.

Ilusat kuldset septembrihommikut!

Loodan siiralt, et mu vännklaab (laen Muti sõnavarast) mind unustanud ja maha kandnud pole!

No igastahes - see olen ikka mina, kassiplika Simba!

Kuigi Muti ütleb, et mis kuramuse kassiplika - suur kassiroju juba.

Lubas ükskord salamisi isegi mu päevaraamatu pealkirja ära solkida. Et Kassi-Maali muinaslood, või miskit sellist.

Ma talle ehitan veel muinaslugusid, kui ta peaks oma valge karvutu käpa mu jutukeste kallale sirutama.Käigu parem agaramalt konserviraha meisterdamas, ning tegelgu oma lollnokkadega.

Tegelikult vehkis Muti mitu kuud ainult konserviraha tehagi, sest neil olid teised onud-tädid seal katki läinud. Me olime kõik kodus nagu orvukesed, isegi peremees nägi Mutit vaid möödaminnes. See tähendab, et nad lehvitasid teineteisele teeristis, kuna Muti tuli töölt ja peremees läks tööle.

Miškin ütles muidugi juba ammu, et kaua see jama ei kesta - Muti läheb kah nii viisi rikki, kui ainult konserviraha teeb ja kodus meiega ei mängi.

Ja vaat nüüd ongi see käes!

Mutil kulus käpp ära. 

Istub kodus, aga essugi teha ei saa.

Ma kohe uurisin teda pikalt, kui ta põõnas.

Et kas nüüd Muti on ühe käpaga või?

Mõlemad tundusid alles olema. Ainult, et kui ma Mutit natsa kribisin ja mängima  kutsusin, siis ta tegi tuuleveskit vaid ühe käpaga.

Tarkur Minni siis teataski, et Mutil  olla see käpaliigutamise mehhanism tuksis.

Ma ise arvan, et küll ta harjub varsti ka ühekäpa tuuleveskit tegema, et meid tuuseldada.

Lollnokkadest nii palju, et need on ikka sama lollid nokad edasi, kui kevadel olid.

Ainult, et nüüd on nad hakanud hommikuti kõik oma varjendis kastides istuma ja röökides mune püüdma.

Sa püha kassijumal!

Ma ei saa aru, mis pärast peab kisama nagu ratta peal, kui ollakse muna leidnud.

Need kaagutavad lausa üksteisest üle, et kes, mis värvi ja kui suure sai.

Ma pole muidugi aru veel saanud, et kus kohast need munad neil sinna kasti täpsemalt tekkivad, et nad neid siis seal veeretada saavad. Ja  kuidas vaid hommikuti?

Meie hiirekesed liiguvad küll igal kellaajal. Ole ainult agar püüdma.

Minni ütles küll, et lollnokad ise teevad neid mune, aga selle koha pealt ma teda ei usu.

Mis moodi teevad?

Ja  millest? 

Ma kunagi titena ju üritasin muidugi selles selgusele saada juba, kui harakarajakate pesa tahtsin külastada. Aga pidin häbiga taanduma.

Või mis taanduma!

Mind lausa taandati sealt kuuse otsast harakate poolt kohutava kiirusega.

Nii, et ega ma eriti ei kipu ka praegu nende lollnokkade munameisterdamiskunsti lähemalt vaatama.

Pealegi on neil need kaks jõledikku valvurit-turvameest. Kaks kukknokka. Ja nende noka otsa küll 

nüüd sattuda ei tahaks.

Need nokad on suuremad kui vaablastel, kes laudalakas ennast peidavad.

Oi sellega sai ka nalja.

Meie Mitškiniga teadsime ammu, et need minilennukid on end sinna juba talvituma seadnud.

Mutil vaesekesel polnud aga õrna aimugi.

Taris ükspäev, siis kui tal veel käpp kenasti käis, suure redeli lauda najale püsti ja turnis reha seljas sinna laka peale.

Et kraapab need vanad heinad, mis seal on, lollnokkade varjendi lae peale kokku. Siis nokkadel talvel soojem olla.

