Tänase loo pühendan ma oma kahele tite- ja plikapõlve sõbrale!

 Kui mina siia Muti juurde tulin, siis olid nad mõlemad juba olemas, nii Ralfikonn, kui Tobiasekonn. Ja mõlemad olid suured, nagu elevandid.

Kuid Minni rääkis, et kui tema oli tulnud Muti juurde, siis oli Mutil olnud ka üks kass, kelle nimi oli Raibert. Ja see Raibert, ehk Berta mäletas veel koerakonnasid tittedena.

Ralfikonn oli olnud pisike ja igavene pugelik. Tobiasekonn aga suur nagu elevant. Esimesel uue kodu ööl oli Tobiasekonn karjunud Muti laste toa ukse all kogu aeg, et öö ja öö. Lõpuks oli üks lastest teinud ukse lahti ja käratanud, et me teame ise ka, et on öö, ning öösel magatakse, mitte ei röögita.

Peale selle enam Tobias ei röökinudki.

Aga ta tegi kõike täpselt nii, nagu Ralfikonn ees tegi. Isegi hulgerdamas käis ainult koos Ralfikonnaga.

Mitškin rääkis, et koerakonnad olid sel ajal veel nii lollid, et neil oli vaid kolm kohta, kus hulgerdada. Jõe äär - seal siis istuti külg külje kõrval, ning imetleti vett. Kohila paberivabriku tagune jäätmemägi, mis oli ammu rohtu kasvanud - seal  lihtsalt istuti ja oodati millal Muti tõllaga neile järgi tuleb, et saaks autosõitu. Ja kolmas koht  oli Kohila bussijaamas asuv burksiputka. No seda taipate vast isegi, et see oli eriti sagedane külastuskoht.

Kuna Minni oli väga titt, kui Muti juurde sattus, siis olid koerakonnad teda hoidnud nagu s... pilpa peal. Keegi ei olevat tohtinud Minnile liiga teha, ja kui Muti tegi kurja häält ja riidles Minniga, siis olid koerakonnad kohe Mitškini ringkaitsesse rabanud.

See oli siis...

(Muide kõikide juuresolevate piltide kuupäevad on kahjuks valed, sest Muti sahkerdas nad oma mingist pildiraamatust ümber pildistada. Tegelikkuses peaks olema 2006 jne).

Kui mina Mutiga tutvusin oli Ralfikonnal juba kerge dementsus, kuid see ei takistanud tal mind oma karvase käpa alla võtmast. Ning kuna Ralf mind kaitsma asus, siis tegi Tobiasekonn sama.

Nõnda veetsingi oma esimese aasta nagu koertejumala selja taga. Kui olin liiga kaugele metsa läinud, kamandati mind tagasi. Kõik minu kannul õuele tulnud metsaloomad saadeti ka tuldud teed tagasi metsa.

Teisel aastal läks asi natuke lappama, sest Ralf ei saanud enam hästi pihta, mis loom ta on ja kus ta elab.

Õnneks olime meie kolmekesi, mina, Minni ja Tobias, tal nõu ja jõuga abiks.

Kuni ühel päeval tuli see aeg, kui Ralf pidi ära minema.

Aeg oli teinud oma töö, ning praeguseks on Ralfikonna asemel õuenurgas pihlakapuu.

Tobiasekonn leinas sõpra mitu nädalat ninng keeldus suhtlemast.

Meil oli juba siis ka Postonikonn olemas, kuid Ralfi ta Tobiasele asendada ei suutnud.

Aga - aeg parandab kõik haavad ja mingil hetkel hakkas Tobiasekonn taas elavnema.

Leppis kuidagi ka Postoni olemasoluga, ning asus teda koerte kombel õpetama, ning elutarkust jagama.

See oli nii ammu mu meelest, aga küllap lihtsalt aeg lendas kiiresti kassiasju ajades.

Tobias kaitses mind ja Minnit edasi kogu metsa, ning naabri Porthose eest. Isegi Postonikonn ei tohtinud meid liiga palju taga ajada, sest hoolimata sellest, et Tobiasel tagasild aina kehvemaks jäi,  oli tema kõuehääl igasse õuenurka kuulda.

Kaks korda järjest on Tobiasekonn pääsenud uppumisest.

Esimesel korral mõned aastad tagasi, oli Minni just see, kes ajas Muti poole öö ajal toast välja oja äärde, sest Tobiasekonn oli oma kangetel jalgadel sinna uitama läinud, ning sisse vajunud. See oli veel sel ajal, kui Ralf ka oli olemas, aga ei saanud enam maailma asjadest sotti.

Muti tiris siis koerakonna kaldale ja kuivatas mitu nädalat teda.

Eelmisel sügisel juhtus sama jama, kuid siis pani pikk vees ligunemine meie vana Tobiasekonna tagasillale ja tervele tervisele põntsu.

Tagasild hakkas aina rohkem tõrkuma.

Ei aidanud enam Muti võludroogid, ega tabletid.

Tobias hakkas talve tulekul tubaseks poisiks, kes väljas käis vaid hädapäraseid asju siristamas.

Kuni üleeilseni!

Meie tuba on nüüd nii naljakalt tühi!

Töllerdame Mitškini ja Postoniga ühest elamise otsast teise, aga see pole see. Koerakonnavanamees on puudu, kes meist korra urisedes üle teeks. 

Posonikonn vahib üldse Mutile ja Peremehele terve aja küsiva pilguga otsa, miskit taipamata.

Meie käime nuusutame kollast vaipa, mille peal Tobiasekonn viimasel ajal tavatses külitada.

Õues, seal, kus on pihlakas, seal kõrval põleb pisike tuluke teist päeva!

Ole tubli me sõbrake seal teisel pool vikerkaaresilda ja tervita ka Ralfikonna meie poolt kui koos koerteasju ajate!

Kurrnjäuhhhhhh! Ja kerget käppa kõigile!