Oh sa püha Kassijumal!

Meil on täiesti hullumaja mitu päeva juba.

Algas siis, kui Muti oli esimeselt päevaselt konservivoolimiselt kogu jõudnud .

Ma kuskil eelnevalt juba mainisin, et meil elab üks lollnokkadest kööginurgas praegu. Ja ootab pisikesi lollnokki.

Olgu pealegi, oodaku aga!

No nii!

Muti oli siis end sel päeval, kui hullumajaks hakkas muutuma, varakult voodisse kerra kiskunud, sest ta oli väsinud ja see hammas valutas tal ikka veel arstitädi juures prügikastis. Meie Mitškiniga tõmbasime ka Muti kukil lõõska mühinal.

Mingil hetkel läks Mutil uni ära hambavalust ja vetsuhädast, ning ta komberdas kööki.

Võttis jälle oma pisikese valge jublaka hinge alla, ning pissitas end ära.

Siis sättis end pliidi ette, et puhub pliidile tossu nii kaua, kui uni tuleb.

Meie tegime Mitskiniga ümber Muti tanderanti, sest, mis on see meie asi, et öösiti külmkapi uks ei taha avaneda. Meil ju kõhud tühjust täis.

Ja siis kostus korraga Peremehe norsete vahele miski õhkõrn piiksatus!

Assa kurjam!

Illegaal kööki juhtunud!

Kammisime Mitskiniga kõik nurgad läbi, aga hiirehaisust polnud juttugi.

Ja siis jälle - nagu olime Muti kõrval istekohad sisse võtnud, tuli uus piiks.

Muti läks elevile!

Otsis siva oma peetruselambi, ei ikka taskulambi välja, ning asus lollnokka valgustama.

See vahtis Mutit juhmaka näoga. Muti närv ei pidanud vastu, ning toppis oma väikse karvutu käpa lollnoka pessa. See laksas muidugi Mutile koheselt, aga Muti oli kärme ja jõudis enne veenduda, et lapsi veel pole.

Torises natuke aega siis köögis ja kobis uuesti magama. Ning kui ta hommikul konserviraha tegema kiirustas, siis piiksuti juba poole kõvemini, kuid Mutil polnud aega vaadata.

Arvas, et nagunii on tal vanadusest hoopis kõrvad piiksuma hakanud. Munad olid ju öösel veel täiesti mittelollnokalapsed.

Me Mitškiniga oleks olnud täiesti nõus neid tegelasi lausa eriti lähedalt silmitsema, ja jälgima, et kuidas need pisikesed lollnokad ikka sealt paksu koore seest välja kasvavad, kuid õel Muti toppis selle puuri sellisesse isolatsiooni, et isegi koroona poleks sisse suutnud sinna imbuda.

Õhtul, kui Muti tagasi koju saabus, ootas teda kollane pisike lollnokk. Ja muidugi meie ka.

Ma olin täiesti kindel, et nüüd saame selle lollnokalapsega aega veetma hakata, aga......

Meid lennutati nagu karvakerasid teise tuppa diivanile.

Ja nüüd eile õhtuks ilmus teine lollnokalaps oma muna seest lagedale. Kui esimene on kollane, siis teine on nagu pigilind - must.

Kanamutt muidugi kluksub kah rõõmust ja ei luba neid isegi piiluda. Sama õel kui Muti.

Tegelikult pidi üks lollnokk veel tulema, aga sellel oli midagi viltu ja ta ei hakanud piiksuma, vaid hoopis haisema.

Ossa !

Vot see oli küll jubedus!

Isegi Mutil hakkasid silmamunad vett välja ajama, ning nina tegi rõngaid.

Nüüd siis on veel paar munakest sel tigedikul seal puhvpükste vahel peidus vist ja ootavad oma aega.

Et kas piiksuvad, või plahvatavad.

Aga need kaks tegelast on vist natuke minusse ka.

Nad ei taha üldse oma ema sõna kuulata, muudkui trügivad välisilma uudistama. 

Emanokk muudkui tõstab neid tagasi tiiva alla ja need on kohe ruttu teise tiiva alt tiiruga väljas jälle.

Ma mäletan, et me olime õde Tonduga samasugused sõnakuulmatud ja saime kah riielda.

Aga nüüd ma pean minema Mutile seltsi õue lumelabidale tuult alla tegema.

Meil tuleb kogu päeva seda valget jama taevast maha ja ma muidu ei saagi hoovis liigelda, kui me teed Mutiga puhtaks ei tee.

Mul ju lähevad need kassipüksid kohe lummemummuliseks, kui ma paksus hanges pean pekinokalugemist tegema.

Nii, et küllap kirjutan teile taas kuidas meil siin lollnokavabrikus edasi läheb.

Seniks aga kurrnjäuhh ja olge mõnuzzzzad!!!