Nohhhhhhh!

Alustan kähku kurbade uudiste rääkimisega ära, pärast lajatan miskit lõbusamat ka, muidu jääb terveks päevaks tuju kehvaks.

Jänkspoiss võttis kätte ja tegi Mutist selgelt nägija!

Küsis Muti käest õue, tegi tiiru oma pabulamaal, nuherdas meid Mitskiniga üle, aga taga ei ajanud. Siis tuierdas kõik toad läbi, ainult voodialuse jättis vahele, ronis magamiskasti, viskas pikali ja läkski minema.

Muti pani ta kenasti laualinasse, ning peale lahkumiskurrnmäusid potsatas Jänks Tobiasekonna ja Ralfi juurde.

Muti istutas talle lillekimbu ka künka peale, ning veeretas suure kivi ka sinna. Muidu hakkavad Kellykonn ja Postonikonn äkki ümbermatmist korraldama Muti selja taga.

Nad tolgused Muti mingid lilled istutasid kõik ümber. Ühe maltsa juurikat pole Muti siiamaale avastanud veel tänaseni.

Eks üllatusmoment peab ju ka sügisel olema lilleõie näol.

Kuigi - mine neid koerakonni tea - viimasel ajal on nad laisemad kui kapsaussid.

Tegelevad vaid kibuvitsa põõsa all maja valvamisega. Õues toimuvast on neil suht ükskõik. Peaasi, et maja vari väga kiiresti edasi ei liiguks, ning päike neile peale paistma ei hakkaks.

Aga samal ajal teeb kanakull meil lollnokkade aia kohal kevadõppust "kotkasiil", ja olgem ausad, see, mis see kullirajakas õhus olles sooritab, annab silmad ette igale sellele robotlinnule, kelle nimi olla Paipai tatar, või miskit sellist.

Mitskin kah ei teadnud selle tulistajalinnu nime, ma küsisin, aga Muti teab, kuid ei ütle. 

Ütles hoopis, et olen lollakas Kõldu Kaak, kes kutsub Kurja välja.

Ei kutsu ma keskit Kurja. Meil polegi külas ühtki sellenimelist looma. Ja pealegi, ma tahaks seda Kurjat ise ka näha, kes selliseid õhupiruette teeb, nagu meie kanakullirajakas.

Nohh, igatahes suutis see rajakas omale taas õhtusöögi meie lollnokkade hulgast organiseerida.

Muti õnneks oli sellel korral ohvriks kolenoka kukehakatis, kes oleks hiljem nagunii doktor Kirvest pidanud külastama.

Mis ta nüüd nii suur õnn muidugi, meil jäi tänu sellele kukepuljongist oma osa saamata ja Mutil praelõuatäis samuti.

Aga lähme nüüd lõbusamate asjade kallale!

Meie Muti tõestas meile taaskord, milline jahupea ta on, ehk siis apteegiblond, nagu ta ise ütleb enda kohta.

Mäletate, Muti muretses eelmisel suvel endale ja Peremehele hiigelkausi, kus sooja ilmaga hea lobistada.

Talveks tassis ta selle kausi kõige tagumisse kuuri, mis meil õues leida on. 

Nüüd siis, kui ilm hakkas suvesignaale saatma, otsis Muti selle kausi, mida nad isekeskis passioniks nimetavad (sain taas Minni käest tutaka, see kauss on hoopistükis bassein) välja ja pani kokku.

Kauss sai kena koha peale metsa äärde. Muti ütles, et nüüd nad on koduspaa omanikud Peremehega ja hakkavad igal õhtul seal päevaessu maha loputama.

Lubadused-lubadused!!!!!!

Pilt on küll eelmisest suvest, ja pildil pole isegi poisinaaskel, vaid poisinaaskli sõbraanije - naabriMiisu plikatirts, Mirtsu. 

Aga kauss on ikka sama, teises kohas vaid, sest Mutile ei meeldinud Lollnokkadega vaade, tema tahtis metsa ja välivetsu vaadet seekord.

See selleks!

Kauss kokku monteeritud, pani Muti vee ka sinna sisse voolama.

Ise läks Lollnokkade varjendis suurt puhastamist tegema.

Paari tunni pärast läks siis oma spaad kontrollima. Vett oli veerandijagu tulnud spaasse.

Muti nohises natuke pahaselt, et paganama kaua tuleb oodata, kuni spaakauss täis saab, aga mis teha.

Ju ta hakkab vanaks jääma, et ei mäleta, mitu tundi eelmisel suvel vett tuli soristada kraanist.

Läks ja tegi veel paar tundi kodukasulikke töid, ning otsustas siis koffeepausi pidama hakata.

Vahepeal muidugi riidles koerakonnadega, et need jälle oja ääres oma käpad on märjaks ja essuseks suutnud teha, ning neid käppi tahavad ilmtingimata Muti lesilasse kuivatama minna.

Kurrmäu, aga koffeeevee saamiseks pidi Muti taas oma kausi juurde minema, sest see voolik, mis vett kaussi tassis, oli köögikraani külge pandud, ning  Muti pidi nüüd vee saamiseks seda voolikust võtma.

Kablutas Muti kausini!

Ja avastas!

Kausi all on veeloik!

Muti muidugi arvas, et küllap on kauss talvel kuurist mõne naela leidnud ja selle omale põhja alla torganud. Igas juhuks otsustas Muti oma kausile ring peale teha, et kontrollida, ega kauss päris läbi naelatanud ennast pole.

Ja siis!!!!!!!

Oh sa Püha Kassijummal!!!

Kus alles hakkas metsa ja välivetsu suunas igat masti huilgeid lendama.

Mitskin ütles, et Mutil olla nüüd uus nimi.

Ei mingit Mutit enam, on hoopis roppsuu-röökur.

Selgus, et meie röökur-Muti oli unustanud kausi äravoolule prundi ette keerata.

Ja metsa pool kaussi oli meil tekkinud uus veekogu - madalmetsajärv.

Seal need koerakonnad end kastmas käisidki ja said Mutilt ilma asjata sugeda.

Kahjuks on see järveke tänaseks juba kokku kuivanud, enne kui konnad ja kalad sinna oleksid jõudnud kodud leida.

Me Mitškiniga jälgisime kogu veemöllu suitsulepa otsast.

See on see hiiglaslik õunapuu, mille ladvast näeb nii kaugele, et ....... 

No igatahes vääääga-väääga kaugele!

Nüüd ma seangi suuna taas sinna puulatva, sest Muti on otsustanud selle kausi kõrvale vanast kuurist, mis muidu talle varsti selga kukuks, teha lihapraadimise katusealuse. 

See on väärt mõte Muti poolt - praeliha vastu pole meie peres kellelgi midagi!

Aga selleks, et seda praeliha seal teha, tuleb Mutil see kuur oma kasutust kraamist tühjaks teha.

Teadupärast kaasneb meie majas iga tühjendamise-koristamisega korralik hullumaja, ning selle vältimiseks on targem jalust eest ära olla. 

Nii, et, kohtume peale hullumajapäevi!!!!

Kurmäuhhhh-njäuhhhh!!!