Juhhuuu, mu vännklaab!

Loodan, et olete keset lumeuputust märganud, et vahepeal tuli jälle vanaks läinud aasta asemele uus!

Meil tuli seekord vaikselt!

Peremees pidi järgmisel hommikul varavalges olema konserviraha ja lollnokaputru tegemas, ning Muti ronis oma tööposti otsa õhtuämaruses.

Ma seda oleks näha tahtnud, kuidas, ja millise posti otsas Muti konserve teeb, sest minu mäletamist mööda lidub ta hoopis mööda suurt katusealust ringi, virtsapilv üle pea lendamas. Noh, Muti on ju ikka veel seal lehmamaailmas konserviraha tegemas. 

Aga võimalik, et neil on elu seal peale minu lahkumist edasi liikunud, ning nad juhatavad lehmakolonne nüüd posti otsast.

Igatahes olid meil nii aisakellakolistamise pühad, kui uue aasta tulemine üllatavalt vaiksed.

Head-paremat laaditi laud looka, ja Muti koos Peremehega maarutasid terve õhtu diivanil. Telekas undas, ning Muti ja Peremees itsitasid oma palderjaniklaaside taga nagu poolemeelsed

Kellykonn ja Postonikonn olid kah tubased tibid.

Seda selle pärast, et Muti ütles, et hoolimata sellest et, Postonikonn on selline herneaju, et ei saa aru, kui vana aasta paukudes minema lendab, on Kellykonna suhtumine sellesse veel teadmata. 

Paneb veel leekides Moskva poole ajama, kartis Muti.

Mina oleks loomulikult talle veel sabaga järelegi lehvitanud, aga .......

Aastavahetuskõmakate kohale jõudes tuli välja, et Kellykonn on oma lapsepõlves suurlinna kõmakaid-tulesid-rakette igati näinud, ja ragina peale keeras vaid teist külge.

Nii, et meil tuleb sel aastal terve aasta selline lebotamine, ning külje keeramine, arvas Muti.

Tühjagi!

Nagu sai selle ära arvata ja uus aasta natuke kohal olla. läks pilvedes miskit katki, ja lahtisest august hakkas lumejama alla kukkuma.

Muti ähkis nagu keema minev veekann, ning muudkui andis lumelabidale hoogu.

Oi, kus tuli vahvaid väljendeid iga kord, kui Muti akna poole pilku heites avastas, et ikka sajab ja sajab.

Ma ei jõudnud kõiki neid sõnu oma tarka ajju isegi tallele panna, aga krõbedamad olid, et kuradima linnavurled oma veisspuki ilusate lumepiltidega (seda juhul, kui keegi oli jälle interneedumis hõisanud, et oh kui ilus ja mõnus on lund kühveldada), kuhu see sigasahk jälle koperdama on jäänud (siis, kui lund enam õuel kuhugi lükata polnud ja see suur mürisev masin, millel hiigellumelabidas nina küljes, polnud paar päeva meil külas käinud), P-tähega kohta see lumilöga (seda siis, kui Muti oli just tuppa saanud, ning avastas, et koos lumega on ka tuul möllama hakanud).

No ütleme nii, et see sõnavara on vaid väike osa Muti põhjatust varasalvest.

Meil on muidugi selle eest tore!

Õue ei kipu ka mina eriti, sest kassipüksid saavad liiga ruttu lumekuulidest paksuks.

Aga loodusfilmide hooaeg on täies jõus!

Koos me Mitškiniga köögilauale enam eriti ei mahu, aga järjekorras õueõhku nuusutame küll, kui Muti peale hapukapsasupi söömaaega on sunnitud tube tihedalt tuulutama.

Ning, kuna lume ja külma tõttu oleme sunnitud olema tubased, ning kanalas toimuvast jagab Muti uudiseid vaid munade arvu kohta, siis käib meil kohalik linnuvaatlus täie hooga.

Pekinokkade loendus on ammu selge, aga täna ilmusid metsast need punaste kõhtudega õuna moodi nokatsid ka välja.

Vot need on toredad tegelased - suured ja suupärased.

Muti muidugi "keevitas" köögiakna koheselt kinni, et me ei saaks Mitškiniga neid õunalinde limpsama minna.

Õelus kuubis - ise ei söö ja meil ka ei luba.

Lollnokakukke vitsutasid Peremehega küll kuuse all, nii, et lõualuud naksusid.

NO olgu, mis ma torisen, eks kukkus sealt meilegi natsa naharibasid ja lihapalukesi.

Isegi koerakonnad said ju igatsugu jõulumanti.

Peremees tõi neile isegi ilmatu lähkritäie roosat salatit, mis olla neil konserviraha tehes kippunud kihisema hakkama.

Koerakonnad larpisid selle sisse ja ei kihistanud sugugi.

Kelly oli keskelt jäme, nagu kõrvits, aga küsis veel lisaportsugi.

Muti muidugist oli kooner ja keeldus.

Jagas rosaalijesalati portsudeks, ning andis jao kaupa. Muidu oleks koerakonnad äkki tõesti endil põhjad alt ära kihistanud vist.

Aga!!!!!!!!

Koerakonnadest nurrudes!!!!

Muti pidi täna vrakti saama, või oli in vrakti, või äkki hoopis infrakti. Ah, mis iganes, ma pärast uurin Minni käest täpsemalt, mille ta saada tahtis, kuid......

Istus see meie Muti peale oma öötöö iluund interneedumis, ning vahtis nina urkides aknast lund tigeda näoga.

Ning äkki - koerakonnad kablutavad metsa poolt tulla, miski suur punane asjandus hambus.

Keset tulemist kukkus see punane asi kaheks tükiks. Kellykonnale pool ja Postoniplikale pool.

Muti hakkas vaatepildi peale kriiskama, et koerakonnad tükeldavad tema nina all rebasenahka.

Mulksuma hakkas kah ja ütles , et tal süda sellest pildist nii läigib, nagu saaks lapse.

Ma pidin äärepealt ka siis selle vrakti saama, et nüüd tulevad Muti lapsed talle suu kaudu külla!

Tühja neist suurtest lastest, aga ühega ronib see poisinaaskel ka ju kaasa.

Mitškin pidi minu kartust kuuldes nurrukrampidesse lämbuma, ning kimas pissikasti, nii, et rada taga.

Keset seda kriiskamis-mulksumisjama toppis Muti endale jope selga, ning tormas õuele.

Ja, mis selgus!`?

Koerakonnad olid käinud naabrite Porthosekonna kuudis rüüsteretkel, ning tarisid metsa kaudu koju oma sõbra kuudisoojustust.

Tulid nii võidurõõmsate nägudega, nagu oleksid tegelikult ka rebase kätte saanud.

No on ikka lollakad!

Nüüd on meil õu peale lume ka veel punaseid riideribalaid täis, sest egas nad oma saaki siis Mutile loovutanud.

Praeguseni käib hoovil selline urin ja mürin nende riideribade pärast.

Muti on küll üritanud koeri krõbukausiga ära osta ja külma eest tuppa varjule kutsuda, kuid tulemusteta.

Nüüd, aga tuleb mul kirjutamiseotsad koomale tõmmata, sest Mitškin käib nagu uni peale, et hakaku me pätti ja politseid mängima. 

Eks me pärast seda taaskord Mutilt vastu peapekki saame jälle, sest selle mängu käigus tuleb Muti vaibad kõik diivani alla ja nurkadesse kokku rullida.

Aga - kuniks Muti oma lollnokki musutab, kasutame juhust!!!!

Nii, et siis seekord sedasi!

Kurrnjäuhh ja nägens teile vännid!!