Muti ütles, et aitab meile nüüd sellest kollasel vaibal kassihala rullide tegemisest ja.....

 .... soovitas tuisuilma puhul hoopis voodisse kassirulle tegema kobida.

Veel teatas ta, et Tobiasekonnale ja ka Ralfikonnale meeldiks hoopis rohkem, kui me peaksime neid meeles selliste lahedate tegelastena, nagu nad olid. Mitte ei halaks, ega piiksuks, nagu hästitasustatud nutunaised. 

Ja oma sõnade kinnituseks

kraapas selle plekilise kollase vaiba endale konserviraha tegemisele kaasa, ning lasi miskist aurumassinast läbi, nii, et isegi kassihaisu külge ei jäänud, rääkimata siis Tobiasekonna karvadest.

Nüüd me siis Mitškiniga tuletasimegi üksteise võidu meelde, et kuidas kumbki koerakonni mäletab.

Esimene pilt on Minni mälust!

Tobiasekonn on kolmekuune ja Ralfikonn aastane

Ja mina mäletan oma siiakolimise algusepäevast selliseid koerakonni:

Tobiasekonn 12 aastane ja Ralfikonn 13.

Postonikonnalt me ei hakanud mälupilti küsimagi, sest temaga on see jama, et kui ta sündis, siis anti talle kaasa küll enam-vähem kena välimus, aga mälu unustati. Õigemini unustati vist terve aju lisamata, sest ta ei oska kohe MITTE MIDAGI meelde jätta.

Muti keelab teda ja see tobu vahib lambaantsu näoga Mutile rõõmsalt otsa, ning minuti möödudes tegutseb just täpselt nii, nagu Muti ei luba.

Vargaplika on ta ka veel pealekauba. Kõik söödav ja ka mittesöödav tuleb kiirelt alla kugistada, kui keegi ei näe. Muti võib ju kisada, või talle üle küüru anda, koerakonnal on see hetkega unustatud, ning läheb uuele tiirule.

Eile varastas lollpealuu  iseenda tagant!

Me pidime Mitskiniga seda nähes vurrud ära nikastama naerust!

Peremees tõi ämbriga oasuppi. Seda mida nad konserviraha tegemas ise söövad, aga mõnikord ei mahu neil nii palju sisse ja siis ta saab selle lollnokkadele ja koerakonnale tuua.

Nii ka eile.

Muti pani siis portsud pooleks. Et lollnokad saavad oma nokad ubaseks ja Postonikonna jaoks jättis kausikesega pliidile. Saab koerakonn hommikul sooja supsikut.

Aga...... , nagu kogu maja oli magama kobinud, käis köögis kolin, ning kui Muti unesegasena kööki jõudis, endal silmad alles kinni, ning karvad peas padja järgi kooldus, oli Postonikonn juba jõudnud oma hommikusupi ühe hingetõmbega alla kugistada.

Täiesti lollakas ikka!

Ta oleks ju nagunii saanud oma supi endale.

Muti pani ka laia naeru üle köögi kajama, kui ära tabas, milline ajuhiiglane meil elutseb.

Ja Muti arvas veel, et sellisele vargaplikale, kes ka enda tagant pätsata oskab, tuleks mõi seltsiline leida.

Oot-oot!!!

Aga meie nõusolek?!?

Nagu tavaliselt, nii selgus ka nüüd, et meist oldi pererahva poolt jällekord mööda mindud, ning ilma kogu loomkonnata ära asi otsustatud - tuleb Postonikonnale uus seltsiline leida, muidu läheb ta päris otuks kätte ära.

Muti oli isegi Peremehega ühe vahva kutsikavariandi leidnud, aga nad ei tea, kas neile seda kutsikakonna antakse.

Kuskil linnas oli mingi kuri onkel oma suurt koera, koos koeralastega kuuris kinni hoidnud ja need inimesed, kes loomi armastavad leidsid nad üles, ning võtsid oma juurde sooja tuppa.

Ma ei kujuta üldse ette, et kuidas keegi lapsi kuuris hoiab?

Muti taris isegi ühe lollnoka ju tuppa sooja koos nende munadega, millest see lollnokk loodab omale lapsed meisterdada. Nüüd istub kööginurgas hiigelkastis, ning luksub vahete-vahel.

Me Mitskiniga ikka käime hiilimas, et kas lollnokalapsed on valmis, kuid Muti peletab seda nähes meid minema, ning käsib kannatlik olla.

No katsu sa olla kannatlik, kui uudishimu tapab!

