Kurrnjäu! Ja kena käimasolevat aastat! 

Ma olen aasta lõpuga nii laisaks ja karvaseks muutunud, et pole oma elu kohe kuu ja rohkemgi teile jaganud.
Mis teha, käppadel on tegemisi-toimetamisi nii palju olnud.
Esiteks: Ma püüdsin oma elu esimese hiire.
Muti kilkas ja tagus käsi kokku, nagu oleks ise seda teinud. No olgem ausad, eks ta üks pisike hiireke oli - tänaseks olen ikka priskemaid ka saanud. Aga see esimene oli meil Minni ja mutiga juba ammu pinnuks käpas. Muudkui krõbistas sahvris ja seinte vahel.
Ja siis ühel õhtul mul ikka vedas täiega. Muti va ihnuskoi oli sahvriukse irvakile unustanud, ning ma kasutasin kohe juhust. Tal ju seal kapis ja riiulitel igatsugu kraami. Mõnda kannatab mekkida, mõni asi on purgis peidus (kahjuks) ja mõned söögid on selline soga, et imestan kogu aeg, kuidas need peremees ja muti neid saavad süüa. Ma seda punast tomatitega asja proovisin korra. Oh sa püha müristus! Ei liha raasugi, ainult silo ja seegi sibulaga pooleks. Ma turtsusin terve päeva. Ja muti käest kuulsin siis muidugi, et olen taas see Kõldu kaak, kuna lõin purgi peale maitsemist riiulilt alla, et keegi teine seda jubedust kogemata ei prooviks.
Ok, see selleks. Niisiis - sahvriuks oli irvakil ja mina kõpsti sahvris muti jorjenijuurikate kastis peidus.
Ega palju aega läinudki, kui hiireke ka kasti tuli juurikaid vaatama. Võtsin ta siis hästi õrnalt hammaste vahele ja viisin suurde tuppa valguse kätte, et seda pisikest krõbistajat lähemalt uurida. Siis hakkaski muti kilkama ja hüppeid tegema. Päris kõrgele hüppas arvestades tema vanust ja kogu :) :).
Hiir ehmatas muidugi selle melu peale ära ja tahtis sahvrisse tagasi põgeneda. Ma kärme plika panin talle naksti käpa peale, aga vist tibake tugevasti, sest krõbistis vajus lössi ja ainult siputas natuke.
No ja muidugi pidi ju meie tarkur Minni ka kohe kohale lendama targutades. Et nii ei tehta ja anna ma näitan kuidas hiirega mängitakse. Ähh, ei osanud ta midagi mängida, hiireke viskas tema mängu peale vedru hoopis välja. No kuulge! Minni tegi talle ju emalenduti mängu. Hiireke lendas lausa lae alla. Minagi poleks sellistele trikkidele vastu pidanud. Ja hiireke ammugi mitte. Minn andis siis ta mulle tagasi, öeldes, et see hiir oligi juba katki. No ja ega minul siis ka enam huvitav polnud, viisin ta mutile. Muti ei olnud miskipärast eriti vaimustatud, ronis kohe diivani seljatoele ja kilkas sealt, et peremehe oma, las viib ära. Viidigi.
Aga peale seda hakkasid mingid suured pidustused tulema, ning muti vaaritas sööke, mida ta sahvrisse peitis. Ning siis lubati meil Minniga igal õhtul neid otsimas ja valvamas käia. Minni õpetas mulle kuidas teha meeskonnatööd. See käis nii, et mina olen ülemisel riiulil ja tema alumisel, ning keskel saame pärast saagi juures kokku. See toimib meil siiani väääga hästi, maja ei krõbise enam üldsegi.
Nõndaks!
 Teiseks algasid pühadeettevalmistused.
No nende  pühade, mis tulema hakkasid!!!!! Muti võttis kohe pikemalt vabad päevad ja muudkui keetis ja küpsetas miskit. Ma sain selle pärast kohe uue haiguse ka. Uurisin internetist, et selle minu haiguse nimi oli ninasõõrmete laienemine. Ja tekkis see sellest, et meil tulid koju, hirmus head lõhnad. Maksalõhn ja praelihalõhn ja seajalalõhn jne jne. Ma muudkui istusin muti juures laua taga toolil ja nuusutasin. No ja siis mu nina välja veniski, Tegelikult ei veninud, aga Minni noris mind niimoodi. Aga sai selle norimise eest kitli peale ka. (Niimoodi nimetab muti meie lahkhelisid, kui me teineteist tiba tuuseldame) Minni ise eriti ei huvitunud lõhnadest, ütles, et mis sa titt pingutad, nagu nii saame meiegi oma pühaderoa. Jälle oli tal õigus! Pudenes meilegi ja nüüd olen ma natuke ülekaaluline. Aga ainult NATUKENE.
