Muti ütles, et aitab meile nüüd sellest kollasel vaibal kassihala rullide tegemisest ja.....

 .... soovitas tuisuilma puhul hoopis voodisse kassirulle tegema kobida.

Veel teatas ta, et Tobiasekonnale ja ka Ralfikonnale meeldiks hoopis rohkem, kui me peaksime neid meeles selliste lahedate tegelastena, nagu nad olid. Mitte ei halaks, ega piiksuks, nagu hästitasustatud nutunaised. 

Ja oma sõnade kinnituseks

kraapas selle plekilise kollase vaiba endale konserviraha tegemisele kaasa, ning lasi miskist aurumassinast läbi, nii, et isegi kassihaisu külge ei jäänud, rääkimata siis Tobiasekonna karvadest.

Nüüd me siis Mitškiniga tuletasimegi üksteise võidu meelde, et kuidas kumbki koerakonni mäletab.

Esimene pilt on Minni mälust!

Tobiasekonn on kolmekuune ja Ralfikonn aastane

Ja mina mäletan oma siiakolimise algusepäevast selliseid koerakonni:

Tobiasekonn 12 aastane ja Ralfikonn 13.

Postonikonnalt me ei hakanud mälupilti küsimagi, sest temaga on see jama, et kui ta sündis, siis anti talle kaasa küll enam-vähem kena välimus, aga mälu unustati. Õigemini unustati vist terve aju lisamata, sest ta ei oska kohe MITTE MIDAGI meelde jätta.

Muti keelab teda ja see tobu vahib lambaantsu näoga Mutile rõõmsalt otsa, ning minuti möödudes tegutseb just täpselt nii, nagu Muti ei luba.

Vargaplika on ta ka veel pealekauba. Kõik söödav ja ka mittesöödav tuleb kiirelt alla kugistada, kui keegi ei näe. Muti võib ju kisada, või talle üle küüru anda, koerakonnal on see hetkega unustatud, ning läheb uuele tiirule.

Eile varastas lollpealuu  iseenda tagant!

Me pidime Mitskiniga seda nähes vurrud ära nikastama naerust!

Peremees tõi ämbriga oasuppi. Seda mida nad konserviraha tegemas ise söövad, aga mõnikord ei mahu neil nii palju sisse ja siis ta saab selle lollnokkadele ja koerakonnale tuua.

Nii ka eile.

Muti pani siis portsud pooleks. Et lollnokad saavad oma nokad ubaseks ja Postonikonna jaoks jättis kausikesega pliidile. Saab koerakonn hommikul sooja supsikut.

Aga...... , nagu kogu maja oli magama kobinud, käis köögis kolin, ning kui Muti unesegasena kööki jõudis, endal silmad alles kinni, ning karvad peas padja järgi kooldus, oli Postonikonn juba jõudnud oma hommikusupi ühe hingetõmbega alla kugistada.

Täiesti lollakas ikka!

Ta oleks ju nagunii saanud oma supi endale.

Muti pani ka laia naeru üle köögi kajama, kui ära tabas, milline ajuhiiglane meil elutseb.

Ja Muti arvas veel, et sellisele vargaplikale, kes ka enda tagant pätsata oskab, tuleks mõi seltsiline leida.

Oot-oot!!!

Aga meie nõusolek?!?

Nagu tavaliselt, nii selgus ka nüüd, et meist oldi pererahva poolt jällekord mööda mindud, ning ilma kogu loomkonnata ära asi otsustatud - tuleb Postonikonnale uus seltsiline leida, muidu läheb ta päris otuks kätte ära.

Muti oli isegi Peremehega ühe vahva kutsikavariandi leidnud, aga nad ei tea, kas neile seda kutsikakonna antakse.

Kuskil linnas oli mingi kuri onkel oma suurt koera, koos koeralastega kuuris kinni hoidnud ja need inimesed, kes loomi armastavad leidsid nad üles, ning võtsid oma juurde sooja tuppa.

Ma ei kujuta üldse ette, et kuidas keegi lapsi kuuris hoiab?

Muti taris isegi ühe lollnoka ju tuppa sooja koos nende munadega, millest see lollnokk loodab omale lapsed meisterdada. Nüüd istub kööginurgas hiigelkastis, ning luksub vahete-vahel.

Me Mitskiniga ikka käime hiilimas, et kas lollnokalapsed on valmis, kuid Muti peletab seda nähes meid minema, ning käsib kannatlik olla.

No katsu sa olla kannatlik, kui uudishimu tapab!

Igatahes, tulles selle koeralaste teema juurde tagasi, siis Muti kirjutas ka neile loomade kaitseinimestele, et kui kutsikakonnad päris kodusid hakkavad tahtma, siis nemad Peremehega annavad ühele neist hea meelega Tobiase koha.

Aga sellega pidi veel aega minema, ning ega ei pruugi ka see kutsikakonn meile jõuda.

Elame-näeme ja varume kannatust!

Mul muidugist on kannatust sama palju, kui Postonikonnal aju.

Kui näiteks hommikul kohe krõbusid ei saa, kui Muti on endale hargid alla ajanud, siis piiksun nii kaua, kuni olen Mutil mingi närvi krussi ajanud.

Siis peab Muti end ägisedes pliidi eest, kuhu ta oma hommikutossu puhub, püsti ajama, ning külmkappi tuulutama. Mitškin muidugi on viisakas,ning ootab lihtsalt  Mutit üksisilmi jõllides oma hommikupala.

Mina ei suuda küll minutitki paigal püsida, trambin mööda kööki ringi ja nühin seda Mutit, nagu jaksan.

Täna hommikul muide ähvardas Muti meie Mitskini hoopis ilma palukeseta jätta, sest Minni olla reeturkass.

Nimelt käib Minni õhtuti , kui Muti ja Peremees voodisse kobivad, neile kassimasaaži tegemas.

Kuid viimasel ajal pidi Minni Peremeest rohkem eelistama, ning kui Muti ütles, et tal ka küljekondid valutavad konserviraha tegemisest, siis Mitskin oli Mutit käpaga sähmanud.

Noh, umbes nii, et mudi ise oma küljekonte.

Selle peale Muti lubaski Minni leivalt maha arvata.

Vaevalt, et ta seda teeb, aga.....

Mul oli lausa hea meel, et Mitškin kah ikka natuke polegi maailma parim, ja targem ja tublim.

Lippasin selle hea tujuga kohe varahommikul õue pekinokki loendama, kuid ilmataat ei toetanud mu head meeleolu mitte küünevõrdki.

Tuppa tagasi pääsedes olin juba nagu lumelabida koopia. Karupüksid olid pallikesi täis, ning vurrud lumised ka.

Oli vaja siis hädasti jälle seda lumepläga hakata alla puistama.

Nüüd pean koos Minniga Muti voodil laisklema.

Õnneks Muti ei tee meile praegu eriliselt tuult alla voodis aelemise eest.

Tal on nimelt iseendaga tegemist.

Tal läks üks kihv katki, ning ta pidi selle laskma välja tirida ühel asjamehel.

Nüüd see kihv pidi tal kuskil prügikastis valutama, ning ta ei saa head ja paremat süüa ka. Ainult neelab  valgeid nööbikesi mingist karbikesest. Kardan muidugi, et kui see kihv tal suhu tagasi  igatsemist ei lõpeta, siis saab Muti kurjaks, sest ega nööbid ju kõhtu ei täida.

Igatahes loodan parimat, ning kui on miskit uut uudist, siis proovin ka teid kursis hoida!

Seniks ikka kurnjäuhh ja nurr siit sooservalt!!