Möödunud on ilmselt terve kassiigavik, kui ma teile oma tegemistest viimati teada andsin!

Ega pole midagi ka imestada.

Meil on kõik olnud alates Muti jõuluilutamisest saati vanaviisi.

PEA-AEGU!

Ega ma tegelikult teagi, millest alustada.

Kas rääkida kohe, mis meil praegu sooserval toimub, või kurrnjäutada ka sellest jõulutamisest?

Targem on vist eelnev paari mjäuga kokku võtta, et siis päevakajaliste asjadega algust teha.

Noh, Jõulud ja see uus aasta, mille tuleku ma iga kord maha magan, need tulid nagu eelmistel kordadelgi.

Muti taris kuuserajaka tuppa ruumi võtma, riputas kilgates selle miskeid kulinaid täis ja ise rõõmustas kah selle teo üle veel hirmsasti.

Meid Mitškiniga see kuusevärk ei huvita.

Jänks võttis ja vedas moe pärast endale ühe oksa oma elamisse, aga see oli ka kogu laastamistöö.

Loomulikult vedasid end meile kõik Muti lapsed ja poisinaaskel. Ja veel hunnik külalisi.

Nimelt on need Muti lapsed  vahepeal paljunema hakanud, nii, et rahvast tuli tuba täis kohe.

Paljunema selles mõttes, et nad on endale miskid poisssõbrad soetanud. 

No ma ei tea! See noorem alles sai oma eelmisest sõbrast lahti, hädasti siis vaja uus võtta.

Aga samas - üksi ju kah igav.  Seda ma tean omast käpast.  Kui ikka Mitskin kauem õues on, ja mina toaarestis, siis igavus tapab kohe ära mind.

Igatahes on Muti lastel nüüd sõbrad ja nendel kah omakorda poisinaaskel ja kaks plikamoodi tegelast.

Muti itsitas ja ütles, et me olla nüüd kärgpere.

Oot-oot!

Kärjed ju on ainult nendel sumilastel, kes nõeluma kipuvad, kui neid mööda võililli taga ajada.

Ma kimasin tulistvalu Mitškinilt pärima, et kas me oleme nüüd mesilased, või mis?

Ega seda Mutit või ju teada. Võtab miskit pähe ja nii ongi.

Meile eriti valikuvõimallust ei jäeta, kuigi ma ikka oleks meelsamini kassiplika edasi.

Minni muidugi sai jälle laia lõuaga naeru lasta minu tobeda küsimuse peale ja seletas, et kärgpere olevat see, kui kõik lapsed on ühiselt sinu-minu-meie.

Olgu siis!

Peaasi, et meie oleme ikka edasi Muti kassid-lapsed.

Aga Mitškinile tuli selle minu üle naermise ja mind tobuks kutsumise eest karma tagasi eile.

See Karma on miski, või keski, keda ma veel ei tunne, aga Muti ütles, et see kui teisele midagi teed, see tuleb karmaga tagasi. 

Ja eile vist siis tuligi.

No näete!

Olengi jõudnud sujuvalt praegusesse aega välja.

Ja selles praeguses ajas on meil juba mitu päeva põnev.

Esiteks tuli lumi maha ja Muti lollnokad pidid kreepsu ühel hommikul oma varjendist välja tormates saama.

Sa püha Kassijumal!

Need lollakad vist arvasid, et Muti on nende rõõmuks terve aia vahtu täis lasknud. Müttasid lumes, nii,et suled sorakil. Mõned eriti ohmud ajasid lumehelbeid veel pool päeva taga joostes.

Lõpuks kamandas Muti nad tagasi varjendisse kuivama.

Lollnokad said ikka mitu päeva veel lumevanne võtmas käia, aga siis otsustas keegi seal üleval, et aitab jamast.

Tuleb eelmise talve lumi ja ka selle aasta oma kõik korraga alla puistata.

Tuli tuul, ja tõstis tormi.

Elekter lahkus koheselt meie majapidamisest, ning Muti tõi oma "seasilma" kapi otsast alla.

Ise ta kutsub seda silma Peetruselambiks. Või peeretuselambiks?

Tormasin taas tarkur-Mitskinilt asja uurima, et kui peeretuselamp, kas siis kassipuuksu ei tohi teha laua lähedal. Et äkki tõmbab sabaaluse leekidesse?

Mitškin tõmbas oma kassimaiuse, mida ta just manustas, kurku naerust.

"Seasilm" olla hoopistükis petrooleumilamp.

Vot sulle säh!

Aga keset seda valguseta lumemöllu võttis Muti üks puhvnokkadest kätte ja pressis end kõige pisemasse pesakasti hautama.

Ma käisin koos Mutiga seda imetegu vaatamas kohe.

