Ilusat udust kassikevadehommikut kõigile mu truudele ja natuke vähem truudele vännidele.

Ma esiti ei saanud arugi, kui Muti ütles, et mul olla oma vännklubi, mida see tähendab, ning milliseid kohustusi mu igapäevaellu lisab.

Aga loomulikult tegi Mitškin mulle selle käpahoobiga selgeks.

Mitskin on üldse sel kevadel kuidagi õhku täis läinud. 

See tähendab, et ülbeks!

Esiteks on ta toas kogu aeg minu lemmikaknal Muti silokastide all. 

 Teiseks on ta hakanud iseseisvalt-vabatahtlikult õues käima.

Mutil olid silmad imestusest kuulis peas, kui Minni ukse juures seistes enda õue laskmist küsis.

Muti päris talt ikka mitu korda üle, et oled sa Minnikene kindel õue mineku suhtes?

Õues on selline pori, ja vesi, et isegi Muti ise ei armasta seal palju olla. Aga Minni jäi endale kindlaks ja läks õue. Ma kuulsin veel kõrvaotsaga, kui Muti teatas Peremehele, et meie Mitškinil on üks kahest, kas keskea kriis, või vanadusnõtrus, ning siis põrutasin Minnile tulistvalu kannule.

No tahtsin ju näha, kuidas esteet tagurpidi käigu sisse lööb ja tagasi tuppa tormab.

Aga pidin pettuma!

 Minni kahistas läbi pori oma suure kivi otsa, nagu vana kalamees.

Isegi tagasi ei vaadanud, kas ma ikka teen seda pardi saani mängu ta kannul.

Muidugi tegin!

Ah jaa, need pardi saanid, kelle mängu me ikka armastame teha, need on ühed paksude jopedega onud, kes susiseva keelega, vanades filmides televiisoris on ja mööda võsa hiilivad, endal on tähtsad näod ees, ning mingid suured kepid rihmaga seljas. Ja siis nad vahepeal jooksevad ja karjuvad hurrrraaaaaaaa!

Minu ei karju, ma hiilin tasakesi Mitskinile külje alla, ning siis hüppan talle äkisti turja.

Ossa Püha Kassijummal, kuidas meie  Mitskin siis ise kisab hurraaaaa, kui ehmatab.

Tore mäng! Onju?

Meie toas elav lollnokatibi Turbo on ka selle mängu peaaegu selgeks saanud.

Ta hiilib niimoodi Postonikonnale ligi ja siis nokkab teda kuskilt.

Postonikonn on täitsa hädas selle tibiga. See on endale võtnud pähe, et koer on tema ema ja jookseb nüüd kogu aeg Postonil sabas. 

Või, mis jookseb!

Lendama õppis hiljuti ja nüüd liugleb koera kannul, nagu tõeline raisakotkas.

Isegi magavad ninad, või tagumikud koos.

Mul ei õnnestu sellepärast isegi mitte lähedalt seda lollnokka nuusutada.

Postonikonn valvab teda nagu mingi turvamees.

Täna hommikul õpetas lollnokale uue mängugi selgeks.

Lollnokk nimelt ronib ta saba peale, nagu teised nokad laudas õrrele. ja siis Postonikonn hakkab ägedasti sabaga vehkima ja Turbotibin saab karuselli. 

See on niimoodi, et ta hoiab oma konksjalgadega viimse võimaluseni sabast kinni. Postonikonn keerab sabal vindi põhja ja siis Turbo võtab tuule alla kui hoog suureks läheb, ning lendab laperdades ja kisades kuhugi suvalisse nurka. 

Kahjuks ei lenda ta kunagi sellesse nurka kus mina ootan.

Muti ikka vaatab neid imelikke mänge pealt ja teatab alati siis, et koerakonnale on sõpra vaja, see, et koerakonn ja lollnokk on sõbrad, see pidi olema natuke ebanormaalne.

No ma ei tea!

Minu poolest võib meil küll olla ainult üks koerakonn, kuigi temast erilist koduvaalvurit pole. 

Norskab öösiti diivanil, kõht kuu poole, nii, et majaseinad kõmisevad. Meie küll askeldame ikka öösel ka ringi ja otsime illegaale sahvrist.

Need hakkavad ju nüüd tasahilju suvilatesse ümber kolima.

Kohe rada läheb sahvri poolt lepavõsa poole.

ja eile tegi Muti nende pärast Jaanitule mängu lausa.

See tähendab, et hüppas ilma hoovõtuta üle lõkke.

Muti nimelt arvas, et kuniks kogu õuepealne on veel märg, siis on paras aeg igatsugu sodi ära põletada.

Ja seoses sellega tassis ta lõkkesse ka oma mingid katkised kodinad, mis suures kotis kasvuhoones seisid.

Assa Kassijummal, kus sealt kotist hakkas neid illegaale metsa poole vudima.

Nemad plagasid metsa poole - mina kannul, aga Muti hakkas koheselt lõkkehüppeid harrastama.

Peremees õnneks ei näinud. Mine tea, mis tema veel ette oleks võtnud.

No nii, aga nüüd võtan mina küll ette ja lähen köögiaknast välja õue vaatama, mis uut on lume alt välja sulanud.

Seniks ikka kurrnjäuhh kõigile vännidele!