Otsustasin siin paar nädalat tagasi, et aitab jamast, ning vaatan endale kodus mõne meelepärase töö. kuna hiired on juba likvideeritud, ning linnuvaatlus hakkab ka end ammendama. 
Pealegi ei toimu lindude seas mingeid muutusi. Ikka need ühed ja samad näod. Tihased on juba varsti teretuttavad.
Vaatasin siis majapidamises ringi, et mida tegema hakata.
No ei tulnud miskit head mõtet.
Muti hakkas parasjagu sättima end küla peale, ning ma kasutasin juhust ja põrutasin õue patseerima. Et äkki värskes õhus puhub karvad klaarks, ning tuleb idee.
Ja ta tuligi!!
Olin vist muti auto nurga taha kadudes jõudnud teha hoovil vaid pisikese tiiru (suurt ei saa teha, sest muti on laisk,ning ei kaeva tervet hoovi lumest välja), kui märkasin veranda küljes redelit. Ma olen redeleid enne ka muidugi õues näinud, kuid nad on alati väga  mittehuvitavate seinte ääres. Näiteks on hiigla pikk puust redel otsaseinas. Ulatub ilusti pööninguluugini, kuid - ma ei saa seda luuki lahti mingi valemiga. Pool suve üritasin minna toa peale inspekteerima, aga tulutult. Minni ka ei saa, ta proovis koos minuga.
No olgu. Meil on veel mingi pisike plekist redel, mlle muti kõveraks kukkus kui tahtis maja  ilusaks teha, kuid sellega ei ulatu isegi poolde seina. Pealegi pani muti sellise paugu sellele redelile, kui räästast alla sadas, et redelike ei püsi enam püsti.
Kuigi jah, nüüd kui muti õhulend meelde tuleb, siis ajab ikka vurrud kikki küll. Ta pikeeris sealt alla nagu pääsuke. Maandudes oli värvipurk kõhu peal laiali, ning ise undas kuidas jaksas.  Me Minniga proovisime teda püsti aidata, kuid määrisme end ära. Muti oli pärast tige nagu herilane, kes on pudelisse pandud. Muudkui lonkas ja  pinises terve päeva.
Ise oli süüdi, kaalugu ennast enne kui ronima hakkab kuhugi. Ohutus ikka ülekõige, nagu Minni ütleb.
Aga olgu, tahtsin hoopis oma ideest rääkida.
Niisiis redel ja veel suunaga veranda katusele.
Voilaa! Kõrgused on mind titest peale paelunud. Suvel sai ju kogu aeg puude otsas ja heinaküün katusel oldud.

Heinaküün oli veel eriti tore, sest sinna katusele ei suutnud Mnni järgi turnida. Üritas mitu korda, kuid ei suutnud nii kõrgele hüpata, et saaks küüned katuseääre taha.
Ma sain teda seal kogu aeg kiusata ning rääkida, mida ma sealt kõrgelt näen. pool panin juurde kah, et põnevam oleks, ning upsakat Minni saaks kadedaks teha.
Minn muidugi oli kaval nagu alati. Ronis kuuri kõrval kasvava kastani latva, ning tõmbas mulle valetamise ja narrimise eest vee peale.
Pärast sain veel füüsiliselt ka nahutada õue peal.
Kuid nüüd! Mutti pole, Minni ka toas. Koerakonnadest minu keelajat loomulikult pole, ja redel on ÕIGE koha peal. Jess!
Kribinal tormasin kõrguste poole.
Veranda katusel oli mõnus, Muti ja peremees olid sealt kõik lume ära lükanud, ning sai rahulikult patseerida. Ja siis mul tuligi mõte, et aitan neid natuke ja lükkan kogu maja katuselt selle vastiku lume ära. Küll ma pärast need karupüksid ka kuidagi lumepallidest puhtaks kisun.
Läksin siis tasakesi sumbates katuseharjale välja, et hakkan ülevalt alla seda lund ajama.
No kus oli vaade! Ma nägin isegi metsa taha natuke ma arvan. Ja kaugel kaugel oli suur tee, mida mööda vurises palju autosid. Nautisin parasjagu kõike seda ilusat, kui muti koju tagasi kolistas oma tõllaga.

Teades, et ta hakkab kohe riidu minuga kiskuma, peitsin end katuseharja taha, ning tegin partisanimängu. See käib nii, et oled hästi tasa ja liikumatult, ning ainult üks silm  ja kõrvaots võib natsa paista. Ja kissitamisele ei tohi ka reageerida. See on selle mängu kõige raskem osa, sest kunagi ei tea, mida koos kissitamisega pakutakse.
Muti kööberdas autost välja ja jäi äkisti kohutavalt juhmaka näoga maja katust jõllima.Pagan! Mu jäljed olid ju näha!
Tulin siis rõõmsalt nähtavale. Ja oh imet, muti ei teinudki kurja häält. Seisis hoopis nagu jääpurikas. Ei hinganud ka.
Ma siis tahtsin talle näidata, et mida ma kõike katusel oskan teha, ning läksin ulja sammuga korstna otsa.

Teel korstna poole pääses muti suust aga valla miski krooksatus.
Ma kohe ehmusin natuke, et muti on kellelgi prantslasel külas olnud ja kogemata konna söönud.
Ta kogu aeg suvel ütles, kui ma konnadega mängisin, et neid ei tohi süüa, hakkad krooksuma, ning muutud prantslaseks. Ja nüüd on ise muutunud.
Aeglustasin igaks juhuks küll sammu, et iga hetk mutile appi tõtata, kui vaja, aga ei, krooksu rohkem ei tulnud. Ju siis oli vaid ühe konna söönud.
Sain ilusti korstna otsa, ning pistsin pea selles olevasse auku.
Sa püha kassijumal! Poleks ma seda parem teinud!
Mis jube tossuhais sealt tuli!
Vaadake, sel meie mutil on üks lollakas pahe. Nimelt kui ta hommikul üles tõuseb, siis hakkab pliidi alla kõrre otsast tossu puhuma, selle asemel, et külmkappi konservi järgi tormata. Päeval puhub kah kohe mitu korda ja õhtul ka. Peremees toriseb küll, kuid muti ei kuula, ning meie peame ka alati oma sööki kannatlikult ootama, kuni tal toss puhutud.
Ja kujutate ette, see toss on kõik seal korstnas kinni. Imbub ainult tasakesi üle ääre välja, ning mina pistsin oma kallihinnalise nina sinna sisse. Ma olin katuselt maas kiiremini, kui kanakull, kes suvel põllu peal maandumisharjutusi tegi. Ja sama kiirelt kui mina maas olin, oli muti miskipärast minu juures ja mul turjast kinni. No ka nagu kanakull hiirel.
Ma sain niimoodi nahutada, et otsustasin - lükake ise oma tobedat lund katuselt, mina sinna enam ei roni. Ja kui muti hakkab jälle korstnat tossuga täitma, siis hakkan hästi haledalt mäuguma ja ronin talle kukile, et ta oma kõrre ära viskaks ja külmkapi parem lahti teeks.Vot nii!