Istun aknal,
loojumas päev, äkki autot tuttavat näen.......
Jessss! See on muti!
Meie mutikene jõudis ometi koju ja me saame õue!
Ma ei teagi, kuidas niimoodi hommikul sai juhtuda, et muti pani kodunt plagama enne, kui meie Minniga oma hommikused tubased tegemised olime lõpetanud.
Üks hetk igatahes kuulsime välisukse prõmakat, ning väljateenimata koduarestis me olimegi.
Mina jaurasin ikka kohe mõne tunni nördimusest.
Päike paisab väljas, aga meie istume ninad vastu klaasi ja ei saagi suvepäevast osa.
Minn võttis asja rahulikult, keeras end poisinaga voodisse kerra ja soovitas minulgi päevane minpuhkus võtta.
No ma ju tegus tüdruk, pikutasin tunnikese - igav hakkas, küljed jäid kah kangeks.
Keerasin siis muti vaibad rulli igavusest.
Pikutasin jälle tunni.
Keerasin vaibad taas lahti - ei midagi, kell ei liikunud grammigi edasi.
Sõin meie mõlemi kausid tühjaks, ikka oli igav.
Mingil hetkel tõusis Minni ja avastas, et olin krõbinad ära söönud.
Sain selle eest tuuseldada, et olen nii loll ja tuleviku, ning sõbra peale ei mõtle. Mismoodi ei mõtle?
Kogu aeg mõtlen ju, et mis kell muti tuleb!
No Minni ütles siis, et tulevik tähendab seda, et äkki muti ei tule tükk aega ja ma oleks pidanud söögiportsu osadeks jagama, et õhtul ka oleks maiustamist. Ja sõber on ju tema.
Vaat kus sõber! Kogu aeg ju tuuseldab ja kasvatab mind.
Istusin siis aknal ja ikka ootasin mutit. Ise mõtlesin, et mis siis, kui Mitškinil oligi õigus ja muti ei tulegi.
Nutma hakkasin selle kurva mõtte peale, Ja mu terake haige silm läks paiste ka jälle kurvastusest.
Isegi Minni tuli voodist välja vaatama. et mida ma seal aknal piuksun nii kangesti.
Nutsime siis natuke kahekesi, kuid Minni tüdines ära. ja just siis, kui Minn otsustas, et teeb veel väikse uinaku, ilmus meie muti tõld :) õuele.
Oh seda õnne ja rõõmu!
Saime õue ja saime süüa ja pai saime kah.Mina sain muidugi ka loomaarsti visiidi aja oma silma pärast.
Ikkagi oli ilus õhtu!
Ja selle järgi tuli hommik!
Nagu muti tõusis ronisin mina ka aknale. Et nagu muti akna avab, et öist kassihaisu välja lasta, nii mina lähen koos haisuga.
Muti tegigi akna lahti, aga vihma sadas.
Mitte kuidagi ei meelitanud ilm mind välja.
Keerutasin ,ning keerutasin seal aknalaual edasi-tagasi, kuid õueisu oli kuhugi kaduma läinud vihma nähes.
Mitskin tuli mu selja taha ka kobisema, et keri eest, tema tahab õue vaatama tulla.
Tulgu, aknalaual ju ruumi küll.
Nii kaua kräunus mu selja taga, et tema ei mahtuvat, kuni ma läksingi eest ära lauanurgale, Minni ronis siis akna peale ja istutas end kohe keset aknalauda.  Vot sulle sõber!
Vahtis ja vahtis, aga õue ei läinud. Hoopis kukkus torisema, et miks selle akna taga vihma sajab.
Mõtles siis pisut, ning läks kontrollima, kas magamistoa akna taga ka sajab. No tätsa tobu ju! Kui juba köögiakna taga sajab, siis mujal sajab ju ka. Mina ikkagi otsustasin, et hoolimata vihmast, ma tänast päeva toas ei viida ja hüppasin õue. Minni tuli järgi kolinal.
Muti läks taas kuhugi minema autoga - ilmselt meile konserviraha tegema.
Õnneks oli ta taibukas ja jättis verandaakna meie jaoks lahti. Meie serviisi tõstis ka verandale.
Vihm lõppes ka varsti, ning meil oli mõnus koduhoovi päev. No natuke muidugi metsaääre ja põlluserva päev ka. Ning kuna meil oli muti olemasolu üle ikka veel hea meel, siis tõime talle kingiks mõned hiired ja paar toredat mullamutti ka.
Koju jõudes oli mutil nende teiste muttide üle tõesti hea meel. Kiitis meid, et me olla tõelised kass-jahimehed.
Saime lausa preemiaks kassimaiust. Muidugi näpuotsatäie, aga asi seegi.
Ja siis tegi muti midagi sellist, mille üle ma nüüd siiani naeran, nii, et saba ka väriseb ja mille pärast Minni on mulle juba vähemalt viis korda tutaka vastu  kõrvu andnud.
Meil on ju vana-vana maja, milles me pesitseme. Ja selle vana maja veranda katus tilgub läbi vihmaga. Ning, et muti kallihinnalised vaibad seal märjaks ei saaks, pani muti ühte suurde tilkumiskohta hiigelsuure pesukausi.
Ja siis nüüd koju jõudes otsustas muti selle kausi aknast välja tühjaks valada. Loomulikult ei vaevunud ta kontrollima, et ega kedagi või midagi seal veranda akna all parasjagu pole.
Vot oli küll!
Minni oli!!!
Arvake nüüd edasi, mis sai????
Akna alt kostus selline kräunatus, nagu oleks seal olnud vähemalt kaheksa ja pluss Minnit.
Ja see Minni kerkis millegi pärast kräunumise saatel kuni aknani, et siis kiljudes metsa poole liduda.
Ma pole eluski enne näinud niiiiii vihast ja tilkuvat ja kiiresti kimavat Minni :).
Ta sai kogu selle kausitäie oma uhke kasuka peale nii, mis mühiseb.
Kolm tundi oli meil Minnivaba kodu.
Õnneks  pole meie Minni  pika vihaga ja enne pimeduse saabumist tuli ikka koju, aga mina saan siiani nahutada ta käest, kui kausi poole vaatan, või pesuveest piuksatada julgen.
Aga see tuuseldamine on seda naeru väärt kah - elu toredaim nali oli!