Kujutage ette, sellist keskmise kalkuni suurust kana, kükitamas kingakarbis!

Niimoodi see hautamine tal igal juhul välja näeb.

Valis lollnokk endale kõige pisema pesa, pressis end ilmselt saba ees sinna sisse ja nüüd on sinna kinni kiilunud juba teist nädalat. Muti katsus käega, et kas tal on seal ka mõi muna ära peidetud äkki.

Ja hoolimata sellest, et lollnokk tegi mootorsae häält, avastas Muti, et ta kükitab seal karbis koos viie munaga.

Muti tahtis alguses selle jama keset talve ära lõpetada, aga tulemusteta.

Selgus, et peale meie Muti on keegi veel meie majapidamises kangekaelne - lollnokk Berta nimelt.

Ja nii ta siis nüüd haudubki. Muti arvas, et ega sealt mikit tule, aga mina loodan küll, et mulle tuleb sõpru juurde majja.

Ja siis nüüd, kohe kui külmakraadid hakkasid krõbistama,  otsustas Postonikonn, et ka tema tahab jälle poiss-sõpra.  

Naabri-Porthos istub nüüd jälle meie trepil, nagu oleks talle juured alla kasvanud. Vahepeal käib oma kodus munusid soojendamas ja siis sörgib jälle tillu ripakil meile.

Ka kangekaelne!

Teab ju küll, et Muti ei lase Postonikonna õuele, või kui lasebki, siis lendleb ise luuaga koera ümber nagu nõiaella.

Ühesõnaga - HULLUMAJA, mitte kodumaja!

Ja nüüd tulebki see Mitskini karmavärk :)

Meie Mitškin on ju teaddupoolest tubane tibin.

Vaid kassijumal üksi teab, miks Minni otsustas keset eilehommikust suurt Muti ja Peremehe tööletormamise tuhinat ka õue tuhiseda.

Väljas oli aga eile hommikul nii-nii külm, et isegi pekinokad olid ülikohevad oma restoranis.

Muti ja Peremees  hüppasid aga tõlda, ning kimasid õuelt teadmata ajaks minema, Mitskinit märkamata.

Ja siis õhtul, kui Muti saabus ja avastas, et tarkurkiisut toas pole, hakkas minul lõbus.

Muti Minnitas tükk aega ukse vahel, enne kui üleni härmas ja öökullisilmadega Minni kuuri alt välja lõdises.

Ja ega ta siis veel ukseni ei tulnud. Enne roomas kõik autoalused läbi.

Muti ei saanud algul asjale pihta, aga pärast jagas ära, mis värk on.

Mitškin oli päeva jooksul üritanud mitu korda soojemasse varjualusesse pääseda, aga Naabrikoerakonn oli ju trepi peale liimitud meil. Aga teda Minni pelgab ikka tublisti.

No ja siis õhtul, kui Muti teda kutsuma hakkas, oli ju Tobiasekonn õuel kõikumas. Ja Minnil külmast kulmud nii härmas, et ei teinud koerakonnadel vahet, kas oma või võõras.

Assa raks, kui see Mitškin lõpuks tuppa pääses!!!

Esiteks ta lausa õgis kõik meie kausikestes olnud toidu hetkega ära, ja siis ei puudunud palju, kui ta oleks lausa pliidi peale istuma läinud, et üles sulada.

Terve õhtu istus käpad risti kõhu peal seljaga vastu soojamüüri. Karvakärsa haisu oli terve köök täis ja Muti aevastas nagu  oleks meile ka koroonaaeg saabunud.

Ma lausa püherdasin naerust. Esteet-tarkur oli ikka vägaväga jäätunud.

Muti arvas, et ega Minni sel talvel enam välisukse poole vaata.

Ausalt öeldes vaatan ka mina sinnapoole vaid minutiks paariks.

Ikka nii külm on, et kuidagi ei isuta kaua selles lumes olema.

Nii ma siis võtsingi hoopis kätte ja tuletasin oma olemasolu teile ikka meelde.

Kurrnjäuhh ja ärge lumelabidatel rooste minna laske!

Kui õu puhas, saab natukenegi kassiasju ajada.

Mul Muti oli laisk, kaks päeva lasi lumel muudkui sadada. Ise tegi konserviraha. Nüüd täna hommikul kriunus nagu kapiuks, kui lund nügis.

Ja vandus ka nagu voorimees. 

Sain taaskord oma sõnavarale talt mahlakat täiendust salaja hankida.

Aga nüüd lippan Mutiga vaatama, ega lollnokad jäätisteks pole muutunud ja siis keeran end koos Minniga Muti värskeltpestud voodipesule kerra.

Juhhei ja kurnjäuhhh!