Nuhhh, muti sai jälle sigadusega meil hakkama!

  Meile saabus just eile hommikul uus partii muidusööjaid keda läbi akna üle lugeda.
Üle lugeda sellepärast, et muti ütles, et praegu olla mingi linnulugemise kampaania ja kuna meie Minniga nagunii oma tagumikke laua peal laiaks istume linde vahtides, tuleb meil nüüd ankeet täita ja täiskohaga tööle asuda.
See töö mulle sobiks. Aga ankeeti ma täita ei oska, Minni ka ei oskavat. Küll muti täidab, mõtlesime. Aga võta käpast! Ronisime täna hommikul kohe lauale ja ........
No ei näe! Kohe mitte midagi ei näe!
Muti, va kadekops ja mittekassisõbralik inimeseloom oli öösel aknad lilleliseks teinud.
Millal ta jõudis?
Ronis ju voodisse enne meid. Me veel Minniga kasutasime juhust, et koerakonnad olid õue kihutatud pissile, ja tegime vaibarullitrenni. Muti magas raudselt,  kui peremees koerad taas  tuppa vedas, ning meie treeningu lõpetas.
 Ma käisin mutit veel nuusutamas, sest ta norises lahedalt. Ma panen talle mõnikord oma pepu nina peale, et ta vait jääks. Peale seda lendan loomulikult suure kaarega voodist välja, kui ma ise kiirem pole ja eest ära ei lipsa.
Olgu, aga ma ei saa ikka pihta, mismoodi ta meid üle kavaldas ja märkamatult-kuulmatult need aknad suutis ära sodida. Muidu trambib elamises ringi, nii, et põrand põrub.
Ja meil, nagu öeldud täna just pikem vaatlus plaani võetud.

Täna sellepärast, et ega meil õues eriti midagi teha pole.
Lund on juba niiiiiii palju, et segab kassielu. Nüüd me käime vaid siis seal, kui muti puid ja vett toob. Siis ta teeb kuuri ja kaevumaja uksed lahti, ning lükkab teed ka puhtaks lumest. Aga me siis kihutame Minniga nii, et sabad sirged, ikka ühest kuurist teise. Aga ega see on lühike lõbu, sest nagu mutil töö tehtud kurritab ta meidki tuppa. Minn läheb hea meelega, ma vahetevahel ikka lippan eest ära. Kahjuks mitte kaugele, sest mu lemmik peidukohale - vanale autokuurile lükkas peremees lumekuhja ukse ette. Arvas. et enne kevadet mul sinna asja pole. On ikka rumal,loomulikult pean ma seal ka aeg ajalt käima  peitust mängimas.
Nüüd ma enam ei mahu sealt uksepraost sisse, ning muti saab mu paksu lume seest kätte.
Aga täna jääb isegi kuuridevaheline jooksutrenn tegemata.
Esiteks, ma olen sutsuke solvunud, et aknast midagi ei näe, kuigi muti vabandas end välja ja ajas lilled külma süüks. No ma ei usu teda. Ta viimasel ajal toob kogu aeg seda külma põhjuseks.
Suurest solvumisest tegin ma isegi muti arvutile restardi. Nagu ta laua tagant tõusis, istusin ma kohe arvuti peale. Ikkagi kõrgem koht, äkki näeb sealt paremini pekinäkke.
Oh sa poiss, kus ma sain riielda!
Kõik tähed, mida muti seal toksib läksid väikseks ja kuhugi nurga taha ära. Muti möllas tükk aega, enne kui asja korda sai.
Teiseks, muti pani mind toaaresti selle trahviks, et ma pätiaadu olen. Küll ta varsti leebub :) :).
Kolmandaks, õues on suur tuul ja see keerutab meie püksid jälle neid lumepalle täis, mis kuidagi ära ei taha tulla.
Neid tuleb kõvasti hammastega katkuda ja siis on ju valus.

Vabatahtlikult ma pliidi kohale sulama kah ei lähe, ärgu lootkugi muti.
Tundub, et meil tuleb taas üks lebopäev. Kui just mingit imet ei juhtu ja peale lõunat kevad ei tule.