Igatahes, tulles selle koeralaste teema juurde tagasi, siis Muti kirjutas ka neile loomade kaitseinimestele, et kui kutsikakonnad päris kodusid hakkavad tahtma, siis nemad Peremehega annavad ühele neist hea meelega Tobiase koha.

Aga sellega pidi veel aega minema, ning ega ei pruugi ka see kutsikakonn meile jõuda.

Elame-näeme ja varume kannatust!

Mul muidugist on kannatust sama palju, kui Postonikonnal aju.

Kui näiteks hommikul kohe krõbusid ei saa, kui Muti on endale hargid alla ajanud, siis piiksun nii kaua, kuni olen Mutil mingi närvi krussi ajanud.

Siis peab Muti end ägisedes pliidi eest, kuhu ta oma hommikutossu puhub, püsti ajama, ning külmkappi tuulutama. Mitškin muidugi on viisakas,ning ootab lihtsalt  Mutit üksisilmi jõllides oma hommikupala.

Mina ei suuda küll minutitki paigal püsida, trambin mööda kööki ringi ja nühin seda Mutit, nagu jaksan.

Täna hommikul muide ähvardas Muti meie Mitskini hoopis ilma palukeseta jätta, sest Minni olla reeturkass.

Nimelt käib Minni õhtuti , kui Muti ja Peremees voodisse kobivad, neile kassimasaaži tegemas.

Kuid viimasel ajal pidi Minni Peremeest rohkem eelistama, ning kui Muti ütles, et tal ka küljekondid valutavad konserviraha tegemisest, siis Mitskin oli Mutit käpaga sähmanud.

Noh, umbes nii, et mudi ise oma küljekonte.

Selle peale Muti lubaski Minni leivalt maha arvata.

Vaevalt, et ta seda teeb, aga.....

Mul oli lausa hea meel, et Mitškin kah ikka natuke polegi maailma parim, ja targem ja tublim.

Lippasin selle hea tujuga kohe varahommikul õue pekinokki loendama, kuid ilmataat ei toetanud mu head meeleolu mitte küünevõrdki.

Tuppa tagasi pääsedes olin juba nagu lumelabida koopia. Karupüksid olid pallikesi täis, ning vurrud lumised ka.

Oli vaja siis hädasti jälle seda lumepläga hakata alla puistama.

Nüüd pean koos Minniga Muti voodil laisklema.

Õnneks Muti ei tee meile praegu eriliselt tuult alla voodis aelemise eest.

Tal on nimelt iseendaga tegemist.

Tal läks üks kihv katki, ning ta pidi selle laskma välja tirida ühel asjamehel.

Nüüd see kihv pidi tal kuskil prügikastis valutama, ning ta ei saa head ja paremat süüa ka. Ainult neelab  valgeid nööbikesi mingist karbikesest. Kardan muidugi, et kui see kihv tal suhu tagasi  igatsemist ei lõpeta, siis saab Muti kurjaks, sest ega nööbid ju kõhtu ei täida.

Igatahes loodan parimat, ning kui on miskit uut uudist, siis proovin ka teid kursis hoida!

Seniks ikka kurnjäuhh ja nurr siit sooservalt!!

Tänase loo pühendan ma oma kahele tite- ja plikapõlve sõbrale!

 Kui mina siia Muti juurde tulin, siis olid nad mõlemad juba olemas, nii Ralfikonn, kui Tobiasekonn. Ja mõlemad olid suured, nagu elevandid.

Kuid Minni rääkis, et kui tema oli tulnud Muti juurde, siis oli Mutil olnud ka üks kass, kelle nimi oli Raibert. Ja see Raibert, ehk Berta mäletas veel koerakonnasid tittedena.

Ralfikonn oli olnud pisike ja igavene pugelik. Tobiasekonn aga suur nagu elevant. Esimesel uue kodu ööl oli Tobiasekonn karjunud Muti laste toa ukse all kogu aeg, et öö ja öö. Lõpuks oli üks lastest teinud ukse lahti ja käratanud, et me teame ise ka, et on öö, ning öösel magatakse, mitte ei röögita.

Peale selle enam Tobias ei röökinudki.

Aga ta tegi kõike täpselt nii, nagu Ralfikonn ees tegi. Isegi hulgerdamas käis ainult koos Ralfikonnaga.

Mitškin rääkis, et koerakonnad olid sel ajal veel nii lollid, et neil oli vaid kolm kohta, kus hulgerdada. Jõe äär - seal siis istuti külg külje kõrval, ning imetleti vett. Kohila paberivabriku tagune jäätmemägi, mis oli ammu rohtu kasvanud - seal  lihtsalt istuti ja oodati millal Muti tõllaga neile järgi tuleb, et saaks autosõitu. Ja kolmas koht  oli Kohila bussijaamas asuv burksiputka. No seda taipate vast isegi, et see oli eriti sagedane külastuskoht.

