"Kui torm on mööda läind......"

Meie Muti undas seda laulukest eile terve päeva, kui mööda õue jooksis ja kahjusid kokku arvutas.

Või, mis kahjusid, midagi polnud juhtunud peale selle, et üks vana ploomipuu oli tee peale end pikali visanud.

Koerakonnad olid ka alles ilusti. 

."

 

Kuigi,  oleksid ju võinud vahelduseks ka minema lennelda. Aga, kus kurat!

Neid ei liiguta isegi vist orkaan. Pealegi, ma arvan, et Tobiasekonn poleks arugi saanud, et on tuule sunnil kohta vahetanud. 

Muti ikka tassis ta algul tuppa, kui tuul kõvemaks muutus, aga siis tegi Tobiasekonn vähe pahandust ja koerad kamandati uuesti õue. 

Nimelt avastas Muti oma lilleilu päästma tõtates, et Tobias üritab oma kuuti pugeda.

Ta pole seal juba väga-väga ammu käinud, sest ei saa sealt välja tänu oma mittetöötavale tagasillale.

Muti, va naiivitar, arvas, et Tobiasekonnal on külm sellise  tuule käes ja tõi penskari tuppa varju. No ja loomulikult ei jää ju siis ka Postonikonn üksi õue - see laseks end hirmust puhta täis siis ju.

Aga tegelikult lasi end täis hoopis Tobias!

Oli teine köögis pikali, Muti üritas omale ja Peremehele miski peetriõli lambi valgel porganditest kakukest ahjus teha, kui äkki hakkas ninaga õhku vedama. 

Mina poosetasin laua taga toolil, ning olin juba märganud, millega Topsik hakkama on saanud :).

Muti muidugi kukkus nännutama, et vanamees, kas sa lasid puuksu vä?

"Mis puuksu": mõtlesin, "sa Muti tee tuli suuremaks, siis märkad kah, et koerakonnal on päts pepu all!"

Tobias hakkas end muidugi selle küsimuse peale püsti vinnama, kuid, et teda selle tegevuse juures peab tagumikukarvadest tõstmisega abistama, siis Muti pätsi ka avastas.

Õnneks oli pätsike vaid vaiba serval. Aga selle eest kõvasti kinni, nagu - oot, oot, mis see sõna oligi -pastiliim või plastiliin. 

No mis iganes! 

Sulaselge koerasitt oli kõvasti vaiba küljes igastahes.

Penskariga meie majas ei riielda, ning nii pidi Muti lihtsalt Tobiase koos kakase pepuga kenasti õue tagasi toimetama.

Peremees pani laia naeru, et Muti nii tobu oli ja aru ei saanud, et Topsik tahtis tuulevarjus häda teha ja arvas, et kuut on selleks kõige kindlam ilmselt.

Õige ka, sellise tormiga oli isegi õuel liikumine raskendatud, ammugi siis veel kükitamine.

Koerakonnad tagasi õues, üritas Muti siis selle liimi-liini pätsi vaibast kätte saada.

Pea-aegu, et õnnestuski, kuid miski laiguke jäi koos haisuga alles, ning meie "tark" Muti läks seda vaibanurgakest õue räästa alla kaussi loputama.

Oh sa püha kassijumal!

Me olime täiesti kindlad Mitskiniga, et enam me Mutit ei näe.

Nagu ta vaiba oli ära lobistanud ja üritas sellega uuesti tuppa pääseda, tuli selline tuuleiil, ning vaip sättis end koos Mutiga ära lendama.

Mitskin lausa kräunatas, et kõik, nüüd paneb Muti hanede järel vaibaga soojamaa poole jehhat, nagu mingi Hota bõtš. (kes see veel on????)

Küsisin Mitškinilt kohe, et kes, või mis see Hota bõtš on, kuid Minnil polnud aega seletada - ta jälgis Muti poolt korraldatud etendust.

Vaip vehkis ikka ägedasti, üritades lendu tõusta. Kuid meie ja ka Muti õnneks, on Muti oma tagumise poole jõudnud enne külmade tulekut juba nii suureks nagu tankiaku süüa. See tankiakutagumik vist päästiski Muti lõunamaa reisist.

Ning kahe tuuleiili vahel, kui vaip hinge tõmbas, sai Muti ta verandale, ning uuesti tuppa.

Nüüd ta siis lamab jälle kuivanuna köögis, ning on vist tibake solvunud, sest kõik trambivad ta peal ja meie teritame küüsi kah seal.

Aga vähemalt Muti jäi meiega!

Aga torm oli tugev ikka küll!

Alguses polnud väga vigagi.

Olime nagu kassijumala selja taga, sest tuul puhus metsa poolt, ja meie õuele ei ulatunud eriti.

Muti korjas igaks juhuks kõik vähegi tähtsamad asjad, mis silma ette jäid, õuelt kokku. Meie Mitškiniga patseerisime niisama ringi ja mängisime põllul puugikorjamise mängu.

Lollnokad töllerdasid ka heinaküüni äärt mööda ringi ussikesi noppides. 

Aga just siis, kui me kõik kollektiivselt otsustasime Muti üleskaevatud kartulimaad külastama minna, otsustas see  tuul hakata puhuma teisest suunast - otse põllult.

Oh sa jeekim!

See hiigelpealik lollnokkadel, see võttis sellise hoo sisse, et oleks isegi vist sellele poisile, kes autoga kiiresti sõidab, ning kelle pärast Peremees alati pöidlad telku ees paigast ära nikastab, kui neid peos hoiab, iga kell koha kiiruse pealt kätte näidanud. 

Muti igatahes korjas siis need lendurid-lollnokad kah õuelt kokku ja toppis varjendisse tuulevarju.

Keset kõike seda sagimist otsustas elekter, et nüüd on täpselt õige aeg jätta meie majapidamine maha.

Natuke aega veel vilgutas lampe, et me teaksime kähku tuppa joosta ja siis....

 "Elagu tattnina!": kilkas Muti.

Selle "tattnina valgel elasime me järgmise õhtuni.

Meil oli muidugi Mitskiniga tore! Peremees piilus taskulambiga oma ajalehti, ning meie mõnulesime tal .
külje all.

Oli tore perekondlik olemine, ainult, et muti halas kogu aeg oma silokarpide pärast, mis tal sahvris suures valges kastis on.

Phähhhh! need ei kõlba ju mitte üks raas süüa, kuigi ta ise neid järjepidevalt endale, ning Peremehele ette kannab.

Mina pablasin pisut hoopis selle pärast, et meie konservid lähevad liiga pehmeks. See mõnsa kallerdus sulab liha ümbert ära. Mind see liha eriti ei huvitagi, aga see leemeke selle ümber on küll suupärane.

Ah, nalja sai ikka veelgi õhtul.

Postonikonn ei saanud üldse aru, mis värk metsas toimub ja kes seal ragistab. Röökis haukuda ja võitles nähtamatu vaenlasega nagu Tongi-Jote. (jälle keegi, kellest ma midagi enne kuulnud pole). Muti ei julgenud teda keelama ka minna, kartuses, et võtab tuule alla ja suuna Egiptimaa poole.

No sellise tormiga oleks ta ilmselt sealt mööda lennanud hoopistükis.

Mitskin teadis muidugi kohe, kui ma küsisin, et kes see Jote on.See on üks pisike priske onu, kes telekas ilusti laulab, kuid Muti tõmbas seekord Minni tarkusele vee peale. See onu hoopis teeb ka etendust ja mängib ühte natuke opakat rauast riietega meest - mingit rüütlit, kes olla kunagi oma pruuti otsinud tuuleveskitest.

Kui opakat, siis sobib see meie Postonikonn selleks Joteks  ideaalselt, kuigi ta ei laula vaid haugub ja undab ja pruudiks kipub ise naabri koerakonnale.

Aga see selleks!

Järgmiseks hommikuks oli tuul meid rahule jätnud, elekter ei olnud veel tagasi kolinud, ja meie elu läheb praeguseks rahulikult pehme konservi ja puupliidil tehtud pruuni joogi saatel edasi.

Elekter otsustas ka ikka õhtul tegelikult tagasi saabuda, nii, et täna oleme jälle valguse käes ja toimetame edasi.

Nii, mu kallid kaaslased-kassid, tormireportaaž on kirja pandud. Nüüd tuleb mul minna ja vaadata üle, palju hiiri veel alles on jäänud metsaserva, või on need kah lõunasse tuisanud tuulega.

Muti sätib ka end naabri-Miisu Mutile külla, pläkutama ja karta on, et ilmselgelt lülitub mu kirjamassin siis kinni.

Kurrnjäuhh kõigile ja peatse kohtumiseni!!!