad, mille alla Muti topib igatsugu potsikuid-nätsikuid ja korjab nende sisse vihmavett. Tobiasekonn, ning Postonikonn käivad ja proovivad siis igast topsist, et kas on erineva maitsega vesi.
Lollakad - aga ikkagi omad koerad!
No ja selle kõige selle pärast pole ma ka eriti neid räästaid jahtinud. Liiga kergelt käppa tulevad asjad pole u karvavõrdki nii maitsvad, kui need, mille pärast ikka peab vaeva nägema. Aga nüüd vist peaks hakkama neid hobulinde siis püüdma, et vähegi kiitust kuulda.
Lõpetangi tänaseks oma kirjatüki ära ja lähen katsetan nende hobuselindudega jahipidamist.
Kurrnjäuuuuuuu ja uute kohtumisteni sooserval!