Kuna Minni oli väga titt, kui Muti juurde sattus, siis olid koerakonnad teda hoidnud nagu s... pilpa peal. Keegi ei olevat tohtinud Minnile liiga teha, ja kui Muti tegi kurja häält ja riidles Minniga, siis olid koerakonnad kohe Mitškini ringkaitsesse rabanud.

See oli siis...

(Muide kõikide juuresolevate piltide kuupäevad on kahjuks valed, sest Muti sahkerdas nad oma mingist pildiraamatust ümber pildistada. Tegelikkuses peaks olema 2006 jne).

Kui mina Mutiga tutvusin oli Ralfikonnal juba kerge dementsus, kuid see ei takistanud tal mind oma karvase käpa alla võtmast. Ning kuna Ralf mind kaitsma asus, siis tegi Tobiasekonn sama.

Nõnda veetsingi oma esimese aasta nagu koertejumala selja taga. Kui olin liiga kaugele metsa läinud, kamandati mind tagasi. Kõik minu kannul õuele tulnud metsaloomad saadeti ka tuldud teed tagasi metsa.

Teisel aastal läks asi natuke lappama, sest Ralf ei saanud enam hästi pihta, mis loom ta on ja kus ta elab.

Õnneks olime meie kolmekesi, mina, Minni ja Tobias, tal nõu ja jõuga abiks.

Kuni ühel päeval tuli see aeg, kui Ralf pidi ära minema.

Aeg oli teinud oma töö, ning praeguseks on Ralfikonna asemel õuenurgas pihlakapuu.

Tobiasekonn leinas sõpra mitu nädalat ninng keeldus suhtlemast.

Meil oli juba siis ka Postonikonn olemas, kuid Ralfi ta Tobiasele asendada ei suutnud.

Aga - aeg parandab kõik haavad ja mingil hetkel hakkas Tobiasekonn taas elavnema.

Leppis kuidagi ka Postoni olemasoluga, ning asus teda koerte kombel õpetama, ning elutarkust jagama.

See oli nii ammu mu meelest, aga küllap lihtsalt aeg lendas kiiresti kassiasju ajades.

Tobias kaitses mind ja Minnit edasi kogu metsa, ning naabri Porthose eest. Isegi Postonikonn ei tohtinud meid liiga palju taga ajada, sest hoolimata sellest, et Tobiasel tagasild aina kehvemaks jäi,  oli tema kõuehääl igasse õuenurka kuulda.

Kaks korda järjest on Tobiasekonn pääsenud uppumisest.

Esimesel korral mõned aastad tagasi, oli Minni just see, kes ajas Muti poole öö ajal toast välja oja äärde, sest Tobiasekonn oli oma kangetel jalgadel sinna uitama läinud, ning sisse vajunud. See oli veel sel ajal, kui Ralf ka oli olemas, aga ei saanud enam maailma asjadest sotti.

Muti tiris siis koerakonna kaldale ja kuivatas mitu nädalat teda.

Eelmisel sügisel juhtus sama jama, kuid siis pani pikk vees ligunemine meie vana Tobiasekonna tagasillale ja tervele tervisele põntsu.

Tagasild hakkas aina rohkem tõrkuma.

Ei aidanud enam Muti võludroogid, ega tabletid.

Tobias hakkas talve tulekul tubaseks poisiks, kes väljas käis vaid hädapäraseid asju siristamas.

Kuni üleeilseni!

Meie tuba on nüüd nii naljakalt tühi!

Töllerdame Mitškini ja Postoniga ühest elamise otsast teise, aga see pole see. Koerakonnavanamees on puudu, kes meist korra urisedes üle teeks. 

Posonikonn vahib üldse Mutile ja Peremehele terve aja küsiva pilguga otsa, miskit taipamata.

Meie käime nuusutame kollast vaipa, mille peal Tobiasekonn viimasel ajal tavatses külitada.

Õues, seal, kus on pihlakas, seal kõrval põleb pisike tuluke teist päeva!

Ole tubli me sõbrake seal teisel pool vikerkaaresilda ja tervita ka Ralfikonna meie poolt kui koos koerteasju ajate!

Kurrnjäuhhhhhh! Ja kerget käppa kõigile!

 Möödunud on ilmselt terve kassiigavik, kui ma teile oma tegemistest viimati teada andsin!

Ega pole midagi ka imestada.

Meil on kõik olnud alates Muti jõuluilutamisest saati vanaviisi.