Vohh - ja siis tulidki need pühad. Muti ja peremees vedasid suure kuuse tuppa. Ise veel seletasid, et vist tuleb kuusk lakke ka kinni panna, mine sa seda kaaki s.o. mind, tea. Eeslmisel aastal oli titt, aga äkki sel aastal hakkab lollusi tegema.
 Huvitav?
Milliseid lollusi saab teha torkiva ja tuimalt toanurgas seisva kuusega?
 Igal juhul oli muti lugenud oma tarkade lehtede pealt kuidas kassid lükkavad kuuski ümber ja lõhuvad ehteid.
 Ohhoooo,  kuulasin - kas nad kavatsevad seda ehtida ka veel. Olgu, siis äkki ongi tore ja põnev. Tormasin Minni juurde uudist jagama, kuid Minn tõmbas mulle vee peale. Ütles, et ärgu ma kuusele suuri lootusi pangu. Torgib ja ehted pole ka midagi väärt, kukuvad maha, ning pudenevad kildudeks, ning siis ei saa neid veeretada ka. Ainult muti teeb kurja häält ja koristab kogu aeg. Ning pealegi taritakse selle kuuse ehtimise ajaks see poisinaga jälle siia.
Ja nii juhtuski! Kuuseehtimise hommikuks oli poiss platsis nagu naksti. ja oh õudust, ta tahtis meid Minniga ka selle külge riputada. Põgenesime õue ja olime seal kuni õhtuni. Siis ajasid praelõhnad meid tuppa tagasi. Külm oli ka natuke, ning kuna koeravolaskid kah tuppa olid lubatud, ning poiss nendega rohkem tegeles, siis saime rahulikult pühadeõhtut nautida.
Pärast tulid veel ühed pühad. Nimelt sai aasta otsa.  Kuidas ta otsa sai - ei oska seletada, sest mitte midagi ei muutunud. Ainult see öö, kui aasta otsa sai, oli koledavõitu. Õnneks me olime toas varjul. Peremees oli tööl, muti pani koerakonnad rehe alla luku taha ja ise ütles, et läheb linna töllu kuulama. ??????? No kas seda töllu siis kodus ei kuule või???  Aga ma arvan, et muti hoopis kartis kodus olla. Vaat ta juba nii vana, et teadis ette, mis öösel juhtuma hakkab. Aga öösel tulid äkki kuskilt mingid jahimehed välja, ning kus kukkusid paugutama. Ma ronisin kohe akna peale vaatama, et kas nüüd saavad selle suure karu maha võetud, kes meid suvel hirmutas, aga ei. Nad olid vist linnujahil, sest kõik paugud lasti taeva poole. Ja kui jaht otsa sai oli muti ka varsti kodus. Ja aasta oli ka uuesti olemas. Muti tegi meile konservi lahti, ning küsis, kas olime tublid tüdrukud. Loomulikult olime!Isegi suhkrutoosi ei ajanud laualt maha kui parema vaatamiskoha pärast laual trügisime Minniga. Koerad said ka tuppa uuesti rehe alt. See hundimoodi Ralf oli täitsa endast väljas. Kepsud värisesid ikka mehemoodi. Muti turgutas teda tükk aega. No kui mina oleks nii hundi nägu, siis kardaks ka. Ikkagi suur jaht oli ju.
Aga ütleme ausalt - pühad olid toredad küll, kuid kui muti nüüd ükspäev selle kuuse õue tihastele imetleda viis ja toa jälle kassivääriliseks seadis oli mõnus tunne. Kõik on nagu enne. Aasta on olemas, vaipu saab kokku rullida kartmata, et need kuhugi kinni on topitud. (terve pühade aja oli diivan vales kohas ja meie lemmikvaip selle all kinni), ning üldse on ruumi jälle rohkem. See kuusk, mille pärast nad pablasid, võttis ikka ilmatu mängumaa meil ära. Ja ma isegi ei proovinud teda ümber lükata, sest ta torkis vastikult.
Vaat nii see elu meil siin soo ääres on kulgenud. Praegu oleme üldse Minniga tubased tibid rohkem, sest ühel päeval oli õues mingi avarii. See masin, mis lund ülevalt alla raputab oli vist rikki läinud, sest lund tuli hirmsa hooga ja liiga palju. Mutil oli õhtul tegu,  et autoni saada ja veel sellega tööle ka. Me proovisime ka järgmisel hommikul õue pissile Minniga minna, kuid loobusime. Isegi Minni ei oskavat lume all pissida. Igatahes - oleme praegu rohkem köögiakna sisemise klaasi taga, kui välimise.
Sellepärast mul ka aega rohkem, et enda läbielamistest pajatada.