Ilusat ja teguderikast kassihommikut kõigile!
Kuna minu kassicoroona, või siis kassilinnugripp on ilmutanud taandumismärke, siis vedisin enda vurrud ja saba arvuti taha.
Kuidas mul siis läinud on?
Olgem ausad-kassisitasti!
Muti oli ikka jube pabinas, kui ma otsustasin haigeks jääda.
Tegelikult ei tea ma isegi, mis mul täpselt oli, või kui ka tean, siis jätan saladuseks - vohh!
Söögiisu on mul siiani natuke kehvavõitu, aga uni on läinud, ning täna tegin ka esimese õuetiiru.
No peab ju ennast tuulutama.
Seda enam, et kogu mu kasukas vajas lumes puhastamist.
Kogu mu lõua alune kasukas oli miski maguse kleepuva lögaga ju koos, kuna Muti on tiba kobakäpp.
Muti nimelt võttis kätte, kui ta kohalikelt loomaarstitädidelt toetust ei leidnud, helistas ühele targale onklile suurde linna.
Minni ütles, et see on onu Andrus ja see onu päästis kunagi, kui Minni titt oli, ta lausa surmasuust.
Uurisin kohe, et kuidas see surm siis välja nägi ja kas suu oli suur, aga Mitškin pani mulle selle peale käpaga mööda peapekki, ning sõimas taas lollakaks.
Minni oli lihtsalt hoiukodust tulles olnud nii ussitanud, et need ussid hakkasid juba tal üle ääre ajama.
Ja siis oli see onu Andrus võtnud Muti koos Mitškiniga keset ööd vastuvõtule ja ussid minema kihutanud.
No see ussitamine võis ikka jube olla jah!
Igatahes käskis see onu Mutil kimada kohe Rakverre kliinikusse ja sealt minu jaoks igatsugu manti küsida.
Muti kimaski, trampis seal jalgu ja ähvardas Kaitseliiduga.
Ei, ikka loomade Kaitseliiduga. Ja kätte ta kogu kauba muidugi saigi.
Ah jaa, enne sõitu toppis ta mulle veel miski pulga pepusse, vahtis seda targa näoga ja ütles sellele onu Andrusele, et mul palavikku pole.
Mis asja, kas palavik on pepus või?
Endal ja Peremehel katsub küll ikka seda palavikku peast kinni hoides.
Aga, Minni jälle teadis, et minu puhul polevat vahet, pea, või pepu, ühed tühjad mõlemad.
Krt!
Ma talle veel ehitan selle eest mõni päev.
Igatahes pidin ma kaks korda päevas suu pärani ajama ja miskit pastat näost sisse lakkuma. Iga paari tunni tagant kimas Muti koos süstlalutiga mööda tuba ja ma pidin mingit halli ollust kah jooma. Kuklasse sain tilgad ka ja mingeid miine söön siiani.
Paari päevaga sai mul sellest jamast siiber, ning ma nõudsin krõbusid.
Ah jaaa, kummeliteed lahmisin ka ikka juua.
Praeguseks olen taas jalul, ning kohe teen oma õueetteaste taas. sest selle nädalaga, mis ma toas põõnasin, on pekinokad käest ära läinud, ning verandaalune illegaalhiir samuti ülbitsema hakanud.
Mutile lubasin muidugi, et ega ma maja eest kaugemale lähe, aga.....
Lollnokkade elamisse ikka piilun natsa, ja kuuri alla ka.
Nii, et praeguseks kurrtsauhh ja nägens!!!