PEA-AEGU!

Ega ma tegelikult teagi, millest alustada.

Kas rääkida kohe, mis meil praegu sooserval toimub, või kurrnjäutada ka sellest jõulutamisest?

Targem on vist eelnev paari mjäuga kokku võtta, et siis päevakajaliste asjadega algust teha.

Noh, Jõulud ja see uus aasta, mille tuleku ma iga kord maha magan, need tulid nagu eelmistel kordadelgi.

Muti taris kuuserajaka tuppa ruumi võtma, riputas kilgates selle miskeid kulinaid täis ja ise rõõmustas kah selle teo üle veel hirmsasti.

Meid Mitškiniga see kuusevärk ei huvita.

Jänks võttis ja vedas moe pärast endale ühe oksa oma elamisse, aga see oli ka kogu laastamistöö.

Loomulikult vedasid end meile kõik Muti lapsed ja poisinaaskel. Ja veel hunnik külalisi.

Nimelt on need Muti lapsed  vahepeal paljunema hakanud, nii, et rahvast tuli tuba täis kohe.

Paljunema selles mõttes, et nad on endale miskid poisssõbrad soetanud. 

No ma ei tea! See noorem alles sai oma eelmisest sõbrast lahti, hädasti siis vaja uus võtta.

Aga samas - üksi ju kah igav.  Seda ma tean omast käpast.  Kui ikka Mitskin kauem õues on, ja mina toaarestis, siis igavus tapab kohe ära mind.

Igatahes on Muti lastel nüüd sõbrad ja nendel kah omakorda poisinaaskel ja kaks plikamoodi tegelast.

Muti itsitas ja ütles, et me olla nüüd kärgpere.

Oot-oot!

Kärjed ju on ainult nendel sumilastel, kes nõeluma kipuvad, kui neid mööda võililli taga ajada.

Ma kimasin tulistvalu Mitškinilt pärima, et kas me oleme nüüd mesilased, või mis?

Ega seda Mutit või ju teada. Võtab miskit pähe ja nii ongi.

Meile eriti valikuvõimallust ei jäeta, kuigi ma ikka oleks meelsamini kassiplika edasi.

Minni muidugi sai jälle laia lõuaga naeru lasta minu tobeda küsimuse peale ja seletas, et kärgpere olevat see, kui kõik lapsed on ühiselt sinu-minu-meie.

Olgu siis!

Peaasi, et meie oleme ikka edasi Muti kassid-lapsed.

Aga Mitškinile tuli selle minu üle naermise ja mind tobuks kutsumise eest karma tagasi eile.

See Karma on miski, või keski, keda ma veel ei tunne, aga Muti ütles, et see kui teisele midagi teed, see tuleb karmaga tagasi. 

Ja eile vist siis tuligi.

No näete!

Olengi jõudnud sujuvalt praegusesse aega välja.

Ja selles praeguses ajas on meil juba mitu päeva põnev.

Esiteks tuli lumi maha ja Muti lollnokad pidid kreepsu ühel hommikul oma varjendist välja tormates saama.

Sa püha Kassijumal!

Need lollakad vist arvasid, et Muti on nende rõõmuks terve aia vahtu täis lasknud. Müttasid lumes, nii,et suled sorakil. Mõned eriti ohmud ajasid lumehelbeid veel pool päeva taga joostes.

Lõpuks kamandas Muti nad tagasi varjendisse kuivama.

Lollnokad said ikka mitu päeva veel lumevanne võtmas käia, aga siis otsustas keegi seal üleval, et aitab jamast.

Tuleb eelmise talve lumi ja ka selle aasta oma kõik korraga alla puistata.

Tuli tuul, ja tõstis tormi.

Elekter lahkus koheselt meie majapidamisest, ning Muti tõi oma "seasilma" kapi otsast alla.

Ise ta kutsub seda silma Peetruselambiks. Või peeretuselambiks?

Tormasin taas tarkur-Mitskinilt asja uurima, et kui peeretuselamp, kas siis kassipuuksu ei tohi teha laua lähedal. Et äkki tõmbab sabaaluse leekidesse?

Mitškin tõmbas oma kassimaiuse, mida ta just manustas, kurku naerust.

"Seasilm" olla hoopistükis petrooleumilamp.

Vot sulle säh!

Aga keset seda valguseta lumemöllu võttis Muti üks puhvnokkadest kätte ja pressis end kõige pisemasse pesakasti hautama.

Ma käisin koos Mutiga seda imetegu vaatamas kohe.

Kujutage ette, sellist keskmise kalkuni suurust kana, kükitamas kingakarbis!

