Võtsin end ometi kokku ja keset eriliselt teguderikast kevade algust kriblan teile kah, millega Muti on vahepeal suutnud meie aega sisustada.

 Alustan kohe tänasest päevast, sest see on kõige värskem värk, millega Muti hakkama on saanud hetkel.

Muti võttis nimelt kätte ja tegi Lembitust lollnokale doktor Kirvest.

Lollnokk oli juba pikemat aega nii ülbikuks muutinud, et lausa nõudis seda. Esiteks oli ta kogu aeg arvamisel, et ta on ilusaim poiss maailmas, ning kõik kanad lasevad kanapüksid põlvini , kui teda näevad. Vaesed kananokad olid kogu aeg teise lollnokakuke selja taga peidus, sest nagu Muti ütles, siis Lemps elas neil kogu aeg seljas. No tegi seda va  ratsasõitu, nagu naabri Porthos Postonikonnale tahtis teha . 

Ja kui Lemps kanadega sõita ei saanud, siis, kas sõi neil toidu eest, või kakles. 

Muti pani ta lausa mitu korda koduaresti, aga.... TULEMUSTETA!

Täna hommikul üritas Lemps Mutile ka ratsasõitu teha ja siis Mutil kops üle maksa viskaski, nagu ta ütles Peremehele.

Ma nüüd istungi ja jälgin seda Mutit, et kuidas ta end tunneb, kui sisikond segamini on.

Aga tundub, et pole vigagi!

Keedab seda Lembitunokka juba mitu tundi kiirkeetjas. Aga see on nii vinske vennike, et tundub nagu jääks Peremees täna õhtusöögita.

Peremees muidugi ütles selle peale, et ega nüüd, peale Muti hommikust hoogu,  ei julge enam üldse Mutile vastu hakata, viiksatad korra, ning järgmisel hetkel on koivad peos ja pea pakul. Parem siis lepib vinskeks jäänud õhtusöögiga.

Mina tõmban küll ninaga õhku. lootuses, et ka meile Mitskiniga miskit potist pudeneb.

Postonikonnal on ammu juba kleidi rinnaesine ligemärg.

Kleidi rinnaesine selle pärast, et Postonikonn on meil nüüd ka Otto-Triin nagu meiegi.

Muti võttis kätte ja vedas Postonikonna selle sama onu Andruse juurde ottotriinuma, kes mind telefoniga terveks ravis, kui mul söögiisu kuhugi ära kadus.

Lihtsalt Muti luges kuskilt interneedumist, et märtsi kuus tehakse miskit kambakat, või oli see kamba maaniat loomaarstide seas. Ühesõnaga sätitakse  kasse-koeri poole hinnaga niimoodi korda, et poisskoerad neid taga ei ajaks enam  tillid ripakil.

Esiti tahtis Muti seda Postonikonna selle arstitädi juurde viia, kes mind ottotriinutas.  Aga siis selgus, et need arstid selle kambaga kaasa ei läinud ja tahavad eriliselt palju meie konserviraha omale saada. Ning siis Muti põrutaski suurde linna ja tegi selle nalja seal ära.

Postonikonn ei saanud koju jõudes ööd, ega mütsigi aru, mis värk juhtunud oli. Lõõskas terve õhtu ainult magada. Järgmisel päeval aga oli jummala solvunud, et tal kleit seljas. Esimesel võimalusel kimas naabri Porthoselt abi otsima. Peremees kamandas ta muidugi kiirelt koju, aga ühe õlapaela olid koerakonnad juba suutnud lahti arutada.

Pagana osavad oma herneaju kohta, ma ütleks. Mina küll oma skafandrit ei suutnud lahti arutada, kui mul see oli.

Aga nüüdseks on koerakonn muidugi olukorraga leppinud ja lippab rõõmsalt ringi.

Peremees arvas ka, et Mutilgi nüüd uue suvekleidi probleem lahendatud, peseb Postoni hilbu puhtaks, ning ongi lahe lahtise seljaga kleit Mutile paras.

No seda ta muidugi arvas enne seda Lempsivärki. Nüüd vist enam ei julge!

Sest ega seda meie Mutit ei tea jah!

Üle eelmisel nädalal ja ka eelmisel pidin ma näiteks mitu päeva õuel  ja diivani all end peitma, sest Muti oli kuskilt kinni nabinud elektrimehe.

Mulle võõrad inimesed, eriti mehed, ei sümpatiseeri. (Assa, kus sai uhke sõna kirja).

Muti oli juba tükk aega seda elektrimeest jahtinud, sest meil oli tema meelest natuke jama elekter majas, ja juhtmed säbelesid Muti silmis seina peal.

No vot!

Ja nüüd siis see elektrimees, kelle kohta Mitškin ütles, et olla jummala normaalne elektrik hoopis, vedas meile kõik uued juhtmed. No mitte meile, kuigi mõnele meist oleks neid vaja, vaid meie majakesele. Ja lollnokkadel on kah nüüd valgust rohkem ja sooja ka.

Muti ju viskas kõik need pisikesed "raisakotkad" ühel hetkel suurde kasti ja tassis lauta. Et las tutvuvad oma tädidega seal. "Kotkaste" ema oli olnud titekarjast pääsemise üle nii rõõmus, et oli lausa tagasi vaatamata lauda teise otsa nende eest põgenenud.

Muti võttis seda kanakolimist jube tõsiselt loomulikult. Ehitas isegi eraldi aia lollnokalastele, et ma ei saaks neil sulgi kammimas käia.

Nagu ma tahaks!

Hiirepoiss veranda all on poole huvitavam ja isuäratavam.

Aga tuppa jäi meil Turbo--päkapikk.

Teda Muti lauta ei tassinud!

Ja-jaaa! Meil on uus mänguasi! 

Turbo, ehk päkapikk.

Kui teised lollnokalapsed hakkaid ühel hetkel kasvama, nagu oleks pärmi söönud, siis Turbo jäi ikka sama tillukeseks, kui enne.

Ja teised hakkasid siis talle liiga tegema. Nüüd elabki ta meil üksi toas. Kisab ja jonnib, kui peab puuris olema, ning igal võimalusel lidub tiivad laperdamas meie Mutil kannul. Ta tobu vist arvab, et Muti on tema ema.

Ega ta ju palju ei eksi kah!

Muti kaagutab ju ka kogu aeg meie kõigi kallal nagu kana.

Eriti rõõmsalt kaagutas ta veel sel päeval, kui naabri Miisu Peremees tuli meie Peremehele appi ja saagis kõik harakalarakate pesadega kuused meil maja ümbert minema.

Nüüd on meil õues kohe poole valgem. Ja Peremees saab ka oma uue saega mängida seal puude hunnikus. 

Ainus jama on see, et mul võeti sellega harakajahi võimalus ja munadeloendus poole vähemaks.

Harakalarakatele jäeti vaid mõned puukesed, mis kobedamad olid.

Aga õnneks on meil lumi pea aegu otsa sulanud ja ma saan juba ka lepavõsas kolamas käia ilma, et peaks kurguni lumes sumpama.

Ja muideks - lõhna, ning Muti kärmete liigutuste järgi otsustades,on meie Lemps vist alla vandunud ja pehmes haudunud.

See tähendab, et tänaseks ma lõpetan oma seikluste kriblamise ja lähen luurele.

Ehk pudeneb mõni paluke ka kassidele.

Nii, et kurrnjäuhh ja nägens taas!