Kiliseb -koliseb......

 Noh, ühesõnaga hakkab vist jälle seekordne aasta otsa saama!

Ah, et millest ma seda järeldan?

Vaadake!

Punkt: 1

Muti riputas juba nädal tagasi oma akendele need jubepägalikkudega kardinad ette, ning toppis kõik võimalikud kapipealsed täis rohe-punaseid linikuid.

Neid, mis tal muidu terve aasta kapi otsas kastis vedelevad.

Koos nende riidelappidega ilmusid kõikjale ka mingid lullerdised.

Neid on muidugist hea käpaga põrandale sähmida, kuid siis teeb Muti seakisa ja korjab need tagasi üles.

Ise ta kutsub oma lullerdisi jõuluiluks.

Haa-ha-haaa, on tal ikka ilumeel!

Ma ütleks, et väga viltu vasakule!

Kuid, ega kõik ei saagi nii arenenud olla, kui meie Mitškiniga. 

Punkt:2

Poisinaaskel ilmutas end meile taas pikemalt.

Seda ta teeb paar korda aastas. Suvel, kui on soe ja jõulude ajal, või natsa enne ka.

Seekord pidas ta vastu koguni 5 ööd ja 4 päeva, lubades varsti tagasi tulla, enne kui Muti ta emale tagastas.

Ja poisinaaskliga kaasnes see, et akna küljes rippus suur punane tutiga tuutu, mida kõik päkapiku mütsiks kutsuvad ja sealt seest otsis poisinaaskel igal hommikul endale suupärast, või  mängupärast kraami.

Mina, kui Muti lemmikkass toppisin ka ühel hommikul oma karvase käpa sinna mütsi sisse, lootes kah mingit maiust saada.

Olen ju viimased paar nädalat olnud musterkass. Isegi ükski jõulululla pole katki tehtud.

Aga võta käpast!

Mulle mitte midagi ja sellele kisamasinast mürakarule oli mingi autonikerdis.

Mütsituutu sadas ka akna küljest alla, ning pidin end pahanduse eest peitma kappi.

Õiendada sain ka, et oma uudishimuliku nina topin sinna, kus pole kassinina koht.

No midaaaaa?

Punkt: 3

Telekast, mida Muti ja Peremees andunult õhtuti põrnitsevad tuli selline film, nagu "Visa hing"

Mitte see Hing, kes koos oma vennaraasuga meil naabruses oma karvase peaga Mutit kasvatab, vaid miski vanamehenäss, kes mööda lauaaluseid ja põrandapragusi roomab end teiste nässide eest peites.

Ja kui juba see vanamees telkusse lahti lastakse, siis pole pikka pidu - aasta hakkab otsa saama!

Samal ajal umbes saime ka meie Minniga omale "Visa Hinge".

Oleks ma muidugi teadnud, et tegelane selliseks osutub, poleks ma teda sahvrist tuppa üldse tassinudki.

Ühemjäuga, asi selles, et sain taas ühe illegaali sahvririiulilt kätte.

Mõtlesin teisega natsa Mutit ergutada, ning tarisin ta hammaste vahel tuppa, kuid kadekopsust Mitškin tormas kräunudes kohale, et tema pole ammu-ammu hiiremaitset tundnud, andku ma talle kah ampsu.

Mhmmh! Ise on ju süüdi!

Kükitagu vähem toas ja käigu rohkem laudavahet, seal hiiri lademetes. Saab lausa valida, et kas pisemat, paksemat, või lausa jooksukat.

Aga...

Jõuluaeg olla heategude aeg!

Nii ma selle illegaalhiire Mitskinile loovutasingi.

Mida aga tegi hiir?

Nagu Minni oli oma uudishimuliku nina talle lähemale saanud, hammustas hiir Mitskinit ninast.

Oh sa püha Kassijummal!

Minni kiljus nagu teismeline plika, kes esimest korda paljast poissi näeb (meie Muti väljend Minni hädakisa peale).

Otse loomulikult kasutas hiir juhust, ning põgenes.

Ja põgenes Jänksi puuri põhuhunnikusse.

Assa, kus meil läks möll lahti! 

Mina kõige ees, Minni julgestuseks kannul, ning Jänks seljatagust turvamas algas hiirejaht.

Puuri lammutasime algosadeks, põhuhunniku puistasime saepuruks - kuid hiir oli läinud!

Terve öö ja järgmise päeva olime ahju kõrval valvepostil.

Kuskil peab ju see tegelane end peitma!

Välja ilmus!

Nagu ma ta kätte olin saanud tormas Minni jälle kisaga kohale, et tema oma, ja keset kassikaklust kadus hiir loomulikult oma teed.

Ma olin nii kuri Minni peale, et istusin terve päeva Muti riidekapis.

Esmalt solvumisest Minni peale, teisalt selle pärast, et poisinaaskel tuli meile.

Õhtuks ajas tühi kõht mind välja ja siis ma hiirillegaali köögi kapi alt avastasingi. Tevitasin asjast koheselt ka kadekops Mitskinit, ning nüüd me ootame juba teist ööpäeva, et millal sellel Visal vennikesel kannatus katkeb ja ta kapi alt välja tuleb.

Muti muidugi on õel ja kiuslik nagu tavaliselt!

Ta võiks selle kapi ju eest ära tõmmata, kuid Muti ütles, et ühe hiirerajaka ja kahe kobakäpast kassi (ilmselt meie) pärast tema kogu kööki ümber disainima enam ei hakka.

No ja mis meil siis üle jääb!

Istume nagu unkakullid (Peremehe sõnakild) kahel pool kappi. Kappikolakas on ka  nii lai, et kui paneme Minniga kahelt poolt käpad pikalt sinna alla. jääb hiirest  puudu  täpselt kassiküüne jagu.

Oi-oi sõbrakesed, kui te vaid teaks, kui närvesööv see luuremäng on!

Aga, ka meie oleme Mitškiniga visad, ning praeguseks on juba viies seeria käsil. Äkki õnnestub jaht lõpetada!

Hoidke meile käppa, ma pöördun nüüd tagasi valvepostile!

Kurrnjäuhhh!