Niimoodi see hautamine tal igal juhul välja näeb.

Valis lollnokk endale kõige pisema pesa, pressis end ilmselt saba ees sinna sisse ja nüüd on sinna kinni kiilunud juba teist nädalat. Muti katsus käega, et kas tal on seal ka mõi muna ära peidetud äkki.

Ja hoolimata sellest, et lollnokk tegi mootorsae häält, avastas Muti, et ta kükitab seal karbis koos viie munaga.

Muti tahtis alguses selle jama keset talve ära lõpetada, aga tulemusteta.

Selgus, et peale meie Muti on keegi veel meie majapidamises kangekaelne - lollnokk Berta nimelt.

Ja nii ta siis nüüd haudubki. Muti arvas, et ega sealt mikit tule, aga mina loodan küll, et mulle tuleb sõpru juurde majja.

Ja siis nüüd, kohe kui külmakraadid hakkasid krõbistama,  otsustas Postonikonn, et ka tema tahab jälle poiss-sõpra.  

Naabri-Porthos istub nüüd jälle meie trepil, nagu oleks talle juured alla kasvanud. Vahepeal käib oma kodus munusid soojendamas ja siis sörgib jälle tillu ripakil meile.

Ka kangekaelne!

Teab ju küll, et Muti ei lase Postonikonna õuele, või kui lasebki, siis lendleb ise luuaga koera ümber nagu nõiaella.

Ühesõnaga - HULLUMAJA, mitte kodumaja!

Ja nüüd tulebki see Mitskini karmavärk :)

Meie Mitškin on ju teaddupoolest tubane tibin.

Vaid kassijumal üksi teab, miks Minni otsustas keset eilehommikust suurt Muti ja Peremehe tööletormamise tuhinat ka õue tuhiseda.

Väljas oli aga eile hommikul nii-nii külm, et isegi pekinokad olid ülikohevad oma restoranis.

Muti ja Peremees  hüppasid aga tõlda, ning kimasid õuelt teadmata ajaks minema, Mitskinit märkamata.

Ja siis õhtul, kui Muti saabus ja avastas, et tarkurkiisut toas pole, hakkas minul lõbus.

Muti Minnitas tükk aega ukse vahel, enne kui üleni härmas ja öökullisilmadega Minni kuuri alt välja lõdises.

Ja ega ta siis veel ukseni ei tulnud. Enne roomas kõik autoalused läbi.

Muti ei saanud algul asjale pihta, aga pärast jagas ära, mis värk on.

Mitškin oli päeva jooksul üritanud mitu korda soojemasse varjualusesse pääseda, aga Naabrikoerakonn oli ju trepi peale liimitud meil. Aga teda Minni pelgab ikka tublisti.

No ja siis õhtul, kui Muti teda kutsuma hakkas, oli ju Tobiasekonn õuel kõikumas. Ja Minnil külmast kulmud nii härmas, et ei teinud koerakonnadel vahet, kas oma või võõras.

Assa raks, kui see Mitškin lõpuks tuppa pääses!!!

Esiteks ta lausa õgis kõik meie kausikestes olnud toidu hetkega ära, ja siis ei puudunud palju, kui ta oleks lausa pliidi peale istuma läinud, et üles sulada.

Terve õhtu istus käpad risti kõhu peal seljaga vastu soojamüüri. Karvakärsa haisu oli terve köök täis ja Muti aevastas nagu  oleks meile ka koroonaaeg saabunud.

Ma lausa püherdasin naerust. Esteet-tarkur oli ikka vägaväga jäätunud.

Muti arvas, et ega Minni sel talvel enam välisukse poole vaata.

Ausalt öeldes vaatan ka mina sinnapoole vaid minutiks paariks.

Ikka nii külm on, et kuidagi ei isuta kaua selles lumes olema.

Nii ma siis võtsingi hoopis kätte ja tuletasin oma olemasolu teile ikka meelde.

Kurrnjäuhh ja ärge lumelabidatel rooste minna laske!

Kui õu puhas, saab natukenegi kassiasju ajada.

Mul Muti oli laisk, kaks päeva lasi lumel muudkui sadada. Ise tegi konserviraha. Nüüd täna hommikul kriunus nagu kapiuks, kui lund nügis.

Ja vandus ka nagu voorimees. 

Sain taaskord oma sõnavarale talt mahlakat täiendust salaja hankida.

Aga nüüd lippan Mutiga vaatama, ega lollnokad jäätisteks pole muutunud ja siis keeran end koos Minniga Muti värskeltpestud voodipesule kerra.

Juhhei ja kurnjäuhhh!