Oh te kuramuse kassiraiped!!!!

 Vot selliste sõnadega tervitas meie muti meid üleeile õhtul konserviraha tegemast tulles.
Sa püha kassijumal!
Me saime pea - aegu reaalselt peksa!!
Ja mis me siis nii väga ära tegime?
Üldsegi mitte midagi nii väga halba, et meie peale peaks kogu oma vängeima sõnavara ära kasutama.
Vaat, meie muti tegeles terve oma vaba päeva täiesti lauslollusega.
Kraamis rehe alt välja mustad toredad plastkarbid (sellised paraja suurusega, mille sisse söögitegijad panevad igatsugu salateid ja inimestele meeldivaid toidupläginaid.) Peremees on talle neid ikka oma töö juurest tassinud koos koerakonnadele mõeldud palukestega.
Peremees on meil miskis suures söögiaugus tööl. Ta pidi seal seda jooki kokku segama, mis mõjub inimestele samamoodi nagu meile palderjan, Et kui joovad, siis alguses naeravad, siis püherdavad ja pärast magavad lörinal..
Olgu, peremees peremeheks, tema juba oma häälepaelu meie peale ei kuluta.
Muti aga!
Tassis need karbid tuppa, pani kööki lauale ritta, ning hakkas siis neisse mulda kühveldama, ise vigises veel miskit kevadelaulukest.  Vähe sellest, ta riputas kastidesse veel mingitest piltidega pakikestest linnutoidu moodi puru kah ja patsutas kõik kenasti siledaks. Siis tegi mulla märjaks ja pani akna alla suure kirstu kaanele kastid ritta.
Tore on!
 Kuid kus siis meie nüüd peesitame ja päikeselaike püüame?
 Vahtisime küll õnnetute nägudega muti poole, aga ta vaid vibutas oma konksus sõrme, mis tähendas vaid üht - kirstu peal peesitamisega on lõpp.
Olgu, olgu, ei peesita siis seal!
Järgmisel päeval läks muti hommikul tööle ja meie Minniga hakkasime toas pätti ja politseid mängima.
 Ja oh sa paganamas!
Mänguhoos läksid mul täiesti meelest need muti karbid. Olin parasjagu sisse elanud hiirte sarimõrvari rolli, keda kasside politsei üritas tabada, kui ma põgenemishoos kõigi oma nelja jalaga keset neid karpe end leidsin. Vähe sellest, hetk hiljem leidis ka meisterjälitaja Minni end nende keskelt.
Proovisime siis käpp käpas sealt vaikselt ära tulla, kuid need reeturlikud kastid tulid kaasa.
Keset seda segadust leidis tarkur-Minni hea idee, et ega muld ei tohigi kastides olla. Mulla koht ongi maas.
ja mutil oli ilmselt mingi kevademeeltesegadus, et hakkas peenraid  kastidesse tegema. Me aitame ja teeme nii, nagu ikka õige on.
Laotasime kogu mulla ühtlaselt toapõrandale laiali - ja siis muti tuli!!!!!
Uskuge mind, sellist kraaksatust, mis muti kurgust tuli ei tee vist isegi muti tuttava tädi Reedu vares kah mitte.
No tänaseks on muti juba ennast kogunud, ning suhtleb meiega taas. Kuid terve peenrarajamisele järgnenud öö veetsime me Minniga diivani taga. Iga meie poolt kuuldavale toodud lepituspiuksu peale käis vastuseks vaid kraaksatus. No ei ole kerge see meie elu mutiga, ükspuha palju püüad teda aidata, ikka läheb midagi valesti.
Aga sõnavara suhtes sain küll targemaks. Peale Kõldu kaagi, ja kassiraisa, on olemas veel kuramuse kassiraiped, karvakonnad,  muidusööjad, sitameistrid. Oh, kõik ei tule enam meeldegi. Äkki Minni mäletab!
Lähen küsin ja värskendan oma mälu.