Pooled sai ära kraabatud ja siis.......

......"tuli ta ühe jutiga, kaks pulka ühe korraga", nagu pidi ütlema miski lorilaulu salm.

Muti oli lakast all ülihelikiirusel :) !

Ja üle meie hiigelsuure mängumaa kõlasid täisvõimsusel kõiksugu kirjapanemist mittekannatavad hüüded.

Me Mitskiniga istusime suure kivi peal ja ainult kuulasime. Sõnu tuli sellise vurinaga, et ma ei suutnud kõiki isegi meelde jättta. Ja ometigi oli seal üsna palju selliseid, mida mu kassikõrv enne kuulnud polnud.

Kahju!

Kahju selle pärast, et viimasel ajal on Muti nende väheke krõbedamate sõnade loopimise unarusse jätnud. Ning seetõttu kannatab ka minu Kõldukaagi sõnavara. varsti olen juba nagu Minni - viks ja viisakas.

isegi siis, kui Postonikonn oli meie köögiaknad ära söönud, ei tulnud Muti suust mitte piiksugi.

Ja-jaaaa!

Lugesite õieti!

Postonikonn sõi aknad ära - no peaaegu.

Tal hakkas eelmisel kuul jälle see jama pihta, et tahtis naabripere Porthosega kangesti abielluma hakata.

Mutile see ei meeldinud.

Teatas, et nii noorelt ei minda mehele ja pani koerakonna kööki kinni selleks ajaks, kui nemad peremehega konserviraha vehkisid teha.

Armastus on aga ju edasiviiv jõud teadupärast.

Ning suure armastuse sunnil see Postonjett sõigi aknaid.

Muti õnneks jõudis ta enne koju, kui koerakonn klaasid eest oleks saanud.

Meie loomulikult tormasime ka ukse avanedes  kohe kööki, seda vaatepilti imetlema.

olime ju terve päeva jälginud õuest selle Postonikonna pingutusi.

"Assa raks, kus nüüd tuleb alles laulupidu!": mõtlesin.

Aga võta käpast!

Koerakonn lendas joonelt rehe alla seitsme tabaluku taha.

Muti istus köögis oma taburetkal ja puhus tossu. No minutit sada vähemalt.

Siis helistas Peremehele ja teatas hauataguse häälega, et nüüdsest elab meie majas vaid üks koer, kelle nimi pole mitte Poston.

Ja siis Muti muudkui koristas ja koristas.

Ja ei ütelnud mitte midagi. Ja jälle ikka koristas, ainult, et vahepeal mõmises ka tundmatuid häälikuid.

Isegi meie saime oma krõbud  kätte alles siis, kui suurem sodi oli lõkkeasemele tassitud.

Mitu päeva vaatas Muti neid aknaid ja Postonikonna pika pilguga. Ja loomulikult mõmises taas.

Siis hakkas ühel hommikul ometigi Muti moodi jälle häält tegema, ajas oma uuele tõllale hääled sisse, ning kihutas kummivilinal kuhugi.

Tagasi jõudes olid tõllas mingid pikad roikad ja .....

Esiti ma arvasin, et need on nüüd koerakonnale järamiseks, sest ega siis sellel armastus üle ei läinud akende söömisega.

Aga ei!

Muti meisterdas akendele uued ümbrised ja koerakonn veetis kõik Muti ja peremehe tööpäevad rehe ust seespoolt närides.

Seda annab tal muidugi veel mitu aastat närida, sest see on paksem kui kellegi Itleri punkri uks.

Kes see Itler on ja mis see punker on, ma veel muidugi ei tea. Aga küll Minni teab ja ütleb mulle ka, kui kenasti nurrun.

Igatahes elab meie majas siiani õnneks, või kahjuks ikka kaks koerakonna ja teise nimi on siiani Poston.

Nii, et ilusat kuldset septembrit, ja rohket saaki hiirte näol mu kallis vännklaab!

Kui saan mahti, siis istun taas mõni päev kassikarva jagu kauem toas ja teritan klaviatuuril küüsi.

Kurrnjäuhhhh ja nägens!