Nuhhh, muti sai jälle sigadusega meil hakkama!

  Meile saabus just eile hommikul uus partii muidusööjaid keda läbi akna üle lugeda.
Üle lugeda sellepärast, et muti ütles, et praegu olla mingi linnulugemise kampaania ja kuna meie Minniga nagunii oma tagumikke laua peal laiaks istume linde vahtides, tuleb meil nüüd ankeet täita ja täiskohaga tööle asuda.
See töö mulle sobiks. Aga ankeeti ma täita ei oska, Minni ka ei oskavat. Küll muti täidab, mõtlesime. Aga võta käpast! Ronisime täna hommikul kohe lauale ja ........
No ei näe! Kohe mitte midagi ei näe!
Muti, va kadekops ja mittekassisõbralik inimeseloom oli öösel aknad lilleliseks teinud.
Millal ta jõudis?
Ronis ju voodisse enne meid. Me veel Minniga kasutasime juhust, et koerakonnad olid õue kihutatud pissile, ja tegime vaibarullitrenni. Muti magas raudselt,  kui peremees koerad taas  tuppa vedas, ning meie treeningu lõpetas.
 Ma käisin mutit veel nuusutamas, sest ta norises lahedalt. Ma panen talle mõnikord oma pepu nina peale, et ta vait jääks. Peale seda lendan loomulikult suure kaarega voodist välja, kui ma ise kiirem pole ja eest ära ei lipsa.
Olgu, aga ma ei saa ikka pihta, mismoodi ta meid üle kavaldas ja märkamatult-kuulmatult need aknad suutis ära sodida. Muidu trambib elamises ringi, nii, et põrand põrub.
Ja meil, nagu öeldud täna just pikem vaatlus plaani võetud.

Täna sellepärast, et ega meil õues eriti midagi teha pole.
Lund on juba niiiiiii palju, et segab kassielu. Nüüd me käime vaid siis seal, kui muti puid ja vett toob. Siis ta teeb kuuri ja kaevumaja uksed lahti, ning lükkab teed ka puhtaks lumest. Aga me siis kihutame Minniga nii, et sabad sirged, ikka ühest kuurist teise. Aga ega see on lühike lõbu, sest nagu mutil töö tehtud kurritab ta meidki tuppa. Minn läheb hea meelega, ma vahetevahel ikka lippan eest ära. Kahjuks mitte kaugele, sest mu lemmik peidukohale - vanale autokuurile lükkas peremees lumekuhja ukse ette. Arvas. et enne kevadet mul sinna asja pole. On ikka rumal,loomulikult pean ma seal ka aeg ajalt käima  peitust mängimas.
Nüüd ma enam ei mahu sealt uksepraost sisse, ning muti saab mu paksu lume seest kätte.
Aga täna jääb isegi kuuridevaheline jooksutrenn tegemata.
Esiteks, ma olen sutsuke solvunud, et aknast midagi ei näe, kuigi muti vabandas end välja ja ajas lilled külma süüks. No ma ei usu teda. Ta viimasel ajal toob kogu aeg seda külma põhjuseks.
Suurest solvumisest tegin ma isegi muti arvutile restardi. Nagu ta laua tagant tõusis, istusin ma kohe arvuti peale. Ikkagi kõrgem koht, äkki näeb sealt paremini pekinäkke.
Oh sa poiss, kus ma sain riielda!
Kõik tähed, mida muti seal toksib läksid väikseks ja kuhugi nurga taha ära. Muti möllas tükk aega, enne kui asja korda sai.
Teiseks, muti pani mind toaaresti selle trahviks, et ma pätiaadu olen. Küll ta varsti leebub :) :).
Kolmandaks, õues on suur tuul ja see keerutab meie püksid jälle neid lumepalle täis, mis kuidagi ära ei taha tulla.
Neid tuleb kõvasti hammastega katkuda ja siis on ju valus.

Vabatahtlikult ma pliidi kohale sulama kah ei lähe, ärgu lootkugi muti.
Tundub, et meil tuleb taas üks lebopäev. Kui just mingit imet ei juhtu ja peale lõunat kevad ei tule.

Täna hommkul juhtus ni jube asi, et ma lausa pean seda teiega jagama.

Hommik tegelikult algas nii, nagu iga teine.
Muti komberdas üles, tegi tule pliidi alla ja istus siis pliidi ees ja puhus suitsu pliidiuksest sisse, niikaua, kui pliit juba kenasti praksus põleda. Meie Minniga ootasime oma hommikuampsu konservi näol. Vanasti, kui ma noor olin, või noh, noorem, siis ma ei suutnud kuidagi seda hommikuampsu ära oodata. Nüüd juba tean, et küll see muti end pliidi eest ükskord ka külmkapini vinnab. Nii ka seekord.
Meie saime ampsu kätte, jänks oma saiakannika kah ja Tobias, kes oli end kuidagi ikka ööseks tuppa smuugeldanud, lendas laias kaares õue pissile.
Muti ajas omale ka riided selga, ning pani oma imeliku pruuni joogi poti tulele. Ja siis hakkas mingit kohutavat kala puhastama. Ise veel ümises laulda seal juures. See laulujorin on tal nagu meie nurr-nurr, aga mitte nii kena. Muti paneb ikka viisi ja taktiga jubedalt mööda. Me Minniga istusime ta selja taga ja üritasime natuke suunata  oma nurriga teda õigele joonele, kuid ega ta meid kuula. Lasi oma joru edasi, kuni peremees magamistoast tuli ja käskis tal see undamine lõpetada. Muti ainult itsitas, ning teatas, et kohe annab kiisukestele ka maitsvat kala.
Midaaaa!
 Nagu ta me kausside poole end sirutas, nii olime Minniga laua peal, et see kala liniku alla matta. Kraapisime päris ägedalt, aga matta ei õnnestunud. Muti tegi meile tuule alla ja asus seda kala siis sööma.
Ja ta sai sellest vist küll mürgituse, ausõna.
Alguses polnud midagi.
Muti tegi laual ruumi ja hakkas nõusid pesema. No ma olen korra kuskil  eelnevalt kirjutanud, et meil veel seda eurovärki pole, et vesi oleks torus kinni. Meil on vesi ämbris ja nõud ja kassid  pestakse suures sinises kausis. Kassid sinises, nõud ikka kollases.
Nii, muti siis pesi oma nõusid, mina hängisin põrandal päikeselaigus ja Minni vahtis aknast välja. Siis muti ütles, et mis sa Minn passid niisama, sul hea kohev karv, kuivata nõud ära. Minni pidi toolilt maha kukkuma üllatusest. Tema meil musta tööd ei tee, ja keeras mutile üldse selja.

Muti möllas siis ise edasi, aga ta vist solvus meie peale, et me ei aita teda ja kala ka ei söönud. Pesi nõud ära, ja siis tal see mürgitus välja lõigi.
Tõi suure-suure kausi tuppa, valas pliidilt sooja vett sinna sisse ja hakkas ennast sinna ära uputama.
Pani pea vette ja mulistas.
Ma ehmatasin ennast pea-aegu koeraks. Ja kus me siis tormasime Minniga teda päästma. Minni jooksis muidugi targemana peremeest appi hüüdma. Mina kargasin mutile turjale, et teda veest välja rebida. Me ju nii pahad kassid ka pole, et end kohe selle pärast peab ära uputama. Kes meile siis pärast süüa annab, mõtlesin, kui mutit märgadest karvadest tirisin.
Aga see meie muti - hakkas alguses kisama, siis raputas mu seljast maha ja naeris nii kõvasti, et ma põgenesin Minni juurde taha tuppa. Mitte midagi ei saanud aru.
Aga mutil läks igatahes eneseuputusmõte mööda. loputas pea ära ja kuivatas kah. Siis teatas peremehele, et nüüd on kena arsti juurde minna.
Mingu jah, äkki see arst aitab teda, et ta selliseid tempe enam ei teeks, mis kassikese südame murda võivad.

Minu elu on vahepeal üsna nukker ja üksluine olnud.

Muti meid eriti  õue ei taha lubada viimasel ajal. Ütleb, et lumi on nii sügav, et ma kaon selle sisse ära. Eks tal on õigus ka natuke. Siin ju mingil päeval oli nii suur tuul ja sadas seda tobedat lund, et muti kaotas ka oma autoga lume sisse ära. Tund aega vehkis labidaga, et autot leida. Lõpuks kutsus selle koleda ja põriseva masina, mis meil mõnikord käib ja tee pealt lume suurde kuhja lükkab. See leidis muti  auto tee otsast ruttu üles, ning tiris lume seest välja. Aga nüüd on muti selle pärast haiguslehel, Ütles, et jäi kauaks külma kätte. No kui ma õue saaks, küll ma sellele külmale alles näitaks. Või meie mutit kiusama ja kinni hoidma. Ma võtaks ta ise kinni. Lahti ei lasekski. Kui ma ainult teaks, kuidas ta täpselt välja näeb!
See muidugi on natuke tore ka, et muti kodus teki all on. Siis on mul ka tegevust, ma nimelt käin teda seal teki all lõbustamas. Uurin välja kus ta varbad parasjagu on, ning siis teen neile hiirepüüdmismängu. Muti ruigab iga kord nii vahvalt, kui ma ta varbad olen kinni püüdnud.
Aga veel sellest õues ringi hiilivast külmast.
Muti ütles, et seda ei näegi, vaid tunneb. Ja et selle külma pärast on meie koerakonnad kah toas.
Ja see on paha
. Esiteks võtavad nad kole palju mänguruumi ära, sest nad ju ei maga korralikult diivanil keras, vaid kumbki laiutab eraldi  tubades, või koridoris vaibal. Katsu sa siis mingit jooksumängu Mitškiniga aretada, kui need ees on. Lõrisevad ka veel, kui me Minniga oleme hoogu läinud ja üle nende kõrgushüppeid teeme.
Teiseks kakab Ralf vahete vahel tuppa. Ma küll proovisin, teda suunata meie kasti kasutama, kuid tundub, et ta ei mahu sinna sisse. Vahtis lolli näoga ainult pissikasti, isegi ei  proovinud pugeda sinna. Muti arvab, et Ralf on nii vana ja tal on Alzhaimer. Ma ei tea kust ta selle sakslase on saanud endale, aga ega siis see ei tohiks segada õues vetsus käimist.
No aga nii ta on.
Igatahes, nagu see sakslane on käskinud Ralfil põrandale kakada, jooksen ma kohe mutile kaebama. Lootuses, et nüüd mutil saab ometi kõrini, ning koerakonnad kolivad õue.
Siiani pole kaebupunnitamine aidanud. Minni ütles, et ma olen ikka jube loll veel. Mutil on koertest ju kahju ja selle külma, ning tuisuilmadega lähevad koertel õues munad härma, sellepärast nad toas on. No las lähevad - ongi ilusad nagu jõuluehted. Veeretada ma neid ei riskiks, võin käpast ilmselt ilma jääda, kuid kena ikka vaadata kassisilmal. Ja üleüldse, mis munad. Vaat, kui mina sain ükspäev õue möllama. Ossa, kui lahe oli üle pika aja. Aga lõpuks olid mu karupüksid selliseid lumemune täis ennast korjanud, et mul oli kohe raske liikuda. Viimases hädas komberdasin siis jalad harkis tuppa, et muti aitaks. Aga muti! Muti hoopis parastas, et ma ju ütlesin sulle, et õues ei saa praegu mängida. Ja siis ta lubas mu pesupulkadega pliidi kohale sulama riputada. Tema enda ema olla niimoodi tema karupükstega teinud, kui muti laps oli. Püha kassijumal!!!!!. Ma põgenesin kõige kaugemasse diivanikasti nurka ja sulasin seal vähehaaval. No see meie muti ei armasta ju loomi mitte üks raas. Rääkigu see Minni mida tahab. Vastupidi, tal juba loomavihkamine  vanematelt päritud, kui need teda ka pliidi kohale riputasid. Äkki muti kõrvad ongi selle pärast sellised suured. No venisid välja rippudes.
Ühesõnaga, hirmust piinamise ees loobusin mõneks ajaks õues käimisest, ning igavlen nüüd köögilaual tihaseid lugedes.

Ja neid on ikka palju viimasel ajal, Terve maakonna omad on vist meile tulnud mind ja Minni õrritama.
Kuigi, ega Minnist suurt linnuvaatlejat hetkel pole. Ta ütles, et juba miinus kümme halvavat tema kaunid käpakesed ja kolis taha tuppa oma lemmiksokkide kasti elama. Käib all vaid vetsus, söömas ja kord päevas konte sirutamas. See tähendab, et teeb ikka paar mängutuuri minuga. Ise ta nimetab seda prof....... no mingiks asjaks, et ma päris ära ei manduks. Ma ei ole sellele veel  pihta saanud, mis see tähendab, kuid küll ma välja uurin. Ilmselt on see mingi minu koolitund. Ta ikka vahete vahel õpetab mind käituma, kui viitsib.
Nii, et mul on ikka tegelikult üsna üksluine elu praegu. Teha pole suurt midagi peale magamise. Ning kuna ma enamus aega magan muti kaisus, siis ei tee ma ka lollusi, ning ei saa riielda.

Kurrnjäu! Ja kena käimasolevat aastat! 

Ma olen aasta lõpuga nii laisaks ja karvaseks muutunud, et pole oma elu kohe kuu ja rohkemgi teile jaganud.
Mis teha, käppadel on tegemisi-toimetamisi nii palju olnud.
Esiteks: Ma püüdsin oma elu esimese hiire.
Muti kilkas ja tagus käsi kokku, nagu oleks ise seda teinud. No olgem ausad, eks ta üks pisike hiireke oli - tänaseks olen ikka priskemaid ka saanud. Aga see esimene oli meil Minni ja mutiga juba ammu pinnuks käpas. Muudkui krõbistas sahvris ja seinte vahel.
Ja siis ühel õhtul mul ikka vedas täiega. Muti va ihnuskoi oli sahvriukse irvakile unustanud, ning ma kasutasin kohe juhust. Tal ju seal kapis ja riiulitel igatsugu kraami. Mõnda kannatab mekkida, mõni asi on purgis peidus (kahjuks) ja mõned söögid on selline soga, et imestan kogu aeg, kuidas need peremees ja muti neid saavad süüa. Ma seda punast tomatitega asja proovisin korra. Oh sa püha müristus! Ei liha raasugi, ainult silo ja seegi sibulaga pooleks. Ma turtsusin terve päeva. Ja muti käest kuulsin siis muidugi, et olen taas see Kõldu kaak, kuna lõin purgi peale maitsemist riiulilt alla, et keegi teine seda jubedust kogemata ei prooviks.
Ok, see selleks. Niisiis - sahvriuks oli irvakil ja mina kõpsti sahvris muti jorjenijuurikate kastis peidus.
Ega palju aega läinudki, kui hiireke ka kasti tuli juurikaid vaatama. Võtsin ta siis hästi õrnalt hammaste vahele ja viisin suurde tuppa valguse kätte, et seda pisikest krõbistajat lähemalt uurida. Siis hakkaski muti kilkama ja hüppeid tegema. Päris kõrgele hüppas arvestades tema vanust ja kogu :) :).
Hiir ehmatas muidugi selle melu peale ära ja tahtis sahvrisse tagasi põgeneda. Ma kärme plika panin talle naksti käpa peale, aga vist tibake tugevasti, sest krõbistis vajus lössi ja ainult siputas natuke.
No ja muidugi pidi ju meie tarkur Minni ka kohe kohale lendama targutades. Et nii ei tehta ja anna ma näitan kuidas hiirega mängitakse. Ähh, ei osanud ta midagi mängida, hiireke viskas tema mängu peale vedru hoopis välja. No kuulge! Minni tegi talle ju emalenduti mängu. Hiireke lendas lausa lae alla. Minagi poleks sellistele trikkidele vastu pidanud. Ja hiireke ammugi mitte. Minn andis siis ta mulle tagasi, öeldes, et see hiir oligi juba katki. No ja ega minul siis ka enam huvitav polnud, viisin ta mutile. Muti ei olnud miskipärast eriti vaimustatud, ronis kohe diivani seljatoele ja kilkas sealt, et peremehe oma, las viib ära. Viidigi.
Aga peale seda hakkasid mingid suured pidustused tulema, ning muti vaaritas sööke, mida ta sahvrisse peitis. Ning siis lubati meil Minniga igal õhtul neid otsimas ja valvamas käia. Minni õpetas mulle kuidas teha meeskonnatööd. See käis nii, et mina olen ülemisel riiulil ja tema alumisel, ning keskel saame pärast saagi juures kokku. See toimib meil siiani väääga hästi, maja ei krõbise enam üldsegi.
Nõndaks!
 Teiseks algasid pühadeettevalmistused.
No nende  pühade, mis tulema hakkasid!!!!! Muti võttis kohe pikemalt vabad päevad ja muudkui keetis ja küpsetas miskit. Ma sain selle pärast kohe uue haiguse ka. Uurisin internetist, et selle minu haiguse nimi oli ninasõõrmete laienemine. Ja tekkis see sellest, et meil tulid koju, hirmus head lõhnad. Maksalõhn ja praelihalõhn ja seajalalõhn jne jne. Ma muudkui istusin muti juures laua taga toolil ja nuusutasin. No ja siis mu nina välja veniski, Tegelikult ei veninud, aga Minni noris mind niimoodi. Aga sai selle norimise eest kitli peale ka. (Niimoodi nimetab muti meie lahkhelisid, kui me teineteist tiba tuuseldame) Minni ise eriti ei huvitunud lõhnadest, ütles, et mis sa titt pingutad, nagu nii saame meiegi oma pühaderoa. Jälle oli tal õigus! Pudenes meilegi ja nüüd olen ma natuke ülekaaluline. Aga ainult NATUKENE.
Vohh - ja siis tulidki need pühad. Muti ja peremees vedasid suure kuuse tuppa. Ise veel seletasid, et vist tuleb kuusk lakke ka kinni panna, mine sa seda kaaki s.o. mind, tea. Eeslmisel aastal oli titt, aga äkki sel aastal hakkab lollusi tegema.
 Huvitav?
Milliseid lollusi saab teha torkiva ja tuimalt toanurgas seisva kuusega?
 Igal juhul oli muti lugenud oma tarkade lehtede pealt kuidas kassid lükkavad kuuski ümber ja lõhuvad ehteid.
 Ohhoooo,  kuulasin - kas nad kavatsevad seda ehtida ka veel. Olgu, siis äkki ongi tore ja põnev. Tormasin Minni juurde uudist jagama, kuid Minn tõmbas mulle vee peale. Ütles, et ärgu ma kuusele suuri lootusi pangu. Torgib ja ehted pole ka midagi väärt, kukuvad maha, ning pudenevad kildudeks, ning siis ei saa neid veeretada ka. Ainult muti teeb kurja häält ja koristab kogu aeg. Ning pealegi taritakse selle kuuse ehtimise ajaks see poisinaga jälle siia.
Ja nii juhtuski! Kuuseehtimise hommikuks oli poiss platsis nagu naksti. ja oh õudust, ta tahtis meid Minniga ka selle külge riputada. Põgenesime õue ja olime seal kuni õhtuni. Siis ajasid praelõhnad meid tuppa tagasi. Külm oli ka natuke, ning kuna koeravolaskid kah tuppa olid lubatud, ning poiss nendega rohkem tegeles, siis saime rahulikult pühadeõhtut nautida.
Pärast tulid veel ühed pühad. Nimelt sai aasta otsa.  Kuidas ta otsa sai - ei oska seletada, sest mitte midagi ei muutunud. Ainult see öö, kui aasta otsa sai, oli koledavõitu. Õnneks me olime toas varjul. Peremees oli tööl, muti pani koerakonnad rehe alla luku taha ja ise ütles, et läheb linna töllu kuulama. ??????? No kas seda töllu siis kodus ei kuule või???  Aga ma arvan, et muti hoopis kartis kodus olla. Vaat ta juba nii vana, et teadis ette, mis öösel juhtuma hakkab. Aga öösel tulid äkki kuskilt mingid jahimehed välja, ning kus kukkusid paugutama. Ma ronisin kohe akna peale vaatama, et kas nüüd saavad selle suure karu maha võetud, kes meid suvel hirmutas, aga ei. Nad olid vist linnujahil, sest kõik paugud lasti taeva poole. Ja kui jaht otsa sai oli muti ka varsti kodus. Ja aasta oli ka uuesti olemas. Muti tegi meile konservi lahti, ning küsis, kas olime tublid tüdrukud. Loomulikult olime!Isegi suhkrutoosi ei ajanud laualt maha kui parema vaatamiskoha pärast laual trügisime Minniga. Koerad said ka tuppa uuesti rehe alt. See hundimoodi Ralf oli täitsa endast väljas. Kepsud värisesid ikka mehemoodi. Muti turgutas teda tükk aega. No kui mina oleks nii hundi nägu, siis kardaks ka. Ikkagi suur jaht oli ju.
Aga ütleme ausalt - pühad olid toredad küll, kuid kui muti nüüd ükspäev selle kuuse õue tihastele imetleda viis ja toa jälle kassivääriliseks seadis oli mõnus tunne. Kõik on nagu enne. Aasta on olemas, vaipu saab kokku rullida kartmata, et need kuhugi kinni on topitud. (terve pühade aja oli diivan vales kohas ja meie lemmikvaip selle all kinni), ning üldse on ruumi jälle rohkem. See kuusk, mille pärast nad pablasid, võttis ikka ilmatu mängumaa meil ära. Ja ma isegi ei proovinud teda ümber lükata, sest ta torkis vastikult.
Vaat nii see elu meil siin soo ääres on kulgenud. Praegu oleme üldse Minniga tubased tibid rohkem, sest ühel päeval oli õues mingi avarii. See masin, mis lund ülevalt alla raputab oli vist rikki läinud, sest lund tuli hirmsa hooga ja liiga palju. Mutil oli õhtul tegu,  et autoni saada ja veel sellega tööle ka. Me proovisime ka järgmisel hommikul õue pissile Minniga minna, kuid loobusime. Isegi Minni ei oskavat lume all pissida. Igatahes - oleme praegu rohkem köögiakna sisemise klaasi taga, kui välimise.
Sellepärast mul ka aega rohkem, et enda läbielamistest